Kerouaci kohta teatakse eelkõige kahte asja: ta arendas uut stiili, mida kutsus spontaanseks proosaks ja teda peetakse eksistentsialismi esindavaks kirjalikuks. Noh, ütlen ausalt, et see spontaanse proosa pool mulle muljet ei avaldanud. Seisneb eelkõige selles, et kirjavahemärke ei tunnistata ja üks lause on tihti mitu lõiku pikk (sic!) ja katab rohkem kui ühe lehekülje. Samas on selles midagi piisavalt harjumuspäraselt kõnekeelset, et lugedes segab see vaid esimesed paar lehekülge. Hiljem harjub ära. Mõned mõtted jäävadki lõpetamata või kaovad kuhugi mõttekriipsude rägastikku, kuid peamine saab edasi antud. Kui ma nüüd kedagi ära hirmutasin, siis lisan kähku, et x-e ja y-eid vms slängimõjutusi peaaegu ei ole ja ropendama ta ka ei tüki. Ei ole sedatüüpi „kaasaegne kirjandus“
Rääkides eksistentsialismi poolest… Ta ei ole selline agressiivne filosofeerija, kes lükkab sulle leht lehe haaval ohtralt teooriaid nina ette. Tema maailmapilt tuleb välja just lugudest, õigemini sellest ühest suurest loost, mida ta jutustab. Aga lugu on tegelikult võimas. Tegevus toimub 1950./1960. aastate USAs, kus San Francisco tänavaile, kohvikutesse, baaridesse ja üürikorteritesse koguneb grupp noori, keda ühendab biitnike põlvkonna enesehävituslik eluviis ja pohhuismiga segatud eluotsingud. Eestlased saavad endid pilvealusteks kutsuvat gruppi samastada vast enim 1970/1980 siin NSVLi Läänes kujunenud luuletajate, punkarite või ka diskoliikumise gruppidega. Neid ühendab muusika, neid ühendab oma ajastu maailmavalu ja neid ühendavad narkootikumid. Sealjuures ei ole tegemist siiski „noortekaga“, kõike seda kirjeldab ~30-aastane Leo (tõsi küll, paljuski „hilisteismelise“ olekuga mees). Eelkõige räägib lugu siiski lähedusest. Selle vajadusest, kartusest, enda mugavuse ja teise inimese ning enda loomingu ja teise inimese vahel valimisest. Seks ja narkootikumid on mõlemad esindatud, kuid niimoodi rahulikult ja muuseas, paari lausega elu käigust. Põhirõhk on Leo enese mõtetel, tagasivaatamisel ja kahetsusel(?).
Mardou kirja lõpp (Leole):
„Andesta mulle mu sidesõnad ja kahekordsed infinitiivid ja see, mis ütlemata jääb.
Ma ei teagi õieti, mida tahtsin Sulle ütelda, tahan vaid, et Sa saaksid minult paar rida sel kolmapäeva hommikul.“
No comments:
Post a Comment