Mihkel Kaevats on heas mõttes tüüpiline eesti noorema põlvkonna luuletaja: semiootika ja kulturoloogia haridusega, kirjandusliku taustaga perekonnast, kerge boheemi-mässaja sugemetega looduslaps, kes teenib leiba ka kõikvõimalike muude tegevustega kirjanduse valdkonnas (tõlkimine, esseed, kaastööd). Minu jaoks on positiivne, et ta oma nooremapoolsest east hoolimata on jäänud välja süstal-veeni-ja-ropendame põlvkonnast ning mahub hästi kokku pigem endast kuni 10 aastat vanema seltskonnaga, kes armastus- ja loodusluule ning hetkekirjelduste vahele põimivad küll sarkasmi ja ühiskonnakriitikat, kuid ei tee sealjuures „lahe olemisest“ eesmärki omaette. Kogu tema luules on mingit pehmust ja Võrumaa vanade talude järgi igatseva linnapoisi hilisõhtuste mõtiskluste soojust.
Kuna raamatukogus sirutus käsi kõigepealt (täiesti huupi) varem ilmunud raamatu „Illusionist“ suunas, siis ka kirjutan sellest enne, kui uuemast kogumikust „Eile hommikul ja täna“ mis saab kaunistama mu järgmist pealkirja. Niisiis, Illusionist?
Idamaade kultuuri mõjud on tõesti kohati tunda, nagu ta ka ise raamatu pealkirja lahti seletades näpuga ette näitab. Üldises plaanis jäi aga see tahk minu jaoks siiski pigem tagaplaanile. Silma jäi pigem armas üksikute õhtute romantika ja mõni vahele torgatud ühiskonnakriitiline ja leidlik sarkasm. Mõlemad olid hästi teostatud ja tekitasid tahtmise lisa järele. Seetõttu viriseks võib-olla veidi struktuuri kallal… Ehk oleks olnud targem luuletused selle alusel kahte eraldi peatükki jagada, et nad üksteist võimendaksid ja suurema mõjuvõimu saavutaksid? Samas võib aru saada ka vastupidisest taotlusest: on oht minna kätte läägeks ühes osas ja „pubekaks“ teises osas. Ning kui minusugusele raamatukogus sirvijale satub avanema just see pool, mis talle ei meeldi, jääb ka teine pool lugemata.
Mõnusalt oli lähenetud vabavärsile, kohati kergelt jutustav stiil tõi Kaevatsile plusspunkte, mitte miinuseid, nagu seda mõne teise autoriga on juhtunud. Sekka sattunud algriim pani tekstid mõnusalt kõlama ja leidlikke sõna- ning mõttemänge oli palju.
Jah, kindlasti on ta autor, kellele mõttes järjehoidja külge kleebin. Noor mees, jõuab veel palju. Aga lugege ise. Sedakorda ekstrasuur portsjon!
Kui mulle oleks tõde öeldud,
ei oleks ma uskunud. Kui mulle oleks
tõde lauldud, oleksin nutnud, aga
mitte enda pärast.
Nagu illusionist, kõndisin nööril ja
riskisin õndsusse katsumusega.
Ma teadsin su kõrbeliiva nime, ma
tundsin su mõtet tuule tooduna. Tahe
sind leida trampis mu hingel nagu
voodi, aina edasi edasi edasi, kuni
põlenult lugesin su kadunud jälgedest:
„Igavik on igav.“
-
Kas siis üks mees ei või
kõhuli kukkudes porri
suuri sõnu loopida tuulde,
et igavikule asendust otsida?
-
Vaatasin avatud aknast välja. Tapeedita seina taustal
tajusin, et aken on värav kahe erineva olemise vahel. Väljas laiuv
heinamaa on end ääristavate puudega ikkagi nagu vabadus ning
siseruum piiratud ja väiklane.
Taamal kostsid inimeste hääled. Nende jutt oli rumal.
-
Paitan su öö. Unenäo silmi.
Puudutan laugusid viivuks.
Miski ei jää – miski ei hääbu.
Uni on elule tiivuks.
Paitan su öö. Unenäo algust.
Pimedus lõpuks varjudki sööb.
Keegi ei jää – keegi ei talu
kaduvaid hetki. Algavat ööd.
-
olen su voodis
pea sinu süles
on pime ja külm
olen väsinud
voodi kõrval jahtumas
kaks tassi teed ja
kahe inimese õnn
-
Sina võrumaal
Tuba on puhas. Aken jäetud lahti.
Hämarus on laskunud heinamaale
ja minu mõttele.
Esimest õhtut. Heidan siia
vanale voodile; ja uinudes
oled sa ühtäkki mu kõrval.
Sa liibud mu vastu. Mu rinnale.
Suled oma suured kirjud silmad ja juba
magadki. Mina Saaremaal.
Sina Võrumaal
-
Sügavsinine taevas ja piimvalge liiv,
mahasadanud ja sulav.
Hommik elab ja päike heidab oma
õnnistuse Sinu veel unest vaaruvaile
jälgedele,
üksteise järel saunani.
Hommik ütleb lahti ööst, ütleb
lahti ahastusest ja valab oma pehme kulla
Su selgetele kirjudele silmadele.
Ta ütleb ikka ja jälle:
„Ma armastan Sind“
- - -
Ja nüüd mõned katkendid isutekitamiseks:
„tee nutab t e m a
Eksistents on ärajoomine“
„Linale laotub
su väikese väsinud keha.
Kõik tuhmub.
Midagi pole vaja teha.“
„Sõnad ongi jõuetud
lapsepõlvemälestused kõigest
õndsusevarjud
ja minu kodu asub ikkagi seal kus
oled Sina“
No comments:
Post a Comment