Noh, tegemist on krimkaga ja see ei ole kirjandusžanr, mille ma esimesena valiksin. Tõsi küll, krimka kohta pole tal viga. Jutt voolab hästi, raamat edeneb tempokalt ja tegelased on väga selgelt ja ilusti välja kirjutatud. Isegi vene krimkadele igiomast nimeprobleemi* eriti ei ilmne.
* Olete te märganud, kui marru ajab vene krimkade juures nende komme sama inimese kohta täiesti suvaliselt läbisegi kõiki ta nimesid kasutada? Osalt tehakse seda vist sõnakorduste vältimiseks, aga lugeja ajab see väga segadusse. Kui sul on niigi palju tegelasi/kahtlusaluseid ja sa üritad paaniliselt meeles pidada, kes mida ütles või mis hetkel kus oli, siis ei on pinnuks silmas asjaolu et nt Aleksandr „Saša“ Issajevitš Janajevit kutsutakse läbi raamatu alati vaid ühe nimega korraga – täiesti suvalisega neist neljast. Kui sul on 10 tegelast, teeb see 40 nime!
Marininale võib ette heita vast ainult seda, et kogu raamatu käigus ei teki kordagi pinget. Võib-olla on see konkreetse loo iseärasus, aga võib-olla tuleneb see uurija rahulikust karakterist ja „paberimajanduse poole peal“ olemisest. Kokkuvõtteks: hea easy reading, sisaldab ka mõningaid häid mõttearendusi (ühiskonnakriitikat), kuid ei ole krimka selles mõttes, nagu seda on Agatha Christie.
No comments:
Post a Comment