Teoses "Paradiis" jutustab Õnnepalu teile oma paradiisist, oma hilisest "Bullerby lastest" - ühest väikesest külast Hiiumaal, NSVLi ja EV piiril. Ja tõepoolest jutusta, sest paljuski on see pigem mälestuste heietamine kui "juturaamat" selle sõna harjunud tähenduses, seega peab selle lugemiseks olema aega ja ilmselt ka isiklikku suhet tolle aja taoliste kohtadega. Äratundmisrõõmu. Võimalust samastuda.
„Nüüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on.“
„Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on.“
„ (sest päike tuli välja ja kas elu pole siis imeline, et me ometi kõigi võimatuste kiuste võime armastada?) „
„Igaühel on mingi osa ja Sa palun ära solvu, kui ma ütlen, et siin kõrge akna all Sulle kirjutades, vaadates taeva sügavusse kuuskede taga, tunnen ma end rohkem Sinu juures olevat kui mõnikord Su juures olles.“
„Sest eks me ikka taha kirjutada neid raamatuid, mida me nii palju oleme lugenud.“
„Selles mõttes on nüüd jälle natuke nagu siis. Raadio ja ajalehed on sama igavad nagu aastal 1987.“
„Aedu ja väravaid parandades mõtled sa aia ja värava parandamisele ja mitte oma elule, millest muide polegi midagi mõelda. Oled siis sa ise tema tegija või parandaja?“
„Me olime väga noored ja elul polnud veel mingeid lagesid peal.“
„[---] sest imelik tundus neid vanu kõveraid mände ja suuri kive ja vanu põllulappe korraga enda külge siduda. Ma tundusin endale selle jaoks liiga ajutisena.“
„Vanade Paradiisi inimeste jaoks tähendas „korralik“ seda, et aed pidas loomi.“
„[---] ja mul oli kuidagi tunne, nagu oleksin ma alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud.“
„Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastme, kui me seda ei leia.“
„Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?
Aga kas peabki midagi endale jääma?“
„Jah, ma olen tänulik selle eest. Ja on hea, et enam ei ole need aastad, millest ma sulle jutustan. On hea, et nad olid, ja on hea, et nad on möödas.“
„Ja nii see hakkas ikka olema. See oli meie kokkusaamiste rituaal. Me rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. Ja järgmisel talvel tuli Peeter ja jäi terveks kuuks või kauemaks Paradiisi, sest tal oli selline aeg, et ta ei tahtnud mitte kusagil elada. Ja me magasime ühe aseme peal, sest ta kartis üksi magada. Aga me lihtsalt magasime ühe aseme peal.“
„Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta. Ja majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa ka teda nende kujul kaasa võtta.“
„Nii me tõime leiva lauale. Ja lavka päev oli ikka natuke teistmoodi päev, kui seal käidud sai. Esmaspäev ja neljapäev. Meie ajaarvamine. Ja meie väikesed nädalapühad.“
„Alati tasub enda oma hoida. Kui miski või keegi Sulle on omaks saanud, hoia teda, räägitagu mis tahes või mõtle ise mis tahes.“
No comments:
Post a Comment