Esimese asjana selle raamatu juures pean mainima, et ostsin selle Hansapäevadelt kolme krooniga. Tundus hea pakkumine ja kuna Spinoza on üks mu lemmikutest (koos Hume'i, Sartre ja Kierkegaardiga) tundus see ülihea pakkumisena... aga ma ei süvenenud fakti, et teos oli välja antud aastal 1978. aastal ja autoriks oli Moskva ülikooli professor. Seega pakuksin ma siinkohal välja teosele kaks alternatiivset pealkirja: "Kuidas sai Spinozast kommunist" ja "Descatre'i ja Spinoza ideoloogilised vaated". Tõepoolest, kuigi teose pealkiri oli täiesti ühemõtteliselt "Spinoza", rääkis ta ~40% ajast Descartes'ist. Loomulikult ei käi mu süüdistused raamatu teemadel tegelikult autori pihta, vaid pigem NSVLi poliitika ja tsensuuri kohta. Raske öelda, kas tsensuuri segadusse ajamiseks või uinutamiseks oli ka keelekasutus kohati nii terminiterohke, et ühte lõiku pidi mitu korda lugema et suuta mõtet jälgida. Seega ei ole see tegelikult raamat, mida ma soovitaks. Spinozaga tutbuda soovitan küll, aga valige mõni 21. sajandil ilmunud raamat. Omaette väärtus on originaalide, autori enda teoste lugemisel, aga tsensserija kombel nõukogude aegse tekstiga peitust mängida ei ole mõtet - paljuski on seal kardetavasti ka fakte moonutatud.
Nüüd mõned mu märkmetest, mida ennast sellest trükimustast läbi närides tegin. Spinoza on tegelikult väga huvitav.„Hobuse jäljed kutsuvad sõduris esile mõtte ratsanikust ja sõjast, talumehes aga mõtte adrast ja põllust.“ – Inimteadvuse kujutluste seos on enam-vähem juhuslik ja sellel on assotsiatiivne iseloom ehk see taandub mälule (harjumustele).
Astus välja judaistliku teesi vastu, mille kohaselt juudid on „jumala poolt ära valitud“, öeldes, et loodus ei loo mitte rahvusi, vaid indiviide, kes jagunevad rahvusteks – seda keele, seaduste ja kommete erinevuse tõttu. (Jah, ta oli ise juut)
Spinoza ei tee tõest ja valest absoluutseid vastandeid, vaid leiab et vale idee on vaid mitteadekvaatne idee, seega selline idee, mis peegeldab objekti ainult osaliselt. Nt „Päike on maast 200 sammu kaugusel.“ on ilmselgelt vale kõigi jaoks, kes astronoomiat tunnevad, aga samas on seal siiski teatud tõesuse element: päikese olemasolu fakt.
Kogemuslikku teadmist ta ei ignoreeri, vaid seab teisejärguliseks – see peab loogilist järeldust kinnitama.
Spinoza ei tee tõest ja valest absoluutseid vastandeid, vaid leiab et vale idee on vaid mitteadekvaatne idee, seega selline idee, mis peegeldab objekti ainult osaliselt. Nt „Päike on maast 200 sammu kaugusel.“ on ilmselgelt vale kõigi jaoks, kes astronoomiat tunnevad, aga samas on seal siiski teatud tõesuse element: päikese olemasolu fakt. Kogemuslikku teadmist ta ei ignoreeri, vaid seab teisejärguliseks – see peab loogilist järeldust kinnitama.
Jumal on ainus vaba põhjus, sest väljaspool teda ei ole välist põhjust, mis teda mõjutaks või sunniks.
Me ei mõista Jumala võimsust niivõrd, kuivõrd me ei tunne looduslikke põhjusi.
Kõik sündmused, mida me Maal näeme, arvatakse loodusnähtuste hulka.
Inimesed arvavad üldse, et kõik loodusesemed toimivad niisamuti nagu nemad mingi eesmärgi saavutamiseks. Seeläbi vahetatakse ära põhjus ja toime.
Loodusõigus ei keela absoluutselt mitte midagi, peale selle, mida keegi ei suuda. Seega ei saa loomulikus seisundis olla mittemingisugust kõlblust.
Pühakiri ei pea kohanduma mõistusega ega mõistus pühakirjaga.
No comments:
Post a Comment