Ma tunnen enda alati veidi ebamugavalt, kui hakkan arvustama midagi, mis mulle ei meedi. Mõtlen alati, kuidas autor - tõenäoliselt eriti tundlik natuur - satub googeldades mu arvamuse otsa ja on pärast seda võib-olla elu lõpuni oma teoses ja iseendas pettunud. Lohutan end sellega, et päriselus ehk asjad nii traagilised ei ole. Kasutan juhust ja kordan veelgi, et kirjanuds, eelkõige luule, on siiski suuresti maitse asi.
Ja tõesti, no mulle lihtsalt ei maitsenud. Alles tagantjärgi viisin kokku, et ise olin rumal: lugesin temalt paar kuud tagasi teist luuekogu, mis jättis mind sama nõutuks. Esimese hooga ei viinud Kätlin Kaldmaad tema eelmise luulekogu pseudonüümiga (Kätlin Kätlin) lihtsalt kokku. Samas tuleb tõdeda, et midagi ta teostes minu jaoks ju siiski on, kui ma juba teist korda täiesti juhuslikult tema raamatu valisin. Nimelt lähen ma raamatukogus luuleelti juurde tavaliselt kindla plaanita ja hakkan siis mind kas autori nime või raamatu kujunduse põhjal huvitama hakanud teoseid lappama, kuni miski tundub sobiv. Seega on ta esmapilgul juba kaks korda sobiv tundunud. Miks see arvamus siis põhjalikult lugedes muutunud on?
Kohati jääb mulle tunne, et jälgides mignit konkreettset ranget skeemi, mida autor on ideaalseks pidanud, on ta sinna sõnu lappinud, sest "nii see käib" mitte sellepärast, et nii ta mõtles. Vormmi domineerimine sinu üle oli minu jaoks näiteks luuletus "TAHAN":
Tahan paremini näha
- kaugemale
Tahan paremini mõelda
- sügavamale
Tahan paremini puudutada
- õrnemalet
Tahan paremini kuulda
- teravamalt
Tahan kõike seda oma-
enese kombitsi kaudu,
oma-
enda silmi, käsi, kõrvi
ja mõtti pidi, ilma
Kas selleks pingutada või lõdvaks lasta?
Teine kategooria luuletusi, mis mind õlgu kehitama pani, olid luuletused, mille sisu mulle meeldis, aga mis olid kirjutatud "liiga proosalt". Ehk maakeeli öeldes: olid liiga pikad. Oleksid seda olnud ka proosana. Kui asi läheb liigseks seletamiseks, tähenärimiseks, kirjeldamiseks ja täpsustamiseks, kipub mõte selle kaheleheküljelise pikkade ridadega teksti sisse ära uppuma. Olgu ta ükskõik kui hea. Just katked selistest luuetustest saidki ilmselt mu raamatuvaliku juures määravaks, kuid tervikut lugedes tekib tahtmine maha istuda ja pastakaga üleliigseid sõnu maha tõmbama hakata. Samas, kust tõmmata piir, millised sõnad on üleliigsed? Kelle jaoks üleliigsed? Kokkuvõttes arvan siiski, et häid ideid on, aga võib-olla peaks autor kirjutama rohkem arvamuslugusid ja miniatuure?
ÕNN
Õnn
tundub olevat kõik see,
mis jääb väljapoole
selle vaikimise külmkapi
kõlevalevaid seinu:
autode vaikne umin
kui need kaugemal tee peal sõidavad
ja lõkalõka, kui nende rattad üle
kanalisatsioonikaevukaante veerevad;
porikärbsed ja pääsukeste ebalinnalik vidin
(homme vihma ei tule);
roheline rohi, mis ilmselt kusagil veel alles on,
ja mille peal oleks õndsalt mõnus selili visata
ja taevasse vahtida, kuni silmad valutama hakkavad;
sääskede pirin, kui need sajatuhandeliste rünnakrühmadena
halllehkavast pinnaveest kerkivad
ia inimjahile asunult mu ninale, kõrvale, silmale maanduvad,
mõrv mõtteis.
Õnn
on vastand
äraõpitud tundepikkusele
vaikselt voodis lebamisele,
valutava pikiseljajoone,
sääremarjades pesitseva pinge leevendamine
mõtte teel; vägivaldselt
iseenesest välja minemisele,
nagu lapsena kui ema karjus ja ilm tundus otsa saavat,
et kuidagi unustada olev päev
ja viia mõtted eemale tulevast,
mis nende pikkade ärkvel oldud tundidega
saavad täis kootud sellesama valu, vihkamise ja vaikimise
sügavkülmi ämblikuvõrke,
ja ma ei tea.
Ja sa magad.
Ja kui mu silmad enam ei jaksa
kirjutada valu, lugeda valu
ja süda juba liiga palju kive vahele jätab
leban lapse liiglühikeses voodis
kodu turvanurgas
ja olen üleval,
lasen
meie maja korstna külge seotud köit mööda
naabermaja korstna juurde liugu,
kardan,
et see liug on liiga järsk ja võin ennast surnuks sõita,
ja tahan, et oleksin
eelmises kodus,
kus liug sai pikem ja turvalisem.
No comments:
Post a Comment