2. august – Stig Claesson – „Sina maga, mina pesen nõud“



Raamat algab Turgenevi tsitaadiga. „Armas Jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli.“

Kui Claesson võitis mu südame juba eelmise teosega, siis see raamat saab konkureerima mu lemmikute edetabelis kõige kõrgemate kohtade pärast. Kui ta veel kirjavahemärke ka tunnistaks... Modernsus on tore, aga grammatika võiks ka jääda. "Sina maga, mina pesen nõud" räägib vananevast kirjanikuist, armastusest, Stockholmi linnakärast ja rootsi metsade vaikusest ning lõplikust, paratamatust surmast. Seal on palju argipäeva, lihtsust, väikesi pilte - mida kõike analüüsib Claessoni kirjanduslik ja teravmeelne sulg. Ta on samal ajal nukker ja muhe - kuigi raamat on depressiivne, on temas mingit veidrat lohutust. Lihtsust, eelkõige lihtsust.

Ah, ja autori enda illustratsioonid on ka!

Siin Põlvesilmavoorel on vähe maju, kus sees elatakse. Aga nii, nagu ma ei taha oma pööningule hiiri, ei taha ma ka puukuuri kassifarmi, seega pean olema veidi südametu. Aga ka südametunnistusel on piir. Loomasõbrad leiavad muidugi, et hulkurkassidele vahel süüa andmisest ei piisa, et saaksin andeks vastsündinud hiirte tapmise või viie pimeda kassipoja külmaverelise mahanottimise, kuivõrd ma ei saa öelda, et tegemist oli ettekavatsemata mõrvaga.

-

Ja mina oma klaasverandal küsin, nagu Rilke küsis Marina Tsvetajevalt: Kuidas näeb välja see tuba, kus me kunagi kohtume?
Nad ei kohtunud iialgi.
Aga umbes sama küsimuse esitasin ma kassipoegadele, kui olin nad maha nottinud: Kuidas näeb välja see taevas, kus me kunagi kohtume?
Me ei kohtu iial. Nii lihtne see ongi.

-

Ma saan väita vaid seda, et see üksindus ja vaikus siin metsarohke kihelkonna ääremail on vahel üpris väsitav, aga viimati Stockholmis olles olin ma niisama üksik, või tundsin end niisama üksikuna, vaatamata kõrtsisuminale, ma küll kuulasin seda, aga ei võtnud sellest osa. Käisin ühes õllesaalis, mis asub selle tänava lähedal, kus on minu korter. Sinna jõudmiseks pean ma ületama tiheda liiklusega tänava. Ootasin siis ülekäiguraja ääres rohelist tuld ja üks naine hurjutas mind, sest ma suitsetasin. Ma olin sedavõrd jahmunud, et mulle ei tulnud pähegi teda põrgusse saata. See, et ta mind hurjutas, ei teinud mulle tuhkagi, mind jahmatas see, et mind keegi üldse kõnetas.

-

Meie tänapäeva ühiskonnas pole sünnis suitsetada ei õues ega toas. Selle asemel tuleb süüa aedvilju või järada õuna. Vanasti anti üks niisugune õun jõuluõhtul, ülejäänud aasta jooksul võisid aga suitsetada nii palju kui tahtsid või endale lubada võisid.

-

Ainus asi, mida ma Ida Adriana heaks teha saan, on ka tema muru ära niita, kui ma oma muru niidan. Ma leian, et minu kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida.

-

Ja veel soovitati süüa üks õun päevas. See jahmatas mind kõige enam. Minul pole hambaproteese, aga minu isal olid, ja kui üldse on midagi, mida hambaproteesidega süüa ei saa, siis on see õun.

-

Muruniidukiga on nii, et sellel on kiiruse reguleerimseks kaks sümbolit. Usinamatele jänes ja statistiliselt võttes surnutele tigu. Muruniiduki nimi oli Aisopos.
Ristijaks on järelikult olnud mees, kes on midagi õppinud, aga pole millestki aru saanud. Võib-olla on ebaõiglane öelda niimoodi mehe kohta, kellel on kummaline töö muruniidukitele nimesid panna. Aga – ja seda olen ma mitmelt poolt kuulnud – maailm on ebaõiglane.

-

Siis me embasime teineteist, vanad sõbrad, nagu me olime. Ja ta hakkas minu õla najal nutma.
Sa tead, ütles ta.
Jah, vastasin mina.
Miks, miks, miks, ütles ta umbes sellisde tooniga, nagu ta tõesti usuks, et ma oskaksin sellele küsimusele vastata.
Mul on kohv masinasse pandud, ütlesin mina. Nüüd ma lähen kööki ja lülitan selle sisse. Istume siiasamasse minu maja ette ja joome tilga kohvi.
Mulle endale tundusid mu sõnad veidi naeruväärsed. Aga ma olen rootslane ja see oli rootslase vastus ilmvõimatu küsimuse peale.

-

Surm, sellisena nagu mina teda ette kujutan, valiti välja valima Harryt. Surmal pole fantaasiat, tema lihtsalt allu korraldustele. Korraldusi annab see, kellel on võime tuule suunda muuta, surmal jääb üle vaid käsku täita. Hanrik Bernhard Palmaer, kes elas ainult viiekümne kolme aastaseks, rootsi kirjamees, kes suri vaid paar aastat enne seda, kui sündis minu vanaisa, on minu teada ainus, kes on kirjeldanud Jumala nägu sõnadega, mis vaimulikud peaksid meelde jätma. Umbes niimoodi: „Kui on niisugune nähu, nagu Temal, ja kui siis möirata Saagu valgus! – siis, pagan võtaks, valgus ka tuleb.“

-

Hommikukohvi jõime koos. Kui sadas, siis toas, kui ei sadanud, siis väljas.

-

Ma pole kunagi aru saanud, mida sa ütled, ütles tema.
Ma pole kunagi aru saanud, mida sina ütlemata oled jätnud, ütlesin mina.

-

Naised pole tugevamad kui mehed, nad lihtsalt võtavad elu ebaõiglusi teistmoodi vastu.

-

Siis ütlesin ma: nii et Madalmäe Anna saab üheksakümne seitsme aastaseks.
Ta oli niisiis truu oma armastusele selle poisi vastu, kes kaheksakümmend aastat tagasi saeveskisse sisse põles. Ta on tõotust pidanud kaheksakümmend pikka üksildast aastat.

-

Keegi meist ei nutnud. Pilved nutsid meie eest. Luuletus, mille see lihtsat tseremooniat juhtinud daam ette luges, oli kirjutatud ja riimitud ühtviisi armetult. Aga küllap kuulus see tema töö juurde. Töö on töö. Aga minu arvates oleks ta siiski võinud abi otsida mõnelt veidi vilunumalt luuletajalt.
Ma süütasin sigareti ja märkasin, et daami meelest oli see niisama kohatu kui minu arvates oli tema luuletus.

-

Totaalne väsimus laskus mu peale. Ma ütlesin: Sinu isa sõitis üks roolijoodik surnuks, enne kui ta sai kolmekümneaastaseks. Sinu ema jõi nagu poolakas ja sinu vanaema oli kurttumm.
Mis on see, mida ma veel ei tea? Mida on sul veel öelda, mida ma ei taha teada, millega mind praegu jahmatada?

-

Mispeale ma enne magamaheitmist pöördusin lühikese palvega selle poole, kes kõige üle valvab.
Luba mul, armas Issand Jumal, vähemasti korragi aru saada ühestainsastki lausest, mis üks naine ütleb.

-

Mina olin tema reisikaaslane lahutamatutena kõndisime mööda avenüüsid ja bulvareid ja ma pidin tema käest kinni hoidma, et ta ära ei eksiks.
Ta keeldus mõistmast, et viimane reis tuleb tal ette võtta ilma minuta.
Siis ta suri ja mina lõpetasin hommikukohvi joomise.

1. august – Stig Claesson – „Kes armastab Yngve Frejd“



Claesson võitis nii oma stiili kui temaatikaga kohe mu südame. Ta on rahulik ja kirjeldav, samas teravmeelne ja oma nukruse sekka ka humoorikas. Ta räägib vanadest inimestest, vananemisest ja maaelust. kuid seda kõike lihtsalt ja loomulikult, väga modernse stiiliga. Ei mingit nostalgitsemist, ei mingit "aga meie ajal...". Vaid vahetud kogemused ja vaatlus. Palju äratundmisrõõmu ja selle konkreetse teose puhul - üllatavaid ja absurdilähedasi seiku.  


Nii jah, Elna, ütles ta hästi kõvasti. Ma panin oma äri kinni ja ei võta enam mitte ainsamatki saabast parandada. Mina olen oma töö teinud ja me tuleme ju ilma selletagi kenasti läbi.
Ainult et ma ei tea enam, mis ma oma kätega peaksin peale hakkama.

-

Nad küsisid ka, mis kingsepp selle viidanimega oli mõelnud, ja Gustafsson vastas, nagu asi oli, et see oli Elna idee.
Vanamehed jäid sellega rahule. Nad teadsid ammugi, et Elnal oli omal ajal olnud hulk ideesid.

-

Ömanil oli koguni viisteist kana, kelle eest ta hoolitses, kui mitte muu pärast, siis selleks, et oleks, kelle peale vihastada. Ta vihkas oma kanu.
Aga sellest oli niigi palju kasu, et vaikuses oli kuulda kaagutamist.

-

Võõrad ja nende daamid vaatasid kaltsuvaipu ja neid valdas isemoodi tõsidus. Eriksson ja Gustafsson märkasid seda tõsidust, kuid ei saanud sellest aru.
Ja teil on plastist imiteeritud kaltsuvaibad, ütles võõras mees. Need on ju hoopis midagi muud.
Oh ei, ütles Eriksson, see on päris üks ja seesama.
Nagu see käsitöö, ütles võõras.
Te võib-olla ei saa õigesti aru, ütles Gustafsson. Aga me tahame oma majad puhtad hoida. Seda me peame tegema. Et kaltsuvaibad oleksid ilusad, peab nende eest hoolitsema, neid tuleb seebiga külmas vees küürida nagu tööriideidki. Varem me tegime seda all järve ääres, aga nüüd me enam ei jaksa.
     Elna meelest on plastvaibad väga praktilised. 

-

Aga kas need vaibad polegi kord müügiks tehtud? Neid pole ju kasutatud. Ja teil on neid palju.
Ei, vastas Eriksson, need ei ole müügiks tehtud. Minu ema ja naine ja Elna tegid kaltsudest vaipu sellepärast, et vaibad pidid olema. See, et neid siin kunagi vaja ei läinud, pole kellegi süü. Neid lihtsalt ei olnud vaja.
Kui mina ühel päeval ära lähen, siis jääb puukuuri küttepuid, mis ma olen lõhkunud, ja neid küttepuid ei ole just niisamuti vaja. 


-
 

Kas sa arvad, et nad saavad hakkama?
Arvan küll, ütles Anita. Niikaua, kui Elna vastu peab.
Aga siis? ütles Pettersson.
Siis ma ei tea, ütles Anita.