Sartret kipun ma ikka siin-seal tsiteerima ja tema teksti „Eksistentsialism on humanism“ olen ma vist erinevates kogumikes olevate kokkuvõtete abil juba sisuliselt läbi lugenud. Sellegipoolest tundsin vajadust tutvuda ka originaaliga, eriti materjali puhul, mida sa pidevalt kasutad, on vaja veenduda, et see, kust sa algmaterjali võtad ei ole lihtsalt valesti interpreteeritud lausekatkete kogum. Vähem käsitletud ja üldharidusliku väärtusega teema puhul teen ka põhjalikuma kokkuvõtte. Teosest mainin niipalju, e tekst ise on vaid ~60 lk pikk, järgneb arutelu, mis on samuti päris asjalik. Tekst jookseb hõredalt ja läheb väga kiiresti, kuigi on mõned võõrsõnaderohkemad ja keerukamad kohad, mis nõuavad rahulikku järgimõtlemist ning pole lennult haaratavad. Üldiselt siiski väga hästi lahti seletatud ja mõned suveõhtuse asfaldi kombel venivad laused võib ehk tõlkija kraesse ajada.
Niisiis.
Esiteks on humanismile ette heidetud, et see kutsub inimesi püsima lootusetuse kvietismis, seega toob see meid tagasi väikekodanlikku filosoofiasse (või viib budismini). Teiseks inimeste madaluse rõhutamist, mis kõpus viib välja omamoodi eraklikkusele: stepihundid, misantroobid ja muud ühiskonna „heidikud“. Omal kombel filosoofia maailma anarhistliku vooluna on eksistentsialism õpetus, mis möönab inimelu võimalikkust ja lisaks arvab, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Inimene on seega on tegude summa, oma elu. Lisaks ei saa inimene olla mingisugune, kui teised teda selliseks ei tunnista. Mis tahes tõeni iseenda kohta pääseb ta seega teiste kaudu. Vastupidiselt levinud väidetele ei ole eksistentsialism ateistlik selles mõttes, et seal nähtaks vaeva Jumala mitteolemasolu tõestamisega. Väidetakse pigem, et isegi, kui Jumal oleks olemas, ei muudaks see midagi. Seega on vaja, et inimene kohtuks enesega uuesti ja veenduks, et miski ei saa teda päästa tema enese käest, isegi mitte paikapidav tõestus Jumala olemasolu kohta.
Eksistentsialism ja humanism?
„Klassikalise humanismi järgi kulutab inimene, kes lenda lennukiga üle mägede, et inimene on vapustav. St et kuigi tema ei konstrueerinud lennukeid, saab ta nendest leiutistest osa ja tema kui inimene võib end isiklikult lugeda vastutavaks ja austamisväärseks nende, vaid mõnele inimesele kuuluva teo eest. Niisugune humanism on absurdne, sest ainult koer või hobune võiks anda inimesele kokkuvõtva hinnangu ja ta vapustavaks kuulutada ning vähemalt minu teada on nad sellest loobunud.“
Sartre nimetab oma maailmapilti eksistentsialistlikuks humanismiks, kuna sellega tuletab ta inimesele meelde, et pole teist seadusandjat peale inimese enda ja et oma hüljatuses otsustab ta ise enda eest.
Tsitaate:
„Kas selles õpetuses, mida ma teile selgitada püüan, pole hirmutavaks peamiselt asjaolu, et see jätab inimesele võimaluse valida?“
„Eksistents eelneb olemusele (l’éxistence précède l’essence) ehk lähtuda tuleb subjektiivsusest.“
„Inimene on see, kelleks ta end teeb.“
„Kui eksistents tõepoolest eelneb olemusele, siis on inimene vastutav selle eest, milline ta on.“
„Individuaalne tegu puudutab kogu inimkonda“
„Eksistentsialist mõtleb, vastupidi, et on väga tülikas, et Jumalat olemas pole, sest koos temaga kaob ka igasugune võimalus leida väärtusi mõistuse taevast; a priori head ei saa enam olla, kuna pole lõputut ja täiuslikku teadvust, kes seda mõtleks, kusagil ei seisa enam kirjas, et hea on olemas, et tuleb olla aus, et valetada ei tohi, ja see on nii seepärast, et me asume nüüd tasapinnal, kus on ainult inimesed. Dosojevski on kirjutanud: „Kui Jumalat pole olemas, siis on kõik lubatud.“ See on eksistentsialismi lähtepunktiks.“
No comments:
Post a Comment