Mida ma arvata oskan? Minu jaoks vast kõige nõrgem tema romaanidest (kuigi edetabeli teen ikkagi siis, kui kõik loetud). Aga kõige nõrgem mitte seetõttu, et süžee on raskesti jälgitav või et tegelased on nõrgemalt välja joonistatud, vaid eelkõige selle pärast, et ta ei tekita emotsiooni. Jääb kuidagi kuivaks, kuigi nii mõnedki pildid, õhustikud, tunded tulevad läbi ridade kohale, aga... Aga nii palju on seda, mis ei tule. Ei ridade vahelt ega otse trükimustast. Jääb lihtsalt, nagu oleks kärbitud, kuskile uue taandrea sisse kinni. Kui "Piiririik" pani vast enam mõtlema, tekitas emotsioone ja ideid ning oli selline aktiivne, siis "Hind" on selle skaala teine ots. Unistav-mõtisklev ebareaalsus, ainsagi pidepunktita. Mulle üldiselt väga meeldib selline mõtisklemine, kiirustamise puudumine, aga siin jäi midagi puudu. Või oli üle. Too much of a good thing, nagu öeldakse. Ahjaa, seda keelega mängimist polnud ka, mis lummas mind eelkõige "Printsessi" juures. Siiski oli mõningaid väga ilusaid tsitaate, mida ma nagu norimiseks seekord teiega jagada ei saa - raamat magab juba sügaavt ööund Lutsu raamatukogu seinte vahel.
Nukraks tegigi mind selle suurema plaani laialivalguvus. Võib-olla on see omal kombel heagi, et ei ole sellist ahistavat moraalitsemist, ühe asja taga ajamist... Aga raamatule tagasi mõeldes ei tulegi midagi konkreetset pähe. Nii ei ütle teos (minule) lõpuks midagi peale Piibliski kirjutatava:
Und die Sonne geht auf
und die Sonne geht unter;
und sie eilt ihrem Orte zu,
wo sie aufgeht.
Sellegipoolest, ei saa öelda, et tegemist oleks olnud pettumusega. Kuna ma hindan Õnnepalu loomingut üldiselt väga kõrgelt, on üldises plaanis tegemist siiski väärt lugemisvaraga. Lihtsalt ei ole see midagi sellist, mida ma esimeseks tutvumiseks soovitaksin. Liiga ühes ääres. Võib-olla tänu sellele, et esimesena oma passinime all ilmunud, on ta ka veidi rohkem tsensuuri alt läbi käinud ja viiteid ning vihjeid välja nopitud. Väga ilus on ka taluperenaise Ada edasiandmine, vot seal tekib juba pilt. Ka lambatallest tekib pilt ja Roide külast. Aga vot peategelasest ja tema elust lihtsalt ei teki. Vähemalt minul mitte. Plussidena võib veel välja tuua ülesehituse: peatükid ja pealkirjastatud osad onväga läbimõeldult süsteemi moodustanud ja lugemist hõlbustav struktuuri hoidmine kõvasti. Teeb ka lihtsamaks lugemise katkestamise, sest iga paari-kümne lehekülje tagant tuleb selge paus, kus saab pilti katkestamata kohvi tegema minna.
No comments:
Post a Comment