21. sept - A. Kristof -"Kaustik. Katsumus. Kolmas vale"


Kristof on ungari kirjanik, kes 1950ndate keskel noore naisena emigreerus Šveitsi, kus kirjutas oma teosed prantsuse keeles. Olustik, mida ta käsitleb, on vastav - Ungari II Maailmasõja pöörises.
Selles raamatus on peategelasteks kaksikud poisid Claus ja Lucas, kelle lugu koorub lahti kolme täiesti erineva jutu sümbioosina. Nagu üksinda jäänud lastega tihti juhtub, ei ole ka nende puhul päris elu ja see, mida nad soovisid või oleksid soovinud alati kuigi sarnased. Ja vahel ei tea nad vist isegi, mis on tegelikult tõde, millised mälestused on tõesed, ja millised on nende endi peas loodud, et vältida tegelikkust.

Väga põhjalikult käsitletakse läheduse ja usalduse temaatikat, samuti eksistentsialistidele omast lubatuse temaatikat - kui kaugele võib inimene iseenese nimel minna. Kas kusagil on piirid? Kas iseendale saab lõputult valetada? Kui kaks inimest mõlemad teavad, et nad mängivad vaid võetud rolle, jagavad ühist valet, kuid kumbki ei suuda, julge või ei taha sellest välja astuda, siis kes on süüdi? Kas suhtlemismängude keskel oleme me tegelikult üksinda ja mida üldse tähendab selles maailmas üksindus? Ega Kristof teile vastuseid ei anna. Ta ei anna isegi otseselt küsimusi. Nagu peategelasedki, kirjutab ka Kristof ise lakooniliselt, kirjeldades tegusid ja sündmusi, mitte kunagi motiive ega emotsioone. See jääb aimatavaks, nagu päris eluski. Ja kunagi ei saa milleski lõpuni kindel olla.

Kui ma autorile midagi ette heidan, siis liigset seksuaalsuse temaatikat (mis vaid "Kolmandas vales" häirima ei hakka). Sõjaolukord on sõjaolukord, aga kõiki neid verepilastusi, lastepilastusi, vildakaid "vajadusi" ja hoolimatust tahaks ju pidada liialdatuks. Ilmselt ei ole liialdatud. Ja õnneks ta ei kipu kirjeldama ega heietama - jääb lakooniliseks. Aga siiski tekib tunne, et see oleks võinud jääda rohkem fooniks ja vähem sündmustiku osaks.

Õhkkonna loomisega saab ta aga suurepäraselt hakkama, nagu ka karakterite kujundamisega. Iga tegelane on ehe, kelleski ei hakka kahtlema. Kõik on inimesed oma vigade tugevustega, oma isikliku kannatusega. Ja oma viisiga, sellest üle olla. Ja lõpuks loob see raamat mingi maagia, mingi emotsiooni, mis ei ole võib-olla kõige positiivsem ega tervislikum, aga mis on edasiviiv. Ja tänu ta suurepärasele keelekasutusele ja teatavale lakoonilisusele on seda ka väga lihtne ja nauditav lugeda, loo pisikesteks tükkideks jaotamine teeb ta lihtsamaks ja konkreetsemaks ning 500 lk on läbi, enne kui arugi saad.
Soovitan!

18. sept - S. Marai – „Küünlad põlevad lõpuni“


Marai juures paelus mind eelkõige ajalooline Ungari õhustik. Viinamäed, prantslasest abikaasa, jahipidamine kõik see joonistas pildi ühest ajastust ja kultuurist. Ka lugu ise on huvitav, pinge püsib õhus läbi pea-aegu kogu teose ja häid teemaarendusi on küllaga. Ainukeseks etteheiteks võiks olla, et isa-ema ja poeg oma naisega on kohati nii sarnased lood, et kipub sassi minema, kummast põlvkonnast parajasti räägitakse. Aga sedagi vaid algusepoole.

Karakterid on mõnusad, usustavad ja mitte koormatud liigsete kirjeldustega. Leidub ka häid tsitaate, aga kuna ma koguaeg paberit-pliiatsit kaasa ei haaranud, kirjutasin lõpuks välja vaid kaks lauset, mis mõlemad kajastavad elule tagasivaatavate vanade meeste mõtteid. Eks seal oli neid eetika inimeseks olemise probleeme tegelikult omajagu, aga niimoodi krimkalaadsele loole sissepõimitult, et otse lauseid välja tuua ei oskaksi. Aga siin need ainsad laused on:

"Lõppude lõpuks vastab inimene tähtsamatele küsimustele ikka oma eluga."

---

"Lõpuks ei loe maailm mitte midagi. Ainult see loeb, mis jääb meie südamesse."

15. sept - Terry Pratchett – „Talvesepp“


Enne raamatu kallale asumist väike subjektiivse keeletunnetuse küsimus. Kas ma olen ainukene, kelle jaoks sõna "wintersmith" on "sepp, kes teeb talve", samal ajal kui eestikeelne vaste "talvesepp" on nagu "talviti sepp" - analoogia suvetöölisele või kevadkülvile? Ma saan aru, et ratsionaalset lingvistilist põhjendust sellel ei ole, ammugi ei oska ma välja pakkuda paremat vastet, aga see "talvesepp" on minu jaoks kuidagi vale sõna.

See öeldud, jätkan oma normist. Minu arvates on Tiffany-sari (nagu ka Vahtkonna-raamatud) nõrgenenud iga uue osaga. Mida aeg edasi, seda rohkem on Pratchetti raamatutes rangelt lihtne ja läbinähtav šüžee, samuti hakkavad korduma tegelaste tüübid. Näiteks must juust Horace on sisuliselt sama, mis oli Pagas. Ära on kadunud ka Tiffany enda karakter ja seeläbi meenutavad Roland ja Tiffany mulle Narri ja Magratit. Ja siis veel see seanõid, Tiffany sõbranna, kes on nagu uuestisündinud Agnes Nitt. Tekib tunne, et vanameistril on karakteritest puudus kätte tulnud.

Ega raamat ei ole tegelikult halb. Aga ta ei suuda millegagi üllatada. Jah, on kohti, mis panevad muigama, aga seda ei anna võrreldagi sellega, kuidas ma "Õed nõiduses" lugedes üle terve toa naerma pahvatasin. Korduvalt. Ehk siis... õnneks on Pratchetti sulg kerge ja tema "kehva" on kogu kirjanduse taustal siiski "üle keskmise", aga ma ütleksin, et "Talvesepa" juures oli juba tõesti tunda, et see on pigem lasteraamat. Esimene Tiffany-raamat oli aga väga hea, kusagil mu blogisügavustes on ka selle kohta midagi kirjas.

14. sept - Aleksandra Marinina – „Reekviem“




Noh, tegemist on krimkaga ja see ei ole kirjandusžanr, mille ma esimesena valiksin. Tõsi küll, krimka kohta pole tal viga. Jutt voolab hästi, raamat edeneb tempokalt ja tegelased on väga selgelt ja ilusti välja kirjutatud. Isegi vene krimkadele igiomast nimeprobleemi* eriti ei ilmne.

* Olete te märganud, kui marru ajab vene krimkade juures nende komme sama inimese kohta täiesti suvaliselt läbisegi kõiki ta nimesid kasutada? Osalt tehakse seda vist sõnakorduste vältimiseks, aga lugeja ajab see väga segadusse. Kui sul on niigi palju tegelasi/kahtlusaluseid ja sa üritad paaniliselt meeles pidada, kes mida ütles või mis hetkel kus oli, siis ei on pinnuks silmas asjaolu et nt Aleksandr „Saša“ Issajevitš Janajevit kutsutakse läbi raamatu alati vaid ühe nimega korraga – täiesti suvalisega neist neljast. Kui sul on 10 tegelast, teeb see 40 nime!


Marininale võib ette heita vast ainult seda, et kogu raamatu käigus ei teki kordagi pinget. Võib-olla on see konkreetse loo iseärasus, aga võib-olla tuleneb see uurija rahulikust karakterist ja „paberimajanduse poole peal“ olemisest. Kokkuvõtteks: hea easy reading, sisaldab ka mõningaid häid mõttearendusi (ühiskonnakriitikat), kuid ei ole krimka selles mõttes, nagu seda on Agatha Christie.

12. sept - Jack Kerouac - "Pilvealused"




Kerouaci kohta teatakse eelkõige kahte asja: ta arendas uut stiili, mida kutsus spontaanseks proosaks ja teda peetakse eksistentsialismi esindavaks kirjalikuks. Noh, ütlen ausalt, et see spontaanse proosa pool mulle muljet ei avaldanud. Seisneb eelkõige selles, et kirjavahemärke ei tunnistata ja üks lause on tihti mitu lõiku pikk (sic!) ja katab rohkem kui ühe lehekülje. Samas on selles midagi piisavalt harjumuspäraselt kõnekeelset, et lugedes segab see vaid esimesed paar lehekülge. Hiljem harjub ära. Mõned mõtted jäävadki lõpetamata või kaovad kuhugi mõttekriipsude rägastikku, kuid peamine saab edasi antud. Kui ma nüüd kedagi ära hirmutasin, siis lisan kähku, et x-e ja y-eid vms slängimõjutusi peaaegu ei ole ja ropendama ta ka ei tüki. Ei ole sedatüüpi „kaasaegne kirjandus“

Rääkides eksistentsialismi poolest… Ta ei ole selline agressiivne filosofeerija, kes lükkab sulle leht lehe haaval ohtralt teooriaid nina ette. Tema maailmapilt tuleb välja just lugudest, õigemini sellest ühest suurest loost, mida ta jutustab. Aga lugu on tegelikult võimas. Tegevus toimub 1950./1960. aastate USAs, kus San Francisco tänavaile, kohvikutesse, baaridesse ja üürikorteritesse koguneb grupp noori, keda ühendab biitnike põlvkonna enesehävituslik eluviis ja pohhuismiga segatud eluotsingud. Eestlased saavad endid pilvealusteks kutsuvat gruppi samastada vast enim 1970/1980 siin NSVLi Läänes kujunenud luuletajate, punkarite või ka diskoliikumise gruppidega. Neid ühendab muusika, neid ühendab oma ajastu maailmavalu ja neid ühendavad narkootikumid. Sealjuures ei ole tegemist siiski „noortekaga“, kõike seda kirjeldab ~30-aastane Leo (tõsi küll, paljuski „hilisteismelise“ olekuga mees). Eelkõige räägib lugu siiski lähedusest. Selle vajadusest, kartusest, enda mugavuse ja teise inimese ning enda loomingu ja teise inimese vahel valimisest. Seks ja narkootikumid on mõlemad esindatud, kuid niimoodi rahulikult ja muuseas, paari lausega elu käigust. Põhirõhk on Leo enese mõtetel, tagasivaatamisel ja kahetsusel(?).

Mardou kirja lõpp (Leole):

„Andesta mulle mu sidesõnad ja kahekordsed infinitiivid ja see, mis ütlemata jääb.

Ma ei teagi õieti, mida tahtsin Sulle ütelda, tahan vaid, et Sa saaksid minult paar rida sel kolmapäeva hommikul.“

10. sept - V. Pelevin - "SInine latern"


„Sinine latern“ on venemaa ühe legendaarseima kaasaegse kirjaniku juttudekogumik, mida peetakse tema stiili parimaks näiteks. Minu konkurentsitu lemmik oli „Erak ja kuusvarvas“, parimate hulka käivad veel kindlasti „Lapsepõlve ontoloogia“ ning „Sinine latern“ ise.
Ulme ja õudusjuttude piiril hargnevad jutud liigitatakse tavaliselt maagilise realismi alla. Kõige nauditavam ongi Pelevini juures see, kuidas täiesti normaalses ühiskonnas on ühe „vea“ tekitamisega saadud õudusttekitav atmosfäär. Omamoodi sarnaneb ta looming nii Bulgakovile kui ka Karl Ristikivi raamatule „Hingede Öö“.

„Lapsepõlve ontoloogia“ :
„Tavaliselt oled sa liiga hõivatud sellest, mis sünnib sinuga praegu, et hakata äkki heast peast meenutama lapsepõlve.“

„Kui läheduses oli kas või üksainus täiskasvanu, tõmbus nari, tõesõna, kuidagi kokku, muutus kitsaks ja ebamugavaks. Aga kui nad läksid tööle, venis see laiemaks või vähemalt sai end sellel mugavalt sisse seada. Ja iga laud – tollal neid veel ei värvitud – kattus mustriga, sellele ilmusid aastarõngad, mida saag oli kunagi läbinud kõige võimatumate nurkade all. Täiskasvanute juuresolekul kadusid need kuhugi ära või lihtsalt ei tulnud pähe sellistele asjadele tähelepanu pöörata, kui ümberringi käisid tõsised jutud vahetustest, normidest ja peatsest surmast.“

„Tegelikult tahavad nad, et sa saaksid selliseks, nagu nemad. Neil on vaja enne surma palk, mida nad tassivad kellelegi üle anda, sest ega’s nad ole seda ilmaasjata kandnud.“
„Lapsepõlves oled õnnelik sellepärast, et seda meenutades niiviisi mõtled. Õnn ongi tegelikult mälestus.“

„Ja kui hingedes sündiv õnn on ühesuurune, siis mis tähtsust sel on, mis seda põhjustab?“

- - -

„Sinine latern“
„just-just,“ nentis Tolstoi rahulolevalt, „niimoodi see käibki. Peamine on aru saada, et sa oled juba kooljas, edasi on kõik lihtne.“

„Lollakas,“ ütles Tolstoi, „ma oleks äärepealt vastu pead saanud.“
„Me oleme ju nagunii surnud,“ ütles Kostõl, „ mõni mõis.“

- - -

„Erak ja kuusvarvas“
„See pole ju kellegi luuletus,“ ütles Kuusvarvas. „Ma tean neid kõiki, jumal tänatud. Noh, muidugi mitte peast, aga ma olen neid kõiki kahtekümmend viit kuulnud.“

„kui sa oled pimeduses ja märkad kui tahes nõrka valguskiirt, pead sa selle poole liikuma ja mitte arutlema, kas sellel on mõtet või mitte. Võib-olla on see tõesti täiesti mõttetu. Kuid niisama pimedas istumisel ei ole ju täiesti kindlalt mingit mõtet.“

„armastus annab meie tegudele mõte, ehki neid tegelikult pole mõtet ollagi.“

„Kõik, mis sa teed, teed sa vaid armastuse pärast. Muidu istuksid lihtsalt maas ja uluksid õudusest. Või tülgastusest.“

8. sept - Indrek Hargla - "Rataskaevu viirastus"



Indrek Hargla ajalooliste kriminaalromaanide sarja ehk apteeker Melchiori raamatute teine teos. Olen sunnitud nentima, et jään oma väite juurde - tegemist on Hargla kõige nõrgema sarjaga. Ajaloolise tausta osas on asi super, aga samas esitatakse seda ajaloolist tausta kuidagi väljavõtetena, kas otse "ajalooliste vahepaladena" või siis "Melchiori mõtisklustena", mis kumbki ei tundu veenvad. Pigem nagu peatükk ajalooraamatust. Samuti jääb vajaka kõrvaltegelaste väljaarendamine - väga õhkõrnad ja poolikud on enamus neist. Aga ometi saaks ju just kõrvaltegelaste kaudu ajaloolist pilti edasi anda!

Võib-olla just tänu eelmainitud kriitikale on lugu kohati raskesti jälgitva ning nõuab segavate faktorite täielikku puudumist. Samas võib öelda, et kui jutustaja juba hoo sisse saab, läheb asi kaasahaaravaks. Kui raamatu esimene poolt venitasin ma mitu päeva, pidevalt pause tehes, siis teise poole neelasin järest ühe õhtuga. Siiski pean veelkord mainima, et Hargla seksi- ja vägivallatemaatika on akward ja kirjutatud sellise toonig, et jääb mulje, et autor ise neid kirjeldusi kangesti naudib. Seekord kattusid nad vähemalt šüžeega (mida ei saa öelda eelnevate kordade kohta), kuid positiivset muljet see siiski ei jätnud. Kogu vägivallatemaatikast sai korraliku negatiivse laengu, mis ühest küljest näitab head kirjaldamis- ja veenmisoskust, teisest küljest võtab aga ära tahtmise seda üldse lugeda...

Ka Melchiori karakter on endiselt igavavõitu, kuid loodan, et kolmandas raamatus tegelased (eriti korduvad tegelased) saavad rohkem avatud ja lugu seeläbi põnevam.
Kokkuvõttes: nõrk. Keskel-lõpupoole kaasahaarav, aga sellegpoolest nõrk.Jah, kurb on seda ühe oa lemmikautori kohta öelda, kuid ma panustan sellele, et süüdi on kriminaalromaanide stiili mittevaldamine, mitte üleüldine allakäik :)

5. sept - Tõnu Õnnepalu - "Flandria päevikud"


Flandria päevikute kohta ütlen paari sõnaga niipalju, et see sisaldab ohtralt head ühiskonnakriitikat ja ajaloolis-sotsiaalteaduslikke mõttearendusi, seda eriti raamatu alguse poole. Samas tuleb tunnistada, et see nn paralleelselt arenev lugu mitmesaja aasta tagusest kloostriteisikust mind väga kaasa haarata ei suutnud. Jäi kuidagi sunnituks või kunstlikuks. Küll aga kiidan jälle Õnnepalu lummavat stiili ja ainult temale omast võimet looduskirjeldused nauditavaks teha. Arutlus ruumi ja aja üle on haarav ning Õnnepalule omane lihtsus on see, mis teeb selle teose tõeliselt heaks. Ning tema võime keelega fantastiliselt ümber käia peaks juba kõigile teada olema.

„Seegi on üks huvitav kultuuriline klišee, see kohvikutes kirjutamine. Aga miski ei tööta kultuuris paremini, kui klišeed.“

„Põhiliselt kehastabki meie kultuuri masinpöetud muru. Lihtne hooldada, kuigi mõttetu ja energiamahukas. Aga jätab kultuurse mulje.“

„Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik.“

„Meile on kingitud seniolematult palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.“

„Ükski rahas, vähemalt praegu, ei valiks endale valitsust, kes ütleks, et nüüd lõpetame ära autodega sõitmise, lennukitega lendamise, suurte korterite ja majade kütmise, kolime kõik kokku väiksemale pinnale, ärme söö enam banaane ega nii palju liha, ühesõnaga, tõmbame oma tarbimise nii kolm neljandikku kokku. Demokraatia on rajatud majanduskasvule, see tähendab inimese tundele või usule, et nad elavad tänavu paremini kui mullu [---]. Demokraatia on rajatu kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta.“

„Üsna puru silma ajamisena tunduvad ka sellised tegelikult väga tagasihoidlikud tarbimispiirangud, nagu näeb ette näiteks too Kyoto protokoll. Ühendriikide soovimatus sellega liituda on päris arusaadav. Selleks, et ta mõjuks, peaks ta olema palju karmim – praegu nähakse ju ette ainult k a s v u piiramist, see tähendab süsihappegaasi jms tootmine jätkub isegi allakirjutanud maades aina kasvavas mahus. Ja sellega peaksid muidugi liituma ka maad, kus kasv on tegelikult kõige suurem, nagu India ja Hiina.“

„Euroopa valitsused kasutavad tegelikult samasugust populistlikku strateegiat (või demokraatlikku, kuidas võtta): lepet ja tagasihoidlikke piiranguid, mille tulemuslikkus on üpris kaheldav, müüakse oma valijatele kui suurt moraalset sammu Emakese Maa ja Inimkonna päästmiseks, milles nad kõik ise osaleda saavad, kustutades tarbetult põleva elektripirni, nagu kutsus üles üks nõukogude-aegne loosung. Huvitav, et see elektripirn just nii pinnuks silmas on. Sümbolid on võimsad.“

„Tahaks näha seda Austraalia valitsust, kes keelaks ära näiteks konditsioneerid.“

„Aga kuidas ma Austraaliasse jõudsin? Tahtsin rääkida hoopis Flandria metsast.“

„Ja ei Euroopa ega Põhja-Ameerika inimesi ähvarda veel mingi toidupuudus. Alati on see kõigepealt tabanud vaeseid. Aga meie vaesed elavad mujal.“

„Aeg on kuidagi pea peale pööratud. Talvel koperdavad inimesed paksus pimedas välja, et siis kontorites ennast kohviga üles turgutada ja tähtsate asjade kallale asuda (mis asjad need kõik on, Jumal ise seda teab). Suvel jälle lõõsatakse päevavalgel magada ja üldse ollakse puhkusel.“

„Konverentsid olid painavalt igavad nagu sellised ikka: head ja kultuursed inimesed räägivad üksteisele head ja kultuurset juttu ja neil pole vähimatki raskust üksteise veenmisel, et just see on hea ja kultuurne. Õhtuti saab süüa ja juua, kolmandal päeval sõidetakse laiali, natuke päevaraha taskus, sest päris niisama on raske kedagi kohale meelitada. Koosolekud ja konverentsid on üks tänapäeva haigus, aga nii levinud haigus, et haiged enamasti ei peagi ennast haigeteks.“

„Inimeste päevaks otsaks büroohoonetesse sulgemiseks pole ammugi ena vaja ei sõjaväge ega politseid, sõjaväge ja politseid oleks vaja hoopis siis, kui peaks neid sealt keset nädalat välja kihutama, koju ajama.“

„Millegipärast äratab söögilauas, kus keskelt pisut roosakas lambapraad on ilusti lahti lõigatud ja taldrikutele jagatu, taimetoitlase kohalolek justkui mingeid väga salajasi halva südametunnistuse torkeid ja isegi sellises kultuurses seltskonnas heidetakse vegetariaani üle tsipa kaudset nalja, enne kui nuga oma lambakintsu lüüakse.“

„Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. ja halva harjumuse.“

„Tegelikult pole kakskeelne riik tänapäevase rahvusriigina mõeldav ja sellist pole ka kusagil olemas, räägitagu mis tahes.“

„Kui inimesed ennast ei pesnud, olid neil mustusehaigused, kui nad ennast iga päev mitu korda pesevad, tulevad puhtusehaigused.“

„Pärast ABS pidureid ja turvapatju on üll vähe asju leiutatud mis autosõidu oluliselt turvalisemaks või mugavamaks teeksid.“

„Need [pühakirjad] on liturgilised tekstid, mitte köögiretseptid, mille järgi keeta ja elada.“

„Nüüd ongi kihelkonnakool, mida me kutsume ülikooliks, ja mis pole ehk isegi enam kihelkonnakool, sest sinna jõuavad „kihelkonna“ rahvast juba pooled, kui mitte rohkem – nüüd see ongi viimane aste. [---] Mida arvukamad on need „kõrgemad“ kooliastmed, seda enam peavad need kohanema keskpärastele, alla keskpärastele võimetele.“

„Valitsuselt, kes naudib püsivalt 60-70% toetust, pole midagi head oodata. Võib kindel olla, et maa hea käekäigu asemel tegeleb ta rahvale meeldimisega.“



See oli, kui armastus viis
meid enestest kaugele,
et sügise liblika tiib
jättis su laugele

tolmu, kas pole nii,
et ükskõik kui kaugele
läheme, keegi meid viib
kaldale laugele,

kus aeglaselt variseb liiv
jumala laugele,
kes meid unes näeb siin,
vaadates kaugele.

3. sept - Tõnu Õnnepalu - "Paradiis"


Teoses "Paradiis" jutustab Õnnepalu teile oma paradiisist, oma hilisest "Bullerby lastest" - ühest väikesest külast Hiiumaal, NSVLi ja EV piiril. Ja tõepoolest jutusta, sest paljuski on see pigem mälestuste heietamine kui "juturaamat" selle sõna harjunud tähenduses, seega peab selle lugemiseks olema aega ja ilmselt ka isiklikku suhet tolle aja taoliste kohtadega. Äratundmisrõõmu. Võimalust samastuda.

„Nüüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on.“

„Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on.“

„ (sest päike tuli välja ja kas elu pole siis imeline, et me ometi kõigi võimatuste kiuste võime armastada?) „

„Igaühel on mingi osa ja Sa palun ära solvu, kui ma ütlen, et siin kõrge akna all Sulle kirjutades, vaadates taeva sügavusse kuuskede taga, tunnen ma end rohkem Sinu juures olevat kui mõnikord Su juures olles.“

„Sest eks me ikka taha kirjutada neid raamatuid, mida me nii palju oleme lugenud.“

„Selles mõttes on nüüd jälle natuke nagu siis. Raadio ja ajalehed on sama igavad nagu aastal 1987.“

„Aedu ja väravaid parandades mõtled sa aia ja värava parandamisele ja mitte oma elule, millest muide polegi midagi mõelda. Oled siis sa ise tema tegija või parandaja?“

„Me olime väga noored ja elul polnud veel mingeid lagesid peal.“

„[---] sest imelik tundus neid vanu kõveraid mände ja suuri kive ja vanu põllulappe korraga enda külge siduda. Ma tundusin endale selle jaoks liiga ajutisena.“

„Vanade Paradiisi inimeste jaoks tähendas „korralik“ seda, et aed pidas loomi.“

„[---] ja mul oli kuidagi tunne, nagu oleksin ma alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud.“

„Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastme, kui me seda ei leia.“

„Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?
Aga kas peabki midagi endale jääma?“

„Jah, ma olen tänulik selle eest. Ja on hea, et enam ei ole need aastad, millest ma sulle jutustan. On hea, et nad olid, ja on hea, et nad on möödas.“

„Ja nii see hakkas ikka olema. See oli meie kokkusaamiste rituaal. Me rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. Ja järgmisel talvel tuli Peeter ja jäi terveks kuuks või kauemaks Paradiisi, sest tal oli selline aeg, et ta ei tahtnud mitte kusagil elada. Ja me magasime ühe aseme peal, sest ta kartis üksi magada. Aga me lihtsalt magasime ühe aseme peal.“

„Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta. Ja majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa ka teda nende kujul kaasa võtta.“

„Nii me tõime leiva lauale. Ja lavka päev oli ikka natuke teistmoodi päev, kui seal käidud sai. Esmaspäev ja neljapäev. Meie ajaarvamine. Ja meie väikesed nädalapühad.“

„Alati tasub enda oma hoida. Kui miski või keegi Sulle on omaks saanud, hoia teda, räägitagu mis tahes või mõtle ise mis tahes.“