Fs'ist on saanud omamoodi luuleklassika. Ta on tänase päeva sümbol, ta on XXI sajandi ja Lasnamäe võrdpilt, metafoor, kes on elus. Personifikatsioon? Ei, fs on lihast ja luust inimene, üldsegi mitte 17-aastane poisike vaid 40. eluaastale lähenev mees. Tema esimeseks pseudonüümiks oli François Serpent, mis siis lühenes fs'iks. Ameti poolest on ta Loomingu kriitikatoimetaja, aga see pole siinkohal oluline - mina hoiaksin fs'i ja Indrekut siiski veidi teineteisest eraldi.
Fs jäi mulle silma esimest korda üpris juhuslikult, Lutsu raamatukogus oli tema raamat "2004" luuletuste stendile tõstetud ja midagi selle kujunduse juures tõmbas mind. Avasin, sirvisin, viisin koju. Meeldis väga, aga antud hetkeks enam konkreetseid näiteid ei mäleta, kannatan printeripuuduse all ja nii jäid neend luuletused ümber kirjutamata. Käekiri on mul nimelt kohutav, tilluke ja skisofreeniline, nagu korduvalt mainitud on. Igaljuhul, tuleb tunnistada, et "2004" oli rohkem linnaromantikat ja olustikku, "Alasti ja elus" on pigem depressiivne, kohati küll sarkastiline ja vaat et tragikoomiline, aga valdavalt siiski puhas emotsioon - ja see pole optimistlik emotsioon. Ü asemel kirjutatav Y suutis mind esialgu tema stiilis juures häirida, aga inimene harjub kõigega. Ühes oma intervjuus on ta öelnud, et kasutab seda vanast harjumusest ja on mõelnud seda välja harjutada, et mitte võõrastavalt mõjuda. Ehk siis: ei ole "popp ja noortepärane". Meil kõigil on rohkem või vähem veidraid harjumusi. Kuna just eelmises postituses sai eksistentsialistidest kirjutatud, toon ära vel ühe katke sellest intervjuust:
— „Valgete kaantega raamatus” on read: „Miski on olemas, see hirmutab mind.” Oled sa eksistentsialist?
— Võib-olla olen, ei tea. „Valgete kaantega raamatu” ilmumisest saab kevadel juba üheksa aastat. Usun, et mu tekstid ja ka minu kui inimese maailmapilt on selle ajaga muutunud. Muidugi olid tol ajal konkreetsed probleemid ja valu, aga vist oli tolle aja tekstides rohkem abstraktset eksistentsialismi.
Aga nüüd olen ma fs'i kui isiku üle spekuleerinud piisavalt, asume asja kallale. Lugemiseks pakun mõned luuletused ja mõned katkendid, kes lisa soovib, siis arvutisse trükkisin neid rohkem. Aga raamatukogudes on "Alasti ja elus" täiesti saadaval. Üritasin kõige süngemaid asju mitte valida, pigem südamlikkust või puänte. Kui ma peaksin teda kellegagi eesti luletajatest võrdlema, siis ütleksin, et ta on nagu postkommunistliik Juhan Viiding või suureks kasvanud Siim Kera. Mingit sarnasust on tunda ka minu konkurentsitu lemmikuga, Andres Aulega (ei, te tõenäoliselt ei ole temast kuulnud...).
Palun hoia ennast&ära kao, palun väga.
Seda sõnumit ma ei kustuta
Las ta jääb mu telefoni
Kuni kõik kaob
Kui pole enam midagi hoida
-
Söön kuulekalt kaalikat
Ei kysi
On see tervislik
Või odav
Ei solva naist
-
Kui Londonis purskaks vulkaan
Nyyd kohe praegu
Kõik jääks tuha alla
Ka see hotell
Suurte puudega pargi varjus
Need veidrad käänduvad koridorid
Ja mind leitakse sajandeid hiljem
Nagu neid seal Pompeis
Nii nagu ma istun siin
Ja mind tuntaks
Ei mitte nii
Nagu ma ennast tunnen
See-kes-armastab-Sind
Anna ja Helena isa
Ega ka nii
Nagu mind mõni teine ehk teab
Luuletaja
Sajandeid hiljem mind tuntaks
Ja õigusega
Nagu
Sittuvat Meest
-
[---] aga ma ei taha öelda purjus poeedile
Mida ma arvan luulest
Ja jumalast
Ma ei arva midagi
Ma tean
Et mul on kaks tytart
Ja palk
Millega neid ei toida [---]
-
[---] kui kord Kalev koju jõuab
Malle tõuseb väsinult
televiisori eest
paneb supi sooja
Kalev istub sõnatult
Ei maksa pärida ka
Kyll ta lõpuks ise räägib [---]
Ja lõpetuseks valgustagu teie päevi fs’i kõige lühem luuletus ehk lause
„Mystiline valgus
Kui avan kylmkapi ukse“
No comments:
Post a Comment