Kaevatsi isikust rääkisin veidi eelmises postituses, seekord keskendun kahe kogu võrdlemisele. „Eile hommikul ja täna“ ilmus viis aastat pärast eelmist kogumikku. Mis on muutunud?
Luuletused on pikemad ja jutustavamad, sarnanedes kohati Tätteliku jutuvestmisega. Armastus on igapäevasem ja võib juba ka kurbust tuua, aga eraldi on välja toodud ligimesearmastus, palju käib läbi sugulasi-sõpru ja muud sedasorti temaatikat. Ka surm astub raamatu mustade kaante vahelt ettevaatlikult välja, kuid teeb seda sama rahulikult, koduselt ja aeglaselt nagu kõik muu nendes palavate suvepäevade luuletustes. Jah, pea igas luuletuses on lämmatav suvi. Itaalia mägikülad? Võimalik, aga see on minupoolne spekulatsioon. Surm toob sisse ka Jumala, aga jällegi, mitte noorusele omale traagikaga, vaid pigem on tervel kogumikul selline elule tagasi vaatava vana mehe alatoon. Võib-olla just see mind tema juures paeluski – kipun ju ka ise vahel niimoodi kirjutama. Kaevatsit lugedes on parem mitte mõtelda autori isikule ja seoseid otsida, vaid võtta tekst vastu eelarvamusteta ja vabalt. Madis Katzi fotod on kujunduse juures ka toredad, pikkade luuletuste juures ajavad aga kohati mõtte rändama – võtavad tähelepanu ära. Ma arvan, et peamised põhjused, miks vanem kogu mulle rohkem meeldis ongi veidi eepiliseks muutuv pikkus ja looduse tugev osakaal. Siiski on n-ö eelistuse vahe minu jaoks väga väike. Ilmselt on see mu isiklik kiiks, et kui autor kirjeldama kipub tekib tahtmine öelda, et tee nagu prantslased ja kirjuta sellest lauajalast siis juba romaan. See karm lause ei käinud hetkel aga Kaevatsi kohta, nii pikad need tal nüüd ka ei ole. Lihtsalt mind suutis huvitama hakata, mis jäi n-ö teisele poole „Illusionisti“: tekkis kindel plaan tutvuda ka ta Olev Olematu pseudonüümi all ilmunud esimese luuleraamatuga (2003!) "Ederlezi".
Mida siis veel? Kogumik on üldiselt väga terviklik, eelmisega võrreldes hakkad lausa ootama ühte lühikest ja sarkastilist vahepala, aga samas tekitab tervikuna jällegi väga hea meeleolu. Aga aitab minu rangelt subjektiivsest arvamuskujundusest.
Niisiis, siin ta on, Mihkel Kaevats.
Me oleme tõusnud ülesse
pidu jääb küll ära aga loojuv
päev annab oma õnnistuse
väikesele kirikuterassile, kus sibavad ringi
Pühapäevakooli lapsed pikkades
sinistes rüüdes teksad ja tossud
paistmas valge äärepalistuse alt
enne teenistuse algust kui ühtäkki
Näeme läbi kerge varasügispalavuse
mere lagedal horisondil sähvimist
pimedad pilved tõusnud on salaja
merepõhjast sügavalt ja mäed
Kutsuvad neid ligi sähvatus tuleb lähem
kui eelmine taevas tõmbub kokku ja
puudutab merd sähvatused jooksevad kaldani
üleval ei ole enam tippe
Vihm peseb mägiküla läige lämbuse me
ehmume nii külmaks murdub hetkega
palav päev et pageme teenistusele
kus väikesed mustasilmsed leeritüdrukud
Vaatavad uudishimulikult Heledat ja
Läbimärga Tüdrukut ja tema veelgi heledamat
poissi justnagu mõteldes Kuidas ta endale poisi sai
kuidas saadakse endale poiss
Kirikuuksed on lahti
Kirikaiast on hetkega saanud bassein
mis ajab üle alumistele tänavatele mis
mägijõgedeks saavad pühkides enda teelt
eeslid ja õhtupoolised lõhverdajad
Maru lõpeb tinased tumedad
äikesepilved annavad hilise
pärastlõuna üle päris õhtupimedusele
kergele ja sumedale vaikusele
Hetkeks vaid siis algab taas inimaskeldus
kalurikülad plingivad lärmakalt kaugel all
teedel välguvad luksautode tuled ja
mitte keegi ei tea kuhu me sinuga nüüd läheme
-
Jumal, iga öö on meie tubades.
Iga öö palvetab me eest.
On tubades. Kas ta enda sisse lubame.
On uks. Ja õu, mis kiirgab me seest.
-
Tee allikani
läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oled
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
puudutab peaaegu
puude püüdlevaid latvu
jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikese
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant
päike sa oled nii soe
ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta ole 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki
kui suur ja imeline
elu võib olla
mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud
janu
täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani
---
Mõned katkendid, mis mulle silma jäid (ja väldivad postituse inimmõistuspärase pikkuse ületamist)
„Nad on
tagasihoidlikud, vaiksed ja omapärased.
Köökides,
milles nad üle laua
tühjade taldrikute, pooltäis pudelite
ja üleajavate tuhatooside taga istuvad,
on hämar, mälestusi meenutav tuhmus.
Akna taga on vaata et kogu aeg pime.
Kuni
koidu helendav hahhetus
hakkab otse poolelt jutult
aknaraamidel tasapisi kasvades
nende pilkusid püüdma. Taanduv
öö,“
-
„kus on nüüd mõni purskkaev
et mitte siin ära sulada
õhtu miks on nii palav
päike loojub teistsuguste inimeste juurde
ja enne kui teadvus kaob
näen et temagi kukub
kukub mu lemmiktrepil
aga mu käed on liiga nõrgad et püüda
me kukume mõlemad lihtsalt maha
ja saame jälle haiget“
-
„Päev jõuab vaikselt õhtupoolikusse &
väikse oru meeletu raske palavus taandub jõe avastava jaheduse ees &
vanas suitsusaunas on juba aegade algusest küdemas õhtu &
ma käin vahel vaatamas, et palgid kerisest tuld ei võtaks &
ma ei ta, kas on üldse olemas õhtut sellist, kus jääd tulemata sina &
sa võtad ära oma valge linase kleidi, millel sulle kunagi kinkisin &
mu kütmisest tahmased käed jätavad mustad jäljed su nahale &
su sõnade plikalik õrnus kajab vaikselt suursugusel loojakul &“
No comments:
Post a Comment