Alustuseks palun vabandust, et olen üleskirjutamistes pikema vahe sisse jätnud. On olnud palu muid töid-tegemisi, mi nõuavad oma, ja seda 20 minutit oma mõtete ülesloetlemiseks polegi nii lihtne leida. Aga siin ta siis nüüd on: Mehis Heinsaar.
Heinsaar jäi mulle silma Erakkonna CD'lt oma luuletusega "Härrasmees, Vrunnok ja teised". Selle luuletusega oli minu jaoks veider asjaolu, et esimesel kuulamisel ei meeldiud ta mulle üldse, teisel hakkas huvitama, kolmandal meeldima ja neljanda ringi ajal sai ta valitud minu top10 hulka sellelt plaadilt. Kahtlustasin paljuski, et tema luuelkogu lugemsega saab olema samamoodi, aga võta näpust! Isegi stiil oli sellel kogumikul hoopis teistsugune.
Kui "Härrasmees, Vrunnok ja teised" on minu jaoks segu filosoofiast, sürrealismist, sarkasmist ja lõpuks saabuvast lihtsusest, siis "Sügaval elu hämaras" on hoopis midagi muud. Palju on selles kogumikus loodusekäsitlust, nii otse kui metafooridena, nii ilutsevalt kui argiselt. Ainukene asi, mis mind kohati häirida suutis oligi see ilutsemine, kiskus kuidagi naiselikult kaunistauks ja epiteedirohkeks. Seda loomulikult kaugeltki mitte alati, aga oli kontekste, kus see silma või kõrva riivas. lohisema kippus, mis muud. Keerutab, keerutab, aga kohale ei jõua, justkui oleks vorm tähtsam kui sisu.
See oli ka ainukene asi, mida ma sellele luulekogule ette heita oskan. Üldiselt oli see selline tundilk-mõtlik, võib-olla veidi nukra alatooniga, aga vaieldamatult väga nauditav raamat. Eriti meeldisid mulle need luuletused, mis olid oma olekult argisemad ja inimestekesksemad, sest just selliseid pilte oskab Heinsaar luua nii meisterlikult, vaid paari õige sõnaga. Toon ära paraja posu näiteid, et igaüks ise otsustada saaks, sest lõppkokkuvõttes on minu sõnad siin vadi minu isiklik ja subjektiivne arvamus. Luule on suuresti maitse asi.
Kujunduse poolest niipalju, et Arne Maasiku fotod mõjuvad vga hästi, samuti veidi nukralt ja mõtlikult. Nende paigutus tuletas omal kombel meelde laste jõulukalendereid: see vaikne põnevus, et mis on küll järgmise ruudu taga!
Aga aitab minu jutustamisest. Lugege!
4. september 2004
Sügis sõidab
Punase rattaga
Karistest Halliste poole
Viltkaabu peas
Ja paigatud kummikud jalas.
Tuul kannab sõõrmeisse
Mõrkjate põldude hõngu
Väsinud valgus
Nokitseb kuuskede man.
Ratturgi peatub,
Süütab odava suitsu
Ja kuulatab.
Aega veel on.
-
Sel hetkel mil sündisin
Tuul oli suur –
Ega muud suuremat olnudki,
Pärnu-Jaagupi kandis
Peatus veel buss
Millest väljus üks hajevil tüdruk,
Tema juus oli pruun
Suul unistav laul –
Nii aedade varju
Ta kaduski.
-
Hajameelsed
Kildhaaval kaotad ennast
Maailma –
Teekannuks ühe
Vana naise kööki
Hundijäljeks
Talvisesse rappa,
Novembriuduks
Raagund jõel –
Nii paotab end sinusse
Maailm…
Nii kõnetangi
Sinu pähe tildreid,
Viirpuuoksa
Kõrgel mäel,
Ööturgusid
Ja väikelinna torne –
-
Taassünd
Hele täht kui süttib su aknale
Oled veel äratamata
Kuumade vihmade vahele
Lahkudes mäletamata
Hundid sõgedalt metsades sõeluvad
Metsised maabuvad tantsuks
Kõik valud ja süümed sus põimuvad
Põledes tagasiantuks
Soolaugaste virvadelainetes
Enda varju näed lendamas leegis
Naerdes kui pidalihaige
Üle aoraja hõikab sind keegi
Ärkad ehmunult – justnagu alguses
Märgates kiirt üle latvade
Tõusva päikese varjus ja valguses
Liblikas lendab su aknale
No comments:
Post a Comment