10. dets - Mihkel Kaevats – „Eile hommikul ja täna“



Kaevatsi isikust rääkisin veidi eelmises postituses, seekord keskendun kahe kogu võrdlemisele. „Eile hommikul ja täna“ ilmus viis aastat pärast eelmist kogumikku. Mis on muutunud?
Luuletused on pikemad ja jutustavamad, sarnanedes kohati Tätteliku jutuvestmisega. Armastus on igapäevasem ja võib juba ka kurbust tuua, aga eraldi on välja toodud ligimesearmastus, palju käib läbi sugulasi-sõpru ja muud sedasorti temaatikat. Ka surm astub raamatu mustade kaante vahelt ettevaatlikult välja, kuid teeb seda sama rahulikult, koduselt ja aeglaselt nagu kõik muu nendes palavate suvepäevade luuletustes. Jah, pea igas luuletuses on lämmatav suvi. Itaalia mägikülad? Võimalik, aga see on minupoolne spekulatsioon. Surm toob sisse ka Jumala, aga jällegi, mitte noorusele omale traagikaga, vaid pigem on tervel kogumikul selline elule tagasi vaatava vana mehe alatoon. Võib-olla just see mind tema juures paeluski – kipun ju ka ise vahel niimoodi kirjutama. Kaevatsit lugedes on parem mitte mõtelda autori isikule ja seoseid otsida, vaid võtta tekst vastu eelarvamusteta ja vabalt. Madis Katzi fotod on kujunduse juures ka toredad, pikkade luuletuste juures ajavad aga kohati mõtte rändama – võtavad tähelepanu ära. Ma arvan, et peamised põhjused, miks vanem kogu mulle rohkem meeldis ongi veidi eepiliseks muutuv pikkus ja looduse tugev osakaal. Siiski on n-ö eelistuse vahe minu jaoks väga väike. Ilmselt on see mu isiklik kiiks, et kui autor kirjeldama kipub tekib tahtmine öelda, et tee nagu prantslased ja kirjuta sellest lauajalast siis juba romaan. See karm lause ei käinud hetkel aga Kaevatsi kohta, nii pikad need tal nüüd ka ei ole. Lihtsalt mind suutis huvitama hakata, mis jäi n-ö teisele poole „Illusionisti“: tekkis kindel plaan tutvuda ka ta Olev Olematu pseudonüümi all ilmunud esimese luuleraamatuga (2003!) "Ederlezi".
Mida siis veel? Kogumik on üldiselt väga terviklik, eelmisega võrreldes hakkad lausa ootama ühte lühikest ja sarkastilist vahepala, aga samas tekitab tervikuna jällegi väga hea meeleolu. Aga aitab minu rangelt subjektiivsest arvamuskujundusest.
Niisiis, siin ta on, Mihkel Kaevats.

Me oleme tõusnud ülesse
pidu jääb küll ära aga loojuv
päev annab oma õnnistuse
väikesele kirikuterassile, kus sibavad ringi

Pühapäevakooli lapsed pikkades
sinistes rüüdes teksad ja tossud
paistmas valge äärepalistuse alt
enne teenistuse algust kui ühtäkki

Näeme läbi kerge varasügispalavuse
mere lagedal horisondil sähvimist
pimedad pilved tõusnud on salaja
merepõhjast sügavalt ja mäed

Kutsuvad neid ligi sähvatus tuleb lähem
kui eelmine taevas tõmbub kokku ja
puudutab merd sähvatused jooksevad kaldani
üleval ei ole enam tippe

Vihm peseb mägiküla läige lämbuse me
ehmume nii külmaks murdub hetkega
palav päev et pageme teenistusele
kus väikesed mustasilmsed leeritüdrukud

Vaatavad uudishimulikult Heledat ja
Läbimärga Tüdrukut ja tema veelgi heledamat
poissi justnagu mõteldes Kuidas ta endale poisi sai
kuidas saadakse endale poiss

Kirikuuksed on lahti

Kirikaiast on hetkega saanud bassein
mis ajab üle alumistele tänavatele mis
mägijõgedeks saavad pühkides enda teelt
eeslid ja õhtupoolised lõhverdajad

Maru lõpeb tinased tumedad
äikesepilved annavad hilise
pärastlõuna üle päris õhtupimedusele
kergele ja sumedale vaikusele

Hetkeks vaid siis algab taas inimaskeldus
kalurikülad plingivad lärmakalt kaugel all
teedel välguvad luksautode tuled ja
mitte keegi ei tea kuhu me sinuga nüüd läheme

-

Jumal, iga öö on meie tubades.
Iga öö palvetab me eest.
On tubades. Kas ta enda sisse lubame.
On uks. Ja õu, mis kiirgab me seest.

-

Tee allikani

läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oled
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
puudutab peaaegu
puude püüdlevaid latvu

jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikese
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant

päike sa oled nii soe

ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta ole 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki

kui suur ja imeline
elu võib olla

mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud

janu

täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani

---
Mõned katkendid, mis mulle silma jäid (ja väldivad postituse inimmõistuspärase pikkuse ületamist)

„Nad on
tagasihoidlikud, vaiksed ja omapärased.
Köökides,

milles nad üle laua
tühjade taldrikute, pooltäis pudelite
ja üleajavate tuhatooside taga istuvad,
on hämar, mälestusi meenutav tuhmus.
Akna taga on vaata et kogu aeg pime.
Kuni

koidu helendav hahhetus
hakkab otse poolelt jutult
aknaraamidel tasapisi kasvades
nende pilkusid püüdma. Taanduv
öö,“

-

„kus on nüüd mõni purskkaev
et mitte siin ära sulada
õhtu miks on nii palav
päike loojub teistsuguste inimeste juurde
ja enne kui teadvus kaob
näen et temagi kukub
kukub mu lemmiktrepil
aga mu käed on liiga nõrgad et püüda
me kukume mõlemad lihtsalt maha
ja saame jälle haiget“

-

„Päev jõuab vaikselt õhtupoolikusse &
väikse oru meeletu raske palavus taandub jõe avastava jaheduse ees &
vanas suitsusaunas on juba aegade algusest küdemas õhtu &
ma käin vahel vaatamas, et palgid kerisest tuld ei võtaks &

ma ei ta, kas on üldse olemas õhtut sellist, kus jääd tulemata sina &
sa võtad ära oma valge linase kleidi, millel sulle kunagi kinkisin &
mu kütmisest tahmased käed jätavad mustad jäljed su nahale &
su sõnade plikalik õrnus kajab vaikselt suursugusel loojakul &“

8. dets - Mihkel Kaevats – „Illusionist“



Mihkel Kaevats on heas mõttes tüüpiline eesti noorema põlvkonna luuletaja: semiootika ja kulturoloogia haridusega, kirjandusliku taustaga perekonnast, kerge boheemi-mässaja sugemetega looduslaps, kes teenib leiba ka kõikvõimalike muude tegevustega kirjanduse valdkonnas (tõlkimine, esseed, kaastööd). Minu jaoks on positiivne, et ta oma nooremapoolsest east hoolimata on jäänud välja süstal-veeni-ja-ropendame põlvkonnast ning mahub hästi kokku pigem endast kuni 10 aastat vanema seltskonnaga, kes armastus- ja loodusluule ning hetkekirjelduste vahele põimivad küll sarkasmi ja ühiskonnakriitikat, kuid ei tee sealjuures „lahe olemisest“ eesmärki omaette. Kogu tema luules on mingit pehmust ja Võrumaa vanade talude järgi igatseva linnapoisi hilisõhtuste mõtiskluste soojust.
Kuna raamatukogus sirutus käsi kõigepealt (täiesti huupi) varem ilmunud raamatu „Illusionist“ suunas, siis ka kirjutan sellest enne, kui uuemast kogumikust „Eile hommikul ja täna“ mis saab kaunistama mu järgmist pealkirja. Niisiis, Illusionist?
Idamaade kultuuri mõjud on tõesti kohati tunda, nagu ta ka ise raamatu pealkirja lahti seletades näpuga ette näitab. Üldises plaanis jäi aga see tahk minu jaoks siiski pigem tagaplaanile. Silma jäi pigem armas üksikute õhtute romantika ja mõni vahele torgatud ühiskonnakriitiline ja leidlik sarkasm. Mõlemad olid hästi teostatud ja tekitasid tahtmise lisa järele. Seetõttu viriseks võib-olla veidi struktuuri kallal… Ehk oleks olnud targem luuletused selle alusel kahte eraldi peatükki jagada, et nad üksteist võimendaksid ja suurema mõjuvõimu saavutaksid? Samas võib aru saada ka vastupidisest taotlusest: on oht minna kätte läägeks ühes osas ja „pubekaks“ teises osas. Ning kui minusugusele raamatukogus sirvijale satub avanema just see pool, mis talle ei meeldi, jääb ka teine pool lugemata.
Mõnusalt oli lähenetud vabavärsile, kohati kergelt jutustav stiil tõi Kaevatsile plusspunkte, mitte miinuseid, nagu seda mõne teise autoriga on juhtunud. Sekka sattunud algriim pani tekstid mõnusalt kõlama ja leidlikke sõna- ning mõttemänge oli palju.
Jah, kindlasti on ta autor, kellele mõttes järjehoidja külge kleebin. Noor mees, jõuab veel palju. Aga lugege ise. Sedakorda ekstrasuur portsjon!


Kui mulle oleks tõde öeldud,
ei oleks ma uskunud. Kui mulle oleks
tõde lauldud, oleksin nutnud, aga
mitte enda pärast.
Nagu illusionist, kõndisin nööril ja
riskisin õndsusse katsumusega.
Ma teadsin su kõrbeliiva nime, ma
tundsin su mõtet tuule tooduna. Tahe
sind leida trampis mu hingel nagu
voodi, aina edasi edasi edasi, kuni
põlenult lugesin su kadunud jälgedest:
„Igavik on igav.“

-

Kas siis üks mees ei või
kõhuli kukkudes porri
suuri sõnu loopida tuulde,
et igavikule asendust otsida?

-


Vaatasin avatud aknast välja. Tapeedita seina taustal
tajusin, et aken on värav kahe erineva olemise vahel. Väljas laiuv
heinamaa on end ääristavate puudega ikkagi nagu vabadus ning
siseruum piiratud ja väiklane.
Taamal kostsid inimeste hääled. Nende jutt oli rumal.

-

Paitan su öö. Unenäo silmi.
Puudutan laugusid viivuks.
Miski ei jää – miski ei hääbu.
Uni on elule tiivuks.

Paitan su öö. Unenäo algust.
Pimedus lõpuks varjudki sööb.
Keegi ei jää – keegi ei talu
kaduvaid hetki. Algavat ööd.

-

olen su voodis
pea sinu süles

on pime ja külm
olen väsinud

voodi kõrval jahtumas
kaks tassi teed ja

kahe inimese õnn

-

Sina võrumaal

Tuba on puhas. Aken jäetud lahti.
Hämarus on laskunud heinamaale
ja minu mõttele.

Esimest õhtut. Heidan siia
vanale voodile; ja uinudes
oled sa ühtäkki mu kõrval.

Sa liibud mu vastu. Mu rinnale.
Suled oma suured kirjud silmad ja juba
magadki. Mina Saaremaal.

Sina Võrumaal

-

Sügavsinine taevas ja piimvalge liiv,
mahasadanud ja sulav.
Hommik elab ja päike heidab oma
õnnistuse Sinu veel unest vaaruvaile
jälgedele,
üksteise järel saunani.

Hommik ütleb lahti ööst, ütleb
lahti ahastusest ja valab oma pehme kulla
Su selgetele kirjudele silmadele.

Ta ütleb ikka ja jälle:
„Ma armastan Sind“

- - -
Ja nüüd mõned katkendid isutekitamiseks:

„tee nutab t e m a
Eksistents on ärajoomine“

„Linale laotub
su väikese väsinud keha.
Kõik tuhmub.
Midagi pole vaja teha.“

„Sõnad ongi jõuetud
lapsepõlvemälestused kõigest
õndsusevarjud
ja minu kodu asub ikkagi seal kus
oled Sina“

5. dets – „Helisev muusika“ ja „Vihmamees“ Vanemuises

Väga pika hilinemisega räägin veidi ka kahest teatrietendusest, mille kontrolle viimase kuu aja jooksul näinud olen.


Esiteks Ain Mäeotsa lavastatud muusikal „Helisev muusika“
Proove vaadates jäi silma, et Mäeots on tõepoolest meeletult kannatlik Mina oleks selle peata kana oleku peale, mida mõned inimesed laval liikudes kasutasid, üpris kiiresti väga kurjaks saanud. Aga eks see tuleb vist praktikaga. Kõige raskem oli ilmselgelt lastel, keda oli kolm vahetust, nii et kaks koosseisu pidid kõik muudatused, mis kolmanda koosseisuga proovi ajal tehti, vaadates selgeks saama ja meelde jätma. Aga mulle tundus, et nad said sellega ka edukalt hakkama. Silma jäi mulle Vanemuise nooruke näitleja Liisa Pulk, kes näiteks „Puhastuses“ erilist muljet jätta ei suutnud. „Helisevas muusikas“ oli ta seevastu minu jaoks silmatorkavalt huvitavama rollitäitmisega kui Maarja Mitt. Paradoksaalsel kombel meeldis Mitt mulle see-eest jälle „Puhastuses“. No saa siis millestki aru!

Peaosalisi oli raskem võrrelda, kuna Hanna-Liina Võsa ei juhtunud ma kordagi nägema. Seega oskan vaid öelda, et Birgit Õigemeel ületas mu ootusi märgatavalt, miskohal tuleb aga nentida minu eelnevat skepsist ja madalaid ootusi. Aga tõesti, minu arvates tegi ta „Helisevas muusikas“ väga hea töö, koos proffidega laval olles suutis ta väga hästi neile järele jõuda. Segadus tekitas aga pereisa von Krappi valik: Jüri Lumiste või Raivo E. Tamm. Ütleksin nahaalselt, et tegelikult üks on liiga vana ja teine liiga „Allan“. Kuigi mõlemad said tegelikult suurepäraselt hakkama ja näitlejatele pole mul mitte midagi ette heita (Raivo E. Tamm isegi tõesti laulis!), tekitas näitlejate valik veidi küsitavust. Lumiste on paratamatult noorukese Maria (ta oli vist ~19) jaoks pigem vanaisaks kui meheks sobiv. Tänu näitlejate heale koostööle see siiski vaatamist ei seganud, kuigi esimese hooga tekkis küll kerge üllatunud-skeptiline emotsioon. Raivo E. Tamm ei ole samuti selles süüdi, et eesti rahvas tänu sarjale „Õnne 13“ temas paratamatult igas rollis mökut näeb. Pereisa von Krapp on aga kõike muud kui „…see suur, et…“-tüüpi meesterahvas. Ja ta tõesti mängis selle välja. Fakt, et tagaplaanil tuksus mingi idee, mis ootas ehtallanilikult otsekohest repliiki selle ilusa armastuse vahele, on publiku (minu) ebakompetentsuse näitaja, mitte süüdistus näitleja aadressil.

Üldiselt võib veel öelda, et muusika oli hea, laulud sujusid, oli väga häid lavastajapoolseid elemente („FAA! On veidi kaugemal!“) ja tänu Rootsi valgustajale sai tõesti näha ka väga kõrgetasemelist valgusetööd. Kostüümid olid samuti vahvad. Võib-olla ainsa etteheitena veel pööraks tähelepanu alguses olnud Maria-otsimise stseenile, mis oli tõepoolest liiga kooliteatrilikult lahendatud… Aga samas oli see ka koori stseen ja neile võib laulmise ja mõne hea nüansi eest paljugi andeks anda. Silvi Vrait abtsissina oli lihtsalt super, kahjuks Karmen Puis’u versiooni näinud ei ole. Kokkuvõttes: soovitan!

P.S: Kas te teadsite, et see põhineb tõestisündinud lool? (Tegelikkuses oli peres vaid 1 laps ning põgeneti Itaaliasse, aga suur osa siiski kattub)





Teiseks Gregor Malviuse „Vihmamees“

Selle lavastusega märkasin veidrat tendentsi. Neile, kes filmi näinud on, lavastus ei meeldinud. Samas neile, kes filmi näinud ei ole, meeldis lavastus lausa väga. Vihjeks olgu öeldud, et minagi pole filmi näinud…

Esiteks meeldis mulle juba fakt, et seda väikeses majas tehti. Vanemuise väike maja on mulle lihtsalt nii palju sümpaatsem, see on nii palju teatrim, nii sobivam sügavamate draamatükkide jaoks. Kahju, et nad sinna ballette tegema ei mahu…

Mida öelda näitlejatöö kohta? Ekib juba tuttav probleem, et Aivar Tommingas on natukene liiga vana, et olla Riho Kütsari vend. Aga see selleks, laval ei ole see tegelikult eriti oluline. Mind vähemalt ei seganud. Mängisid hästi, korraks oli küll näha, et Tommingas lihtsalt lõbutses ja nautis oma vennakiusamist / lollimängimist, mitte ei mänginud täie hingega autisti, aga ma arvan, et kontrollis on selline üksik lõdvakslaskmine ja naljategemine veel okei. Mis silma jäi, oli see, et naistele ei taheta viimasel ajal rolle anda. Ükskõik, mis etendus, ükskõik, millest räägib, kõik naiste rollid on täpselt ühesugused: lits. Keegi võiks mõne muu karakteri ka välja käia, nii palju häid näitlejaid läheb raisku. On üksikuid etendusi, kus üks naistest saab päriselt midagi mängida, aga sagedus kõigi rollide lõikes on vast siiski 1/10. Ei ole just tore uudis kõigile tulevastele naisnäitlejatele. Tekib ka küsimus, kas väljaspool lava eeldatakse sinult ka sama…

Väga meeldis mulle kujundus ja lavastuse tehniline lahendamine. Kiidan ka lavapoisse kiirete ja puhaste vahetuste eest, kuigi edastan ühe palve: kui konstruktsioonid pole rasked, siis ärge laske neil marssida lavale kontsakingades ja tanksaabastes! Varustage nad parem pehme tallaga võimlemissussidega… Lärmi oli omajagu.

Kokkuvõtteks ütlen, et tükk oli väga hea, pani mõtlema, tekitas emotsioone ja üldse igas mõttes õnnestunud. Suutsid karjumisega mitte üle pingutada, mis ei olnud ilmselt hullushoogusid arvestades põrmugi lihtne. Soovitan! Eelkõige neile, kes filmi näinud pole ;)

4. dets - Kätlin Kaldmaa - "Nägemata imed"


Ma tunnen enda alati veidi ebamugavalt, kui hakkan arvustama midagi, mis mulle ei meedi. Mõtlen alati, kuidas autor - tõenäoliselt eriti tundlik natuur - satub googeldades mu arvamuse otsa ja on pärast seda võib-olla elu lõpuni oma teoses ja iseendas pettunud. Lohutan end sellega, et päriselus ehk asjad nii traagilised ei ole. Kasutan juhust ja kordan veelgi, et kirjanuds, eelkõige luule, on siiski suuresti maitse asi.

Ja tõesti, no mulle lihtsalt ei maitsenud. Alles tagantjärgi viisin kokku, et ise olin rumal: lugesin temalt paar kuud tagasi teist luuekogu, mis jättis mind sama nõutuks. Esimese hooga ei viinud Kätlin Kaldmaad tema eelmise luulekogu pseudonüümiga (Kätlin Kätlin) lihtsalt kokku. Samas tuleb tõdeda, et midagi ta teostes minu jaoks ju siiski on, kui ma juba teist korda täiesti juhuslikult tema raamatu valisin. Nimelt lähen ma raamatukogus luuleelti juurde tavaliselt kindla plaanita ja hakkan siis mind kas autori nime või raamatu kujunduse põhjal huvitama hakanud teoseid lappama, kuni miski tundub sobiv. Seega on ta esmapilgul juba kaks korda sobiv tundunud. Miks see arvamus siis põhjalikult lugedes muutunud on?

Kohati jääb mulle tunne, et jälgides mignit konkreettset ranget skeemi, mida autor on ideaalseks pidanud, on ta sinna sõnu lappinud, sest "nii see käib" mitte sellepärast, et nii ta mõtles. Vormmi domineerimine sinu üle oli minu jaoks näiteks luuletus "TAHAN":
Tahan paremini näha
- kaugemale
Tahan paremini mõelda
- sügavamale
Tahan paremini puudutada
- õrnemalet
Tahan paremini kuulda
- teravamalt

Tahan kõike seda oma-
enese kombitsi kaudu,
oma-
enda silmi, käsi, kõrvi
ja mõtti pidi, ilma

Kas selleks pingutada või lõdvaks lasta?

Teine kategooria luuletusi, mis mind õlgu kehitama pani, olid luuletused, mille sisu mulle meeldis, aga mis olid kirjutatud "liiga proosalt". Ehk maakeeli öeldes: olid liiga pikad. Oleksid seda olnud ka proosana. Kui asi läheb liigseks seletamiseks, tähenärimiseks, kirjeldamiseks ja täpsustamiseks, kipub mõte selle kaheleheküljelise pikkade ridadega teksti sisse ära uppuma. Olgu ta ükskõik kui hea. Just katked selistest luuetustest saidki ilmselt mu raamatuvaliku juures määravaks, kuid tervikut lugedes tekib tahtmine maha istuda ja pastakaga üleliigseid sõnu maha tõmbama hakata. Samas, kust tõmmata piir, millised sõnad on üleliigsed? Kelle jaoks üleliigsed? Kokkuvõttes arvan siiski, et häid ideid on, aga võib-olla peaks autor kirjutama rohkem arvamuslugusid ja miniatuure?

ÕNN

Õnn
tundub olevat kõik see,
mis jääb väljapoole
selle vaikimise külmkapi
kõlevalevaid seinu:
autode vaikne umin
kui need kaugemal tee peal sõidavad
ja lõkalõka, kui nende rattad üle
kanalisatsioonikaevukaante veerevad;
porikärbsed ja pääsukeste ebalinnalik vidin
(homme vihma ei tule);
roheline rohi, mis ilmselt kusagil veel alles on,
ja mille peal oleks õndsalt mõnus selili visata
ja taevasse vahtida, kuni silmad valutama hakkavad;
sääskede pirin, kui need sajatuhandeliste rünnakrühmadena
halllehkavast pinnaveest kerkivad
ia inimjahile asunult mu ninale, kõrvale, silmale maanduvad,
mõrv mõtteis.

Õnn
on vastand
äraõpitud tundepikkusele
vaikselt voodis lebamisele,
valutava pikiseljajoone,
sääremarjades pesitseva pinge leevendamine
mõtte teel; vägivaldselt
iseenesest välja minemisele,
nagu lapsena kui ema karjus ja ilm tundus otsa saavat,
et kuidagi unustada olev päev
ja viia mõtted eemale tulevast,
mis nende pikkade ärkvel oldud tundidega
saavad täis kootud sellesama valu, vihkamise ja vaikimise
sügavkülmi ämblikuvõrke,

ja ma ei tea.
Ja sa magad.
Ja kui mu silmad enam ei jaksa
kirjutada valu, lugeda valu
ja süda juba liiga palju kive vahele jätab
leban lapse liiglühikeses voodis
kodu turvanurgas
ja olen üleval,
lasen
meie maja korstna külge seotud köit mööda
naabermaja korstna juurde liugu,
kardan,

et see liug on liiga järsk ja võin ennast surnuks sõita,
ja tahan, et oleksin
eelmises kodus,
kus liug sai pikem ja turvalisem.

2. dets - Mehis Heinsaar - "Sügaval elu hämaras"



Alustuseks palun vabandust, et olen üleskirjutamistes pikema vahe sisse jätnud. On olnud palu muid töid-tegemisi, mi nõuavad oma, ja seda 20 minutit oma mõtete ülesloetlemiseks polegi nii lihtne leida. Aga siin ta siis nüüd on: Mehis Heinsaar.

Heinsaar jäi mulle silma Erakkonna CD'lt oma luuletusega "Härrasmees, Vrunnok ja teised". Selle luuletusega oli minu jaoks veider asjaolu, et esimesel kuulamisel ei meeldiud ta mulle üldse, teisel hakkas huvitama, kolmandal meeldima ja neljanda ringi ajal sai ta valitud minu top10 hulka sellelt plaadilt. Kahtlustasin paljuski, et tema luuelkogu lugemsega saab olema samamoodi, aga võta näpust! Isegi stiil oli sellel kogumikul hoopis teistsugune.

Kui "Härrasmees, Vrunnok ja teised" on minu jaoks segu filosoofiast, sürrealismist, sarkasmist ja lõpuks saabuvast lihtsusest, siis "Sügaval elu hämaras" on hoopis midagi muud. Palju on selles kogumikus loodusekäsitlust, nii otse kui metafooridena, nii ilutsevalt kui argiselt. Ainukene asi, mis mind kohati häirida suutis oligi see ilutsemine, kiskus kuidagi naiselikult kaunistauks ja epiteedirohkeks. Seda loomulikult kaugeltki mitte alati, aga oli kontekste, kus see silma või kõrva riivas. lohisema kippus, mis muud. Keerutab, keerutab, aga kohale ei jõua, justkui oleks vorm tähtsam kui sisu.

See oli ka ainukene asi, mida ma sellele luulekogule ette heita oskan. Üldiselt oli see selline tundilk-mõtlik, võib-olla veidi nukra alatooniga, aga vaieldamatult väga nauditav raamat. Eriti meeldisid mulle need luuletused, mis olid oma olekult argisemad ja inimestekesksemad, sest just selliseid pilte oskab Heinsaar luua nii meisterlikult, vaid paari õige sõnaga. Toon ära paraja posu näiteid, et igaüks ise otsustada saaks, sest lõppkokkuvõttes on minu sõnad siin vadi minu isiklik ja subjektiivne arvamus. Luule on suuresti maitse asi.

Kujunduse poolest niipalju, et Arne Maasiku fotod mõjuvad vga hästi, samuti veidi nukralt ja mõtlikult. Nende paigutus tuletas omal kombel meelde laste jõulukalendereid: see vaikne põnevus, et mis on küll järgmise ruudu taga!
Aga aitab minu jutustamisest. Lugege!

4. september 2004

Sügis sõidab
Punase rattaga
Karistest Halliste poole
Viltkaabu peas
Ja paigatud kummikud jalas.

Tuul kannab sõõrmeisse
Mõrkjate põldude hõngu
Väsinud valgus
Nokitseb kuuskede man.

Ratturgi peatub,
Süütab odava suitsu
Ja kuulatab.

Aega veel on.

-

Sel hetkel mil sündisin
Tuul oli suur –
Ega muud suuremat olnudki,
Pärnu-Jaagupi kandis
Peatus veel buss
Millest väljus üks hajevil tüdruk,
Tema juus oli pruun
Suul unistav laul –
Nii aedade varju
Ta kaduski.

-

Hajameelsed

Kildhaaval kaotad ennast
Maailma –

Teekannuks ühe
Vana naise kööki
Hundijäljeks
Talvisesse rappa,
Novembriuduks
Raagund jõel –

Nii paotab end sinusse
Maailm…

Nii kõnetangi
Sinu pähe tildreid,
Viirpuuoksa
Kõrgel mäel,
Ööturgusid
Ja väikelinna torne –

-

Taassünd

Hele täht kui süttib su aknale
Oled veel äratamata
Kuumade vihmade vahele
Lahkudes mäletamata

Hundid sõgedalt metsades sõeluvad
Metsised maabuvad tantsuks
Kõik valud ja süümed sus põimuvad
Põledes tagasiantuks

Soolaugaste virvadelainetes
Enda varju näed lendamas leegis
Naerdes kui pidalihaige
Üle aoraja hõikab sind keegi

Ärkad ehmunult – justnagu alguses
Märgates kiirt üle latvade
Tõusva päikese varjus ja valguses
Liblikas lendab su aknale

30. nov - Frank Weyers - "Dali"



Salvador Dali on olnud minu jaoks alati üks mõjukatest kunstnikest. Ma ei saa küll öelda, et ma vaimustuksin temast samaväärselt, kui René Margitte'st või - veider, aga tõsi - Navitrollast, aga mu lemmikute hulgas on ta igal juhul. Eriti maalide pärast nagu postituse alguses olev "Perpignani raudteejaam" või "Baleriin surma peas" (lõpus). Konkreetse raamatu näol on tegemist igati põhjaliku ülevaatega, hästi strutueeritud ja igat masti lugejale "söödavaks" tehtud. Ei usu, et sisu hea vormi all kannatanud oleks. Kohati raamat küll kordab ennast, aga seegi on hea, vähemalt meeldejätmise seisukohast. Mida siis Dalist teada?

Joonistamisõpinguid alustas impressionisti käe all, esimesed tööd olid valdavalt portreed ja Kataloonia maastikud. Dali sündis täpselt 9 kuud ja 10 päeva pärast seda, kui suri ta vend, kes ei jõudnud saada 3 aastat vanaks. Ta kandis ka venna eesnime ja tundis end seetõttu (väidetavalt) kui surnud venna aseaine. Praktikas oli ta hellitatud laps, kes kamandas peres päris palju, kuid üldiselt oli siiski normaalne laps idüllilise ´lapsepõlvega. Seda rääkis ka tema 4 aastat noorem (ainuke) õde temast kirjutatud autobiograafias, mis rikkus aastakümneid mainekuundusega vaeva näinud Dali suhted perekonnaga. Ta maalist õest solvava maali ja sattus üldiselt juba mitmendat korda vastuollu perekonnaga.

Dali esimene näitus toimus, kui ta oli 14-aastane. Dalil õnnestub pääseda kunstiakadeemiasse, sest ta keskpärased kooliaastad lõpevad üllatavatelt heade eksamitulemustega. Kõrgelennuline ja edev noormees visati välja kunstiakadeemiast, kuna ta keeldus osalmast eksamitel, väites, et eksamineerijad ei ole tema hindamiseks piisavalt kvalifitseeritud.

Tema töödes on palju korduvaid motiive: sipelgad mädanemis sümbolina, pehmed kellad, pehmed näod, vormi kadumine üldiselt, optilised illusioonid, seksuaalsuse sümbolid, rohutirtsud, teaduslikud motiivid - aatom, relatiivsus, religiooni olemus. Kohati tundub, nagu oleks ajastu suurim sürrealist kannatanud fantaasiavaesuse all, kuna paljuski on erinevad tööd vaid samade elementide ringipaigutus. Samas on tal ka täiesti geniaalseid lähenemisi. Ma arvan, et on raske arvustada midagi, mida sa pole päriskujul näinud, rääkimata siis veel taustsüst, tõsi küll, võiksid olla suuremad). eemi täielikust tundmisest. Igasuguse loomingu puhul on oluline teada, kes, kus, millal ja miks. Sama motiiv eri aegades ja eri kohtadel kannab reeglina täiesti erinevaid tähendusi.

Raamatu kohta kokkuvõtteks veel niipalju, et huvitav lugemine, hästi kirjutatud ja rohkete värviliste illustratsioonidega (, mis, tõsi küll, võiksid olla suuremad). Kes Dali elu ja loomingu vastu huvi tunneb, saab sealt loodetavasti siiski märgatavalt rohkem kii netiavarustest.


29. nov - Camus - "Võõras"



Kui ma lõpetasin Camus' lugemise, tundisn ennast mõneti peategelasena - oskamata ja suutmata sellele teosele reageerida. Raske on isegi öelda, kas ta meeldis mulle. Vahetu reaktsioon oli vastikus/hirm peategelase vastu, samas asja kandev mõte oli hea ja lõpuks hakkas ta aja jooksul mulle ainult rohkem meeldima. Mulle tundub, et see on sedasorti teos, kus autori tekst on vaid alus, süžee, millest lähtuda. Tegelik teos on see, mis tekib lugeja peas - kuidas ta sündmusi tõlgendab, kas ta hakkab asju teadlikult valesti interpreteerima või võtab võõra omaks etc. Ma ei hakka siinkohal tegema kokkuvõtet - soovijad peaksid neid internetiavarustest küllaldaselt leidma. Küll aga tahaksin ma seda oma veidral kombel veidi analüüsida.

Esiteks keelekasutus - ei nurise. Tõsi küll, ei kiida ka. Camus' kasutab lihtsalt, selget ja ilustamata keelt, mida on lihtne lugeda, kuid mis ei sisalda kuigivõrd emotsiooni ega pilti - täpselt nagu peategelanegi. Tunda oli (või siis näen ma seda juba kõikjal) eksistentsialistlikke jooni, teatav pralleel jooksis nii stoikute, küünikute kui ka nihhilistidega, aga ühtset vaadet või seisukohta see raamat lugejale pähe määrida ei ürita. Kas probleem on see, et ühiskond sööb kõik võõrad välja, või on probleem hoopis see, et ühiskonnas on sedasorti võõrad üldse tekkinud, kelle motiive ei mõisteta ja kes ei mõista ka teisi? Rahumeelse inimesena ei kannata ma vägivalda ja alandamist ja see oli põhjus miks ma (erinedes autoriteetidest) hakkasin mõtlema, et äkki keeras Camus selle meelega üle vindi? Ühiskond ei reageeri enne, kui on juba hilja. Me laseme endi seast kasvada välja inimestel, kellega meil peale välise vormi midagi ühist ei ole. Kuigi ma ei usu absoluutsetesse tõdedesse, ei jäta ma kaalumata ka niipidist võimalust. Probleem võib olla ka selles, mis teeb inimesest võõra, mitte ainult selles, mida ühiskond võõraga edasi teeb. Üks tuleneb ju otseselt teisest.
Aga kes on see nimetu-näotu-umbisikuline ühiskond, pööbel, keda me kirume? Ükski üksikisik end selle hulka ei pea. Aga hulk koosneb ju üksikisikutest. Kumb on tegelikult hullem, madalte väärtustega pööbel või kõrgelennuline ja massile ohtlik eemalseisja? Kas üks on õigem kui teine? Ecce homo!

Ametlik versioon, mida ma siin ka vastasküljest valgustada üritan, on just see, et sooviti näidata, kuidas käitub ühiskonna masinavärk vale kujua plastiliinjänesega. Loomulikult lööb lömmi, et uus ja õige teha. Kas mitte just siin ei teki vastuolu - ühiskonnale heidetakse ette, et ta käitub ebainimlikult, seeläbi taodeldes üksikisikule õigust ebainimlikkuseks. Samad kriteeriumid, erinev suhtumine. Sihtgrupp on erinev. Mina vs nemad. Oh seda maailmavalu.

Hoolimata mu sarkasmist ja tõlgendustega vaidlemisest mulle tegelikult meeldis see raamat.

Ausalt.
Kohe väga.


Tsitaate:
„Mõtlesin, et üks tüütu pühapäev on jälle möödas, et ema on nüüd maetud, et ma alustan jälle oma igapäevast tööd ja et lõppude lõpuks pole midagi muutunud.“ „Temalgi [naber Raymond] on ainult üks tuba ja ilma aknata köök. Voodi kohal ripub tal valge ja roosa kipsingel, samas on sporditšempionide fotod ja paar-kolm alasti naiste pilti.“
„Kirjutasin kirja valmis. Tegin seda küll natuke umbropsu, aga püüdsin siiski Raymondi soovidele vastu tulla, sest mul polnud mingit põhjust neile mitte vastu tulla.“
" „Selle peale ütles Marie, et abielu on tõsine asi. „Ei ole,“ ütlesin mina. "
„Ma muidugi armastasin oma ema, aga see ei ütle veel midagi. Iga normaalne olevus on rohkemal või vähemal määral soovinud surma sellele, keda ta armastab.“
„Mispärast te tulistasite maaslamaja pihta?“
„Juurdlusele kulunud 11 kuu lõppedes imesasin peaaegu, kuidas ma olin üldse kunagi võinud rõõmu tunda millestki muust kui neist harvadest hetkedest, kus kohtu-uurija mind kabineti ukseni saatis ja mulle õlale patsutades heasüdamlikult ütles: „See on siis tänaseks kõik, härra Antikristus.““
„Kõik läks ilma minupoolse osavõtuta. Minu saatus otsustati ilma minu arvamist küsimata.“
„Ma tõesti ei kahetsenud eriti oma tegu. Aga see iseäralik õhin pani mind imestama. Ma oleksin tahtnud talle südamlikult, peaaegu härdalt seletada, et ma pole iial suutnud midagi tõsiselt kahetseda.“
„Giljotiinil on just see puudus, et ta ei jäta mingit pääsemisvõimalust.“
„Aga igaüks teab, et elu pole elamise vaeva väärt.“
„Tol õhtul mõtlesin selle üle järele ja leidsin, et ta on ehk tüdinud olemast surmamõistetu armuke. Mõtlesin ka, et võib-olla on ta haige või surnud. Seegi oleks asjade loomulik käik. Kuidas ma aga oleksin seda aimata võinud, sest peale meie kehade, mis nüüd lahutatud olid, ei sidunud meid miski ega meenutanud teineteisele. Muide, kui see nii oleks olnud, oleks Marie mälestus mind ükskõikseks jätnud. Surnuna ei huvitanud ta mind enam.“

27. nov - Sokolov - "Spinoza"


Esimese asjana selle raamatu juures pean mainima, et ostsin selle Hansapäevadelt kolme krooniga. Tundus hea pakkumine ja kuna Spinoza on üks mu lemmikutest (koos Hume'i, Sartre ja Kierkegaardiga) tundus see ülihea pakkumisena... aga ma ei süvenenud fakti, et teos oli välja antud aastal 1978. aastal ja autoriks oli Moskva ülikooli professor. Seega pakuksin ma siinkohal välja teosele kaks alternatiivset pealkirja: "Kuidas sai Spinozast kommunist" ja "Descatre'i ja Spinoza ideoloogilised vaated". Tõepoolest, kuigi teose pealkiri oli täiesti ühemõtteliselt "Spinoza", rääkis ta ~40% ajast Descartes'ist. Loomulikult ei käi mu süüdistused raamatu teemadel tegelikult autori pihta, vaid pigem NSVLi poliitika ja tsensuuri kohta. Raske öelda, kas tsensuuri segadusse ajamiseks või uinutamiseks oli ka keelekasutus kohati nii terminiterohke, et ühte lõiku pidi mitu korda lugema et suuta mõtet jälgida. Seega ei ole see tegelikult raamat, mida ma soovitaks. Spinozaga tutbuda soovitan küll, aga valige mõni 21. sajandil ilmunud raamat. Omaette väärtus on originaalide, autori enda teoste lugemisel, aga tsensserija kombel nõukogude aegse tekstiga peitust mängida ei ole mõtet - paljuski on seal kardetavasti ka fakte moonutatud.
Nüüd mõned mu märkmetest, mida ennast sellest trükimustast läbi närides tegin. Spinoza on tegelikult väga huvitav.
„Hobuse jäljed kutsuvad sõduris esile mõtte ratsanikust ja sõjast, talumehes aga mõtte adrast ja põllust.“ – Inimteadvuse kujutluste seos on enam-vähem juhuslik ja sellel on assotsiatiivne iseloom ehk see taandub mälule (harjumustele).
Astus välja judaistliku teesi vastu, mille kohaselt juudid on „jumala poolt ära valitud“, öeldes, et loodus ei loo mitte rahvusi, vaid indiviide, kes jagunevad rahvusteks – seda keele, seaduste ja kommete erinevuse tõttu. (Jah, ta oli ise juut)
Spinoza ei tee tõest ja valest absoluutseid vastandeid, vaid leiab et vale idee on vaid mitteadekvaatne idee, seega selline idee, mis peegeldab objekti ainult osaliselt. Nt „Päike on maast 200 sammu kaugusel.“ on ilmselgelt vale kõigi jaoks, kes astronoomiat tunnevad, aga samas on seal siiski teatud tõesuse element: päikese olemasolu fakt.
Kogemuslikku teadmist ta ei ignoreeri, vaid seab teisejärguliseks – see peab loogilist järeldust kinnitama.
Spinoza ei tee tõest ja valest absoluutseid vastandeid, vaid leiab et vale idee on vaid mitteadekvaatne idee, seega selline idee, mis peegeldab objekti ainult osaliselt. Nt „Päike on maast 200 sammu kaugusel.“ on ilmselgelt vale kõigi jaoks, kes astronoomiat tunnevad, aga samas on seal siiski teatud tõesuse element: päikese olemasolu fakt. Kogemuslikku teadmist ta ei ignoreeri, vaid seab teisejärguliseks – see peab loogilist järeldust kinnitama.
Jumal on ainus vaba põhjus, sest väljaspool teda ei ole välist põhjust, mis teda mõjutaks või sunniks.
Me ei mõista Jumala võimsust niivõrd, kuivõrd me ei tunne looduslikke põhjusi.
Kõik sündmused, mida me Maal näeme, arvatakse loodusnähtuste hulka.
Inimesed arvavad üldse, et kõik loodusesemed toimivad niisamuti nagu nemad mingi eesmärgi saavutamiseks. Seeläbi vahetatakse ära põhjus ja toime.
Loodusõigus ei keela absoluutselt mitte midagi, peale selle, mida keegi ei suuda. Seega ei saa loomulikus seisundis olla mittemingisugust kõlblust.
Pühakiri ei pea kohanduma mõistusega ega mõistus pühakirjaga.

26. nov - fs - "Alasti ja elus"



Fs'ist on saanud omamoodi luuleklassika. Ta on tänase päeva sümbol, ta on XXI sajandi ja Lasnamäe võrdpilt, metafoor, kes on elus. Personifikatsioon? Ei, fs on lihast ja luust inimene, üldsegi mitte 17-aastane poisike vaid 40. eluaastale lähenev mees. Tema esimeseks pseudonüümiks oli François Serpent, mis siis lühenes fs'iks. Ameti poolest on ta Loomingu kriitikatoimetaja, aga see pole siinkohal oluline - mina hoiaksin fs'i ja Indrekut siiski veidi teineteisest eraldi.

Fs jäi mulle silma esimest korda üpris juhuslikult, Lutsu raamatukogus oli tema raamat "2004" luuletuste stendile tõstetud ja midagi selle kujunduse juures tõmbas mind. Avasin, sirvisin, viisin koju. Meeldis väga, aga antud hetkeks enam konkreetseid näiteid ei mäleta, kannatan printeripuuduse all ja nii jäid neend luuletused ümber kirjutamata. Käekiri on mul nimelt kohutav, tilluke ja skisofreeniline, nagu korduvalt mainitud on. Igaljuhul, tuleb tunnistada, et "2004" oli rohkem linnaromantikat ja olustikku, "Alasti ja elus" on pigem depressiivne, kohati küll sarkastiline ja vaat et tragikoomiline, aga valdavalt siiski puhas emotsioon - ja see pole optimistlik emotsioon. Ü asemel kirjutatav Y suutis mind esialgu tema stiilis juures häirida, aga inimene harjub kõigega. Ühes oma intervjuus on ta öelnud, et kasutab seda vanast harjumusest ja on mõelnud seda välja harjutada, et mitte võõrastavalt mõjuda. Ehk siis: ei ole "popp ja noortepärane". Meil kõigil on rohkem või vähem veidraid harjumusi. Kuna just eelmises postituses sai eksistentsialistidest kirjutatud, toon ära vel ühe katke sellest intervjuust:

— „Valgete kaantega raamatus” on read: „Miski on olemas, see hirmutab mind.” Oled sa eksistentsialist?

— Võib-olla olen, ei tea. „Valgete kaantega raamatu” ilmumisest saab kevadel juba üheksa aastat. Usun, et mu tekstid ja ka minu kui inimese maailmapilt on selle ajaga muutunud. Muidugi olid tol ajal konkreetsed probleemid ja valu, aga vist oli tolle aja tekstides rohkem abstraktset eksistentsialismi.


Aga nüüd olen ma fs'i kui isiku üle spekuleerinud piisavalt, asume asja kallale. Lugemiseks pakun mõned luuletused ja mõned katkendid, kes lisa soovib, siis arvutisse trükkisin neid rohkem. Aga raamatukogudes on "Alasti ja elus" täiesti saadaval. Üritasin kõige süngemaid asju mitte valida, pigem südamlikkust või puänte. Kui ma peaksin teda kellegagi eesti luletajatest võrdlema, siis ütleksin, et ta on nagu postkommunistliik Juhan Viiding või suureks kasvanud Siim Kera. Mingit sarnasust on tunda ka minu konkurentsitu lemmikuga, Andres Aulega (ei, te tõenäoliselt ei ole temast kuulnud...).

Palun hoia ennast&ära kao, palun väga.
Seda sõnumit ma ei kustuta
Las ta jääb mu telefoni
Kuni kõik kaob
Kui pole enam midagi hoida

-

Söön kuulekalt kaalikat
Ei kysi
On see tervislik
Või odav
Ei solva naist

-

Kui Londonis purskaks vulkaan
Nyyd kohe praegu
Kõik jääks tuha alla
Ka see hotell
Suurte puudega pargi varjus
Need veidrad käänduvad koridorid
Ja mind leitakse sajandeid hiljem
Nagu neid seal Pompeis
Nii nagu ma istun siin
Ja mind tuntaks
Ei mitte nii
Nagu ma ennast tunnen
See-kes-armastab-Sind
Anna ja Helena isa
Ega ka nii
Nagu mind mõni teine ehk teab
Luuletaja
Sajandeid hiljem mind tuntaks
Ja õigusega
Nagu
Sittuvat Meest


-

[---] aga ma ei taha öelda purjus poeedile
Mida ma arvan luulest
Ja jumalast
Ma ei arva midagi
Ma tean
Et mul on kaks tytart
Ja palk
Millega neid ei toida
[---]

-

[---] kui kord Kalev koju jõuab
Malle tõuseb väsinult
televiisori eest
paneb supi sooja
Kalev istub sõnatult
Ei maksa pärida ka
Kyll ta lõpuks ise räägib
[---]


Ja lõpetuseks valgustagu teie päevi fs’i kõige lühem luuletus ehk lause
„Mystiline valgus
Kui avan kylmkapi ukse“

25. nov - J.-P. Sartre – „Eksistentsialism on humanism“



Sartret kipun ma ikka siin-seal tsiteerima ja tema teksti „Eksistentsialism on humanism“ olen ma vist erinevates kogumikes olevate kokkuvõtete abil juba sisuliselt läbi lugenud. Sellegipoolest tundsin vajadust tutvuda ka originaaliga, eriti materjali puhul, mida sa pidevalt kasutad, on vaja veenduda, et see, kust sa algmaterjali võtad ei ole lihtsalt valesti interpreteeritud lausekatkete kogum. Vähem käsitletud ja üldharidusliku väärtusega teema puhul teen ka põhjalikuma kokkuvõtte. Teosest mainin niipalju, e tekst ise on vaid ~60 lk pikk, järgneb arutelu, mis on samuti päris asjalik. Tekst jookseb hõredalt ja läheb väga kiiresti, kuigi on mõned võõrsõnaderohkemad ja keerukamad kohad, mis nõuavad rahulikku järgimõtlemist ning pole lennult haaratavad. Üldiselt siiski väga hästi lahti seletatud ja mõned suveõhtuse asfaldi kombel venivad laused võib ehk tõlkija kraesse ajada.

Niisiis.
Esiteks on humanismile ette heidetud, et see kutsub inimesi püsima lootusetuse kvietismis, seega toob see meid tagasi väikekodanlikku filosoofiasse (või viib budismini). Teiseks inimeste madaluse rõhutamist, mis kõpus viib välja omamoodi eraklikkusele: stepihundid, misantroobid ja muud ühiskonna „heidikud“. Omal kombel filosoofia maailma anarhistliku vooluna on eksistentsialism õpetus, mis möönab inimelu võimalikkust ja lisaks arvab, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Inimene on seega on tegude summa, oma elu. Lisaks ei saa inimene olla mingisugune, kui teised teda selliseks ei tunnista. Mis tahes tõeni iseenda kohta pääseb ta seega teiste kaudu. Vastupidiselt levinud väidetele ei ole eksistentsialism ateistlik selles mõttes, et seal nähtaks vaeva Jumala mitteolemasolu tõestamisega. Väidetakse pigem, et isegi, kui Jumal oleks olemas, ei muudaks see midagi. Seega on vaja, et inimene kohtuks enesega uuesti ja veenduks, et miski ei saa teda päästa tema enese käest, isegi mitte paikapidav tõestus Jumala olemasolu kohta.

Eksistentsialism ja humanism?
„Klassikalise humanismi järgi kulutab inimene, kes lenda lennukiga üle mägede, et inimene on vapustav. St et kuigi tema ei konstrueerinud lennukeid, saab ta nendest leiutistest osa ja tema kui inimene võib end isiklikult lugeda vastutavaks ja austamisväärseks nende, vaid mõnele inimesele kuuluva teo eest. Niisugune humanism on absurdne, sest ainult koer või hobune võiks anda inimesele kokkuvõtva hinnangu ja ta vapustavaks kuulutada ning vähemalt minu teada on nad sellest loobunud.“
Sartre nimetab oma maailmapilti eksistentsialistlikuks humanismiks, kuna sellega tuletab ta inimesele meelde, et pole teist seadusandjat peale inimese enda ja et oma hüljatuses otsustab ta ise enda eest.

Tsitaate:
„Kas selles õpetuses, mida ma teile selgitada püüan, pole hirmutavaks peamiselt asjaolu, et see jätab inimesele võimaluse valida?“
„Eksistents eelneb olemusele (l’éxistence précède l’essence) ehk lähtuda tuleb subjektiivsusest.“
„Inimene on see, kelleks ta end teeb.“
„Kui eksistents tõepoolest eelneb olemusele, siis on inimene vastutav selle eest, milline ta on.“
„Individuaalne tegu puudutab kogu inimkonda“
„Eksistentsialist mõtleb, vastupidi, et on väga tülikas, et Jumalat olemas pole, sest koos temaga kaob ka igasugune võimalus leida väärtusi mõistuse taevast; a priori head ei saa enam olla, kuna pole lõputut ja täiuslikku teadvust, kes seda mõtleks, kusagil ei seisa enam kirjas, et hea on olemas, et tuleb olla aus, et valetada ei tohi, ja see on nii seepärast, et me asume nüüd tasapinnal, kus on ainult inimesed. Dosojevski on kirjutanud: „Kui Jumalat pole olemas, siis on kõik lubatud.“ See on eksistentsialismi lähtepunktiks.“


24. nov – Tuuli Taul – „Täiuslik ja turvaline“



Tegemist on Värske Rõhu kaudu avaldatud raamatutest kõige uuemaga. Kui muidu kaldub Värske Rõhk ja selle maailm olema ennastotsivate puberteetikute ja ma-nii-erinen-massist tüüpi noorboheemide kasvulava, siis Tuuli Taul on midagi enamat, kui pelgalt fassaad. Tegemist näib olevat välja arenenud noore naisega, kes ei siple enam niivõrd armastab-ei-armasta ja miks-te-mind-ei-mõista kriisides, vaid suhtub elusse erapooletult. Rahuliku oleku taga kajavad kohati väga võimsad emotsioonid, teine kord aga jääbki ta emalikult hoolitsevaks, kandes lugejat tasapisi tulemuseni. Midagi rahustavat on selles, kui leidub noori kirjanikke, kes suudavad vabavärssi kasutada millekski muuks kui ropendamiseks. Samas tuleb tunnistada, et kohati muutub ta liiga argiseks, liiga otseseks ja kaotab seeläbi oma võlu. Kuid tahtmist kogumikku käest ära panna ei tekkinud küll kordagi. Pigem vast ujub jälle teadvuse piirimaile see ühel ööl Toomemäe jalamil asuvas korteris tõstatatud küsimus: ms vahe on luulel ja proosal?
Huvitavaid tähelepanekuid suutsin teha üksikute tsitaatide näol, näiteks „leevenduseks söönud oma/sõnu mida arst kunagi/välja ei kirjutanud“ ja „laupäevahommikuti/süveneb nakkuslik/diktsioonipuudulikkus/mida soovitatakse ravida/suhu topitud veinikorgiga“ ning „rohelise süttimiseni vabaduse platsil/jääb kolm nappi sekundit/tähelepanu inimesed/valmis olla inimesed/jookseme!/tuleb tunnistada olen tõesti/jälle tundlik lüüriline loomejobu/aga teie/unustasite oma lapsevankri ristmikuveerele maha/seltsimees emalendur“. Aga aitab siinkohal minu targutamisest. Võtke lihtsalt teatavaks, et soovitan, eriti neile, kelles siianiloetud katkendid huvi äratasid. Selle ülevalhoidmiseks toon kaks luuletust ära ka täispikkuses:

Kui otsustate võtta meilt kõik
Jätke alles võimalus
Sellest kirjutada

Ja meie liik säilib


-

Bussi sisenes mees kes
Tahtis rääkida Jeesusest
Küsimata meilt luba

Head inimesed
Ütles ta pidulikult
Me kõik siin
Maa peal
Vajame jumalat…

Valjuhääldist kostis:
Kosmos

Turtsatasin

Jumal on siiski
Eestlane
Ja naine

23. nov - Jana Lepik - "Tagasi olevikku"


Pean tunnistama, et see kogumik valmistas mulle pettumuse. Tõenäoliselt olid lihtsalt ootused liiga kõrged. Stiil on tal täiesti meeldiv, aga kohati jääb oskustest puudu, oleks nagu tühi vorm ja tühjad sõnad, lausa otsitud riimid... Või tundusid need riimid halvad, sest kui sõnad läksid riimi, siis ridade rütm ei kattunud?
Neli läbivat motiivi oleksid minua arvates liblikad, inglid, armastus ja argipäev, neist viimane on kõige enam minu maitsele vastav. Vabavärss meeldis mulle tema puhul rohkem kui riim. Raamatu lõpus oli 10 nummerdatud ja päris huvitavat tekstikest, mis on täpselt sedasorti, nagu viimati ühes seltskonnas arutatud sai: on ta nüüd luule või proosa? Toon postituse lõpus ühe näite ära. Otsustage selle liigitamise üle ise ja andke mullegi teada...
Ahjaa, raamatu kujundus oli küll väga kena! (mustad lehed on luuletajate seas nii populaarsed...)

Ma olen sinu käes olev
väike tuluke,
mille sa võid
ära puhuda

-

Must midagi lahkub,
miski uinub, mis eile
veel põles. Nüüd jahtub.
Ei jaa ega ei see.

Hingamine on raske.
Ent elada tuleb.
Avat aknast näen kaske.
Tuul akna siis suleb.

-

2
Hetketi mulle tundub, et olen surnud ja ise ei ole veel aru saanud. Kõik astuvad välja, keegi ei astu sisse, mis on väga lähedal, näib, jääb kilomeetrite taha. Sündmus toimus, viibisin kohal, aga keegi peale minu seda ei usu. Lõpuks ei usu ka ise enam. Sõber on vaenlane, tuttavad ei tunne, otsekui oleksin maganud sada aastat ja alles nüüd ärganud. Midagi on juhtunud!
Helistan. Keegi ei vasta. Tänaval märkan ma kõiki, aga keegi ei märka mind, inimesed tulevad ja lähevad, mööduvad unenäona. Võib-olla on nad vaimud ja mina - ainus elav. Ainus normaalne inimene sel maamunal, kui ümberringi on kõik hulluks läinud! Või vastupidi? Kas tõesti vastupidi?
Tahaksin näha oma amtusekuulutust lehes või mõnd muud märki, mis kinnitaks mu oletust. Kas ma ei saagi teada? Kes ütleks?

19. okt - Strugatskite "Suur ilmutus"




"Suur ilmutus" on triloogia kolmas osa. Muideks, esimest osa ma lugenud ei ole. Tuleb tunnistada, et minu arvates oli teine osa tugevam, kuigi mõlemi stiil on nauditav. Selles osas on Maksim vana mees, kes sisuliselt kirjutab dokumenteeritud memuaare sellekohta, kuidas uuriti Rändurite võimalikku progressorlust Maal ja kuidas Toivo Glumovist sai ljuuden (loe: inimese järgmine etapp). Ausalt öeldes on ta nüüd, nädalake pärast lugemist, mu peas teise raamatuga üpris segamini läinud ja eredalt mäletan vaid üksikuid detaile. Sellest võib järeldada, et ma tast palju ei pea. Sarja lõpp küll, aga lõpetab vähe ja sündmuseidki on vähe.

Palju küsimusi aga jääbki ilma vastuseta. Näiteks, kuskohast need ljudenid tulid või kus nendeks said? Kes olid nad Ränduritele? Kes Toivo Glumov tegelikult oli? Ja miks ei olnud lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi, mõningaid kohti olemas? Kelle võimed, kuidas ja miks need kustutasid? Mida see ülilahtine lõpp e das kandis või kas ta endas midagi kandis?
Võib-olla ei tahtnud Strugatskid lihtsalt võtta seda riski ega vastutust raamatu lõpetamiseks...

Kui ta käes on, siis lugeda on väga huvitav, aga mõtlema paneb teistest Strugatskite teostest vähem, emotsiooni annab samuti vähem. Jääb teosest "Miljard aastat enne maailma lõppu" pika puuga maha. Mis ei tähenda küll, et ta otse halb oleks.

28. Sept - Strugatskid - "Põrnikas sipelgapesas"


Vennad Boris Strugatski ja Arkadi Strugatski on ilmselt kuulsaimad NSVLi ulmekirjanikud. "Põrnikas sipelgapesas" ilmus 1980. Ma olen neilt ene lugenud 3-4 raamatut, millest mu lemmik oli „Miljard aastat enne maailmalõppu“, mis millegipärast ingliskeelses kultuuriruumis kannab nime „Definitely Maybe“. Venekeelne originaalpealkiri vastab eestikeelsele.

Kõik Strugatskite raamatud sisaldavad väga hästi ülesehitatud tegelasi ning on omal kombel inimloomust analüüsivad. Nii tekib teatav psühholoogiline analüüs, mis mulle meeldib, ning lisaks suudavad Strugatskit hoida pinget ka kõige pikema teose juures. Kuigi nad pidid omal ajal võitlema range tsensuuriga läks neil korda anda välja romaane, mis on täis kriitikat ühiskonna ja inimese loomuse vastu.

"Põrnikas sipelgapesas" räägib suures plaanis eelkõige õigest ja valest ning võimust. Mis on inimesele lubatud? Kui palju võib üks otsustada teise elu üle? Kas on õige ohverdada üks inimene ühiksonna turvalisuse nimel? Kes võib otsustada elu ja surma üle? Seda kõike Strugatskite kriitilises stiilis. Ma arvan, et see minu jaoks teine lemmikraamat neilt.

Jah, siin on kosmoserännud ja Maa-väline elu. Aga kui lasta ennast loost kaasa haarata, mitte lähenedes skeptiliselt kui "roheliste mehikeste ulmele", siis on tegmist suurepärase raamatuga!

25. Sept - J.M.G. Le Clezio – “See, kes pole kunagi näinud merd”


Le Clezio sündis aastal 1940, nii et ta on praegu 70-aastane. Ta on prantsuse kirjanik ja Nobeli laureaat. Selles raamatus oli 3 lugu, mis originaalis olid lastele suunatud ja räägivad eelkõige enseleidmisest, looduse jõust ning inimühiskonnast. Neis kõigis on oluliste kuigi tummade tegelastena nii mäed, tuuled kui meri, need on kõik natuke segadusseajavad, samaaegselt rõõmsad ja kurvad. Aga lummavad.