„Sinine latern“ on venemaa ühe legendaarseima kaasaegse kirjaniku juttudekogumik, mida peetakse tema stiili parimaks näiteks. Minu konkurentsitu lemmik oli „Erak ja kuusvarvas“, parimate hulka käivad veel kindlasti „Lapsepõlve ontoloogia“ ning „Sinine latern“ ise.
Ulme ja õudusjuttude piiril hargnevad jutud liigitatakse tavaliselt maagilise realismi alla. Kõige nauditavam ongi Pelevini juures see, kuidas täiesti normaalses ühiskonnas on ühe „vea“ tekitamisega saadud õudusttekitav atmosfäär. Omamoodi sarnaneb ta looming nii Bulgakovile kui ka Karl Ristikivi raamatule „Hingede Öö“.
„Lapsepõlve ontoloogia“ :
„Tavaliselt oled sa liiga hõivatud sellest, mis sünnib sinuga praegu, et hakata äkki heast peast meenutama lapsepõlve.“
„Kui läheduses oli kas või üksainus täiskasvanu, tõmbus nari, tõesõna, kuidagi kokku, muutus kitsaks ja ebamugavaks. Aga kui nad läksid tööle, venis see laiemaks või vähemalt sai end sellel mugavalt sisse seada. Ja iga laud – tollal neid veel ei värvitud – kattus mustriga, sellele ilmusid aastarõngad, mida saag oli kunagi läbinud kõige võimatumate nurkade all. Täiskasvanute juuresolekul kadusid need kuhugi ära või lihtsalt ei tulnud pähe sellistele asjadele tähelepanu pöörata, kui ümberringi käisid tõsised jutud vahetustest, normidest ja peatsest surmast.“
„Tegelikult tahavad nad, et sa saaksid selliseks, nagu nemad. Neil on vaja enne surma palk, mida nad tassivad kellelegi üle anda, sest ega’s nad ole seda ilmaasjata kandnud.“
„Lapsepõlves oled õnnelik sellepärast, et seda meenutades niiviisi mõtled. Õnn ongi tegelikult mälestus.“
„Ja kui hingedes sündiv õnn on ühesuurune, siis mis tähtsust sel on, mis seda põhjustab?“
- - -
„Sinine latern“
„just-just,“ nentis Tolstoi rahulolevalt, „niimoodi see käibki. Peamine on aru saada, et sa oled juba kooljas, edasi on kõik lihtne.“
„Lollakas,“ ütles Tolstoi, „ma oleks äärepealt vastu pead saanud.“
„Me oleme ju nagunii surnud,“ ütles Kostõl, „ mõni mõis.“
- - -
„Erak ja kuusvarvas“
„See pole ju kellegi luuletus,“ ütles Kuusvarvas. „Ma tean neid kõiki, jumal tänatud. Noh, muidugi mitte peast, aga ma olen neid kõiki kahtekümmend viit kuulnud.“
„kui sa oled pimeduses ja märkad kui tahes nõrka valguskiirt, pead sa selle poole liikuma ja mitte arutlema, kas sellel on mõtet või mitte. Võib-olla on see tõesti täiesti mõttetu. Kuid niisama pimedas istumisel ei ole ju täiesti kindlalt mingit mõtet.“
„armastus annab meie tegudele mõte, ehki neid tegelikult pole mõtet ollagi.“
„Kõik, mis sa teed, teed sa vaid armastuse pärast. Muidu istuksid lihtsalt maas ja uluksid õudusest. Või tülgastusest.“
No comments:
Post a Comment