Marai juures paelus mind eelkõige ajalooline Ungari õhustik. Viinamäed, prantslasest abikaasa, jahipidamine kõik see joonistas pildi ühest ajastust ja kultuurist. Ka lugu ise on huvitav, pinge püsib õhus läbi pea-aegu kogu teose ja häid teemaarendusi on küllaga. Ainukeseks etteheiteks võiks olla, et isa-ema ja poeg oma naisega on kohati nii sarnased lood, et kipub sassi minema, kummast põlvkonnast parajasti räägitakse. Aga sedagi vaid algusepoole.
Karakterid on mõnusad, usustavad ja mitte koormatud liigsete kirjeldustega. Leidub ka häid tsitaate, aga kuna ma koguaeg paberit-pliiatsit kaasa ei haaranud, kirjutasin lõpuks välja vaid kaks lauset, mis mõlemad kajastavad elule tagasivaatavate vanade meeste mõtteid. Eks seal oli neid eetika inimeseks olemise probleeme tegelikult omajagu, aga niimoodi krimkalaadsele loole sissepõimitult, et otse lauseid välja tuua ei oskaksi. Aga siin need ainsad laused on:
"Lõppude lõpuks vastab inimene tähtsamatele küsimustele ikka oma eluga."
---
"Lõpuks ei loe maailm mitte midagi. Ainult see loeb, mis jääb meie südamesse."
No comments:
Post a Comment