Pean tunnistama, et see kogumik valmistas mulle pettumuse. Tõenäoliselt olid lihtsalt ootused liiga kõrged. Stiil on tal täiesti meeldiv, aga kohati jääb oskustest puudu, oleks nagu tühi vorm ja tühjad sõnad, lausa otsitud riimid... Või tundusid need riimid halvad, sest kui sõnad läksid riimi, siis ridade rütm ei kattunud?
Neli läbivat motiivi oleksid minua arvates liblikad, inglid, armastus ja argipäev, neist viimane on kõige enam minu maitsele vastav. Vabavärss meeldis mulle tema puhul rohkem kui riim. Raamatu lõpus oli 10 nummerdatud ja päris huvitavat tekstikest, mis on täpselt sedasorti, nagu viimati ühes seltskonnas arutatud sai: on ta nüüd luule või proosa? Toon postituse lõpus ühe näite ära. Otsustage selle liigitamise üle ise ja andke mullegi teada...
Ahjaa, raamatu kujundus oli küll väga kena! (mustad lehed on luuletajate seas nii populaarsed...)
Ma olen sinu käes olev
väike tuluke,
mille sa võid
ära puhuda
-
Must midagi lahkub,
miski uinub, mis eile
veel põles. Nüüd jahtub.
Ei jaa ega ei see.
Hingamine on raske.
Ent elada tuleb.
Avat aknast näen kaske.
Tuul akna siis suleb.
-
2
Hetketi mulle tundub, et olen surnud ja ise ei ole veel aru saanud. Kõik astuvad välja, keegi ei astu sisse, mis on väga lähedal, näib, jääb kilomeetrite taha. Sündmus toimus, viibisin kohal, aga keegi peale minu seda ei usu. Lõpuks ei usu ka ise enam. Sõber on vaenlane, tuttavad ei tunne, otsekui oleksin maganud sada aastat ja alles nüüd ärganud. Midagi on juhtunud!
Helistan. Keegi ei vasta. Tänaval märkan ma kõiki, aga keegi ei märka mind, inimesed tulevad ja lähevad, mööduvad unenäona. Võib-olla on nad vaimud ja mina - ainus elav. Ainus normaalne inimene sel maamunal, kui ümberringi on kõik hulluks läinud! Või vastupidi? Kas tõesti vastupidi?
Tahaksin näha oma amtusekuulutust lehes või mõnd muud märki, mis kinnitaks mu oletust. Kas ma ei saagi teada? Kes ütleks?
No comments:
Post a Comment