Esiteks Ain Mäeotsa lavastatud muusikal „Helisev muusika“
Proove vaadates jäi silma, et Mäeots on tõepoolest meeletult kannatlik Mina oleks selle peata kana oleku peale, mida mõned inimesed laval liikudes kasutasid, üpris kiiresti väga kurjaks saanud. Aga eks see tuleb vist praktikaga. Kõige raskem oli ilmselgelt lastel, keda oli kolm vahetust, nii et kaks koosseisu pidid kõik muudatused, mis kolmanda koosseisuga proovi ajal tehti, vaadates selgeks saama ja meelde jätma. Aga mulle tundus, et nad said sellega ka edukalt hakkama. Silma jäi mulle Vanemuise nooruke näitleja Liisa Pulk, kes näiteks „Puhastuses“ erilist muljet jätta ei suutnud. „Helisevas muusikas“ oli ta seevastu minu jaoks silmatorkavalt huvitavama rollitäitmisega kui Maarja Mitt. Paradoksaalsel kombel meeldis Mitt mulle see-eest jälle „Puhastuses“. No saa siis millestki aru!
Peaosalisi oli raskem võrrelda, kuna Hanna-Liina Võsa ei juhtunud ma kordagi nägema. Seega oskan vaid öelda, et Birgit Õigemeel ületas mu ootusi märgatavalt, miskohal tuleb aga nentida minu eelnevat skepsist ja madalaid ootusi. Aga tõesti, minu arvates tegi ta „Helisevas muusikas“ väga hea töö, koos proffidega laval olles suutis ta väga hästi neile järele jõuda. Segadus tekitas aga pereisa von Krappi valik: Jüri Lumiste või Raivo E. Tamm. Ütleksin nahaalselt, et tegelikult üks on liiga vana ja teine liiga „Allan“. Kuigi mõlemad said tegelikult suurepäraselt hakkama ja näitlejatele pole mul mitte midagi ette heita (Raivo E. Tamm isegi tõesti laulis!), tekitas näitlejate valik veidi küsitavust. Lumiste on paratamatult noorukese Maria (ta oli vist ~19) jaoks pigem vanaisaks kui meheks sobiv. Tänu näitlejate heale koostööle see siiski vaatamist ei seganud, kuigi esimese hooga tekkis küll kerge üllatunud-skeptiline emotsioon. Raivo E. Tamm ei ole samuti selles süüdi, et eesti rahvas tänu sarjale „Õnne 13“ temas paratamatult igas rollis mökut näeb. Pereisa von Krapp on aga kõike muud kui „…see suur, et…“-tüüpi meesterahvas. Ja ta tõesti mängis selle välja. Fakt, et tagaplaanil tuksus mingi idee, mis ootas ehtallanilikult otsekohest repliiki selle ilusa armastuse vahele, on publiku (minu) ebakompetentsuse näitaja, mitte süüdistus näitleja aadressil.
Üldiselt võib veel öelda, et muusika oli hea, laulud sujusid, oli väga häid lavastajapoolseid elemente („FAA! On veidi kaugemal!“) ja tänu Rootsi valgustajale sai tõesti näha ka väga kõrgetasemelist valgusetööd. Kostüümid olid samuti vahvad. Võib-olla ainsa etteheitena veel pööraks tähelepanu alguses olnud Maria-otsimise stseenile, mis oli tõepoolest liiga kooliteatrilikult lahendatud… Aga samas oli see ka koori stseen ja neile võib laulmise ja mõne hea nüansi eest paljugi andeks anda. Silvi Vrait abtsissina oli lihtsalt super, kahjuks Karmen Puis’u versiooni näinud ei ole. Kokkuvõttes: soovitan!
P.S: Kas te teadsite, et see põhineb tõestisündinud lool? (Tegelikkuses oli peres vaid 1 laps ning põgeneti Itaaliasse, aga suur osa siiski kattub)
Teiseks Gregor Malviuse „Vihmamees“
Selle lavastusega märkasin veidrat tendentsi. Neile, kes filmi näinud on, lavastus ei meeldinud. Samas neile, kes filmi näinud ei ole, meeldis lavastus lausa väga. Vihjeks olgu öeldud, et minagi pole filmi näinud…
Esiteks meeldis mulle juba fakt, et seda väikeses majas tehti. Vanemuise väike maja on mulle lihtsalt nii palju sümpaatsem, see on nii palju teatrim, nii sobivam sügavamate draamatükkide jaoks. Kahju, et nad sinna ballette tegema ei mahu…
Mida öelda näitlejatöö kohta? Ekib juba tuttav probleem, et Aivar Tommingas on natukene liiga vana, et olla Riho Kütsari vend. Aga see selleks, laval ei ole see tegelikult eriti oluline. Mind vähemalt ei seganud. Mängisid hästi, korraks oli küll näha, et Tommingas lihtsalt lõbutses ja nautis oma vennakiusamist / lollimängimist, mitte ei mänginud täie hingega autisti, aga ma arvan, et kontrollis on selline üksik lõdvakslaskmine ja naljategemine veel okei. Mis silma jäi, oli see, et naistele ei taheta viimasel ajal rolle anda. Ükskõik, mis etendus, ükskõik, millest räägib, kõik naiste rollid on täpselt ühesugused: lits. Keegi võiks mõne muu karakteri ka välja käia, nii palju häid näitlejaid läheb raisku. On üksikuid etendusi, kus üks naistest saab päriselt midagi mängida, aga sagedus kõigi rollide lõikes on vast siiski 1/10. Ei ole just tore uudis kõigile tulevastele naisnäitlejatele. Tekib ka küsimus, kas väljaspool lava eeldatakse sinult ka sama…
Väga meeldis mulle kujundus ja lavastuse tehniline lahendamine. Kiidan ka lavapoisse kiirete ja puhaste vahetuste eest, kuigi edastan ühe palve: kui konstruktsioonid pole rasked, siis ärge laske neil marssida lavale kontsakingades ja tanksaabastes! Varustage nad parem pehme tallaga võimlemissussidega… Lärmi oli omajagu.
Kokkuvõtteks ütlen, et tükk oli väga hea, pani mõtlema, tekitas emotsioone ja üldse igas mõttes õnnestunud. Suutsid karjumisega mitte üle pingutada, mis ei olnud ilmselt hullushoogusid arvestades põrmugi lihtne. Soovitan! Eelkõige neile, kes filmi näinud pole ;)
No comments:
Post a Comment