Enne raamatu kallale asumist väike subjektiivse keeletunnetuse küsimus. Kas ma olen ainukene, kelle jaoks sõna "wintersmith" on "sepp, kes teeb talve", samal ajal kui eestikeelne vaste "talvesepp" on nagu "talviti sepp" - analoogia suvetöölisele või kevadkülvile? Ma saan aru, et ratsionaalset lingvistilist põhjendust sellel ei ole, ammugi ei oska ma välja pakkuda paremat vastet, aga see "talvesepp" on minu jaoks kuidagi vale sõna.
See öeldud, jätkan oma normist. Minu arvates on Tiffany-sari (nagu ka Vahtkonna-raamatud) nõrgenenud iga uue osaga. Mida aeg edasi, seda rohkem on Pratchetti raamatutes rangelt lihtne ja läbinähtav šüžee, samuti hakkavad korduma tegelaste tüübid. Näiteks must juust Horace on sisuliselt sama, mis oli Pagas. Ära on kadunud ka Tiffany enda karakter ja seeläbi meenutavad Roland ja Tiffany mulle Narri ja Magratit. Ja siis veel see seanõid, Tiffany sõbranna, kes on nagu uuestisündinud Agnes Nitt. Tekib tunne, et vanameistril on karakteritest puudus kätte tulnud.
Ega raamat ei ole tegelikult halb. Aga ta ei suuda millegagi üllatada. Jah, on kohti, mis panevad muigama, aga seda ei anna võrreldagi sellega, kuidas ma "Õed nõiduses" lugedes üle terve toa naerma pahvatasin. Korduvalt. Ehk siis... õnneks on Pratchetti sulg kerge ja tema "kehva" on kogu kirjanduse taustal siiski "üle keskmise", aga ma ütleksin, et "Talvesepa" juures oli juba tõesti tunda, et see on pigem lasteraamat. Esimene Tiffany-raamat oli aga väga hea, kusagil mu blogisügavustes on ka selle kohta midagi kirjas.
No comments:
Post a Comment