Kui ma lõpetasin Camus' lugemise, tundisn ennast mõneti peategelasena - oskamata ja suutmata sellele teosele reageerida. Raske on isegi öelda, kas ta meeldis mulle. Vahetu reaktsioon oli vastikus/hirm peategelase vastu, samas asja kandev mõte oli hea ja lõpuks hakkas ta aja jooksul mulle ainult rohkem meeldima. Mulle tundub, et see on sedasorti teos, kus autori tekst on vaid alus, süžee, millest lähtuda. Tegelik teos on see, mis tekib lugeja peas - kuidas ta sündmusi tõlgendab, kas ta hakkab asju teadlikult valesti interpreteerima või võtab võõra omaks etc. Ma ei hakka siinkohal tegema kokkuvõtet - soovijad peaksid neid internetiavarustest küllaldaselt leidma. Küll aga tahaksin ma seda oma veidral kombel veidi analüüsida.
Esiteks keelekasutus - ei nurise. Tõsi küll, ei kiida ka. Camus' kasutab lihtsalt, selget ja ilustamata keelt, mida on lihtne lugeda, kuid mis ei sisalda kuigivõrd emotsiooni ega pilti - täpselt nagu peategelanegi. Tunda oli (või siis näen ma seda juba kõikjal) eksistentsialistlikke jooni, teatav pralleel jooksis nii stoikute, küünikute kui ka nihhilistidega, aga ühtset vaadet või seisukohta see raamat lugejale pähe määrida ei ürita. Kas probleem on see, et ühiskond sööb kõik võõrad välja, või on probleem hoopis see, et ühiskonnas on sedasorti võõrad üldse tekkinud, kelle motiive ei mõisteta ja kes ei mõista ka teisi? Rahumeelse inimesena ei kannata ma vägivalda ja alandamist ja see oli põhjus miks ma (erinedes autoriteetidest) hakkasin mõtlema, et äkki keeras Camus selle meelega üle vindi? Ühiskond ei reageeri enne, kui on juba hilja. Me laseme endi seast kasvada välja inimestel, kellega meil peale välise vormi midagi ühist ei ole. Kuigi ma ei usu absoluutsetesse tõdedesse, ei jäta ma kaalumata ka niipidist võimalust. Probleem võib olla ka selles, mis teeb inimesest võõra, mitte ainult selles, mida ühiskond võõraga edasi teeb. Üks tuleneb ju otseselt teisest.
Aga kes on see nimetu-näotu-umbisikuline ühiskond, pööbel, keda me kirume? Ükski üksikisik end selle hulka ei pea. Aga hulk koosneb ju üksikisikutest. Kumb on tegelikult hullem, madalte väärtustega pööbel või kõrgelennuline ja massile ohtlik eemalseisja? Kas üks on õigem kui teine? Ecce homo!
Ametlik versioon, mida ma siin ka vastasküljest valgustada üritan, on just see, et sooviti näidata, kuidas käitub ühiskonna masinavärk vale kujua plastiliinjänesega. Loomulikult lööb lömmi, et uus ja õige teha. Kas mitte just siin ei teki vastuolu - ühiskonnale heidetakse ette, et ta käitub ebainimlikult, seeläbi taodeldes üksikisikule õigust ebainimlikkuseks. Samad kriteeriumid, erinev suhtumine. Sihtgrupp on erinev. Mina vs nemad. Oh seda maailmavalu.
Hoolimata mu sarkasmist ja tõlgendustega vaidlemisest mulle tegelikult
meeldis see raamat. Ausalt.
Kohe väga.
Tsitaate:
„Mõtlesin, et üks tüütu pühapäev on jälle möödas, et ema on nüüd maetud, et ma alustan jälle oma igapäevast tööd ja et lõppude lõpuks pole midagi muutunud.“ „Temalgi [naber Raymond] on ainult üks tuba ja ilma aknata köök. Voodi kohal ripub tal valge ja roosa kipsingel, samas on sporditšempionide fotod ja paar-kolm alasti naiste pilti.“
„Kirjutasin kirja valmis. Tegin seda küll natuke umbropsu, aga püüdsin siiski Raymondi soovidele vastu tulla, sest mul polnud mingit põhjust neile mitte vastu tulla.“
" „Selle peale ütles Marie, et abielu on tõsine asi. „Ei ole,“ ütlesin mina. "
„Ma muidugi armastasin oma ema, aga see ei ütle veel midagi. Iga normaalne olevus on rohkemal või vähemal määral soovinud surma sellele, keda ta armastab.“
„Mispärast te tulistasite maaslamaja pihta?“
„Juurdlusele kulunud 11 kuu lõppedes imesasin peaaegu, kuidas ma olin üldse kunagi võinud rõõmu tunda millestki muust kui neist harvadest hetkedest, kus kohtu-uurija mind kabineti ukseni saatis ja mulle õlale patsutades heasüdamlikult ütles: „See on siis tänaseks kõik, härra Antikristus.““
„Kõik läks ilma minupoolse osavõtuta. Minu saatus otsustati ilma minu arvamist küsimata.“
„Ma tõesti ei kahetsenud eriti oma tegu. Aga see iseäralik õhin pani mind imestama. Ma oleksin tahtnud talle südamlikult, peaaegu härdalt seletada, et ma pole iial suutnud midagi tõsiselt kahetseda.“
„Giljotiinil on just see puudus, et ta ei jäta mingit pääsemisvõimalust.“
„Aga igaüks teab, et elu pole elamise vaeva väärt.“
„Tol õhtul mõtlesin selle üle järele ja leidsin, et ta on ehk tüdinud olemast surmamõistetu armuke. Mõtlesin ka, et võib-olla on ta haige või surnud. Seegi oleks asjade loomulik käik. Kuidas ma aga oleksin seda aimata võinud, sest peale meie kehade, mis nüüd lahutatud olid, ei sidunud meid miski ega meenutanud teineteisele. Muide, kui see nii oleks olnud, oleks Marie mälestus mind ükskõikseks jätnud. Surnuna ei huvitanud ta mind enam.“
No comments:
Post a Comment