Veidi veidral kombel lugesin ma nn Tiffany-sarja teist osa enne esimest ("Kübaratäis taevast" - 23. jaan). Tuleb tunnistada, et lugemist see ei takistanud, pisike ülevaade eeltoimunust tuleb jooksvalt ja teist osa võib lugeda täiesti sõltumatult esimesest. See nn tiffany-sari on nagu maailm maailmas või sari sarjas, olles küll osa Kettamaailmast, aga kõigist selle harudest (nõiad, võlurid, Rincewind, Surm, Vahtkond, ühiskonnakriitika) vast kõige rohkem eemalseisev. Ta on ka rohkem noortele/lastele suunatud, kuid mitte siiski täiesti omaette seeria nagu nt Bromeliaad või Johnny. Aga nüüd sisu juurde.
Lähedalelav nõid Miss Tick (ja tema eks-juristist-nüüdne-kärnkonn) saabuvad Kriidimaale ja Miss Tickile tundub, et seal ei ole kõik korras. Lisaks sellele tunnetab ta nõia kohalolu, kuigi kõigile on teada, et kriidi peal nõida ei kasva. Mängides rändõpetajat kohtub ja Tifanyga ja tüdruk avaldab talle muljet. Muuhulgas virutab ta praepanniga pähe tiigist kerkivale koletisele. Igaljuhul, selgub et Haldjate Kuninganna (või 'ganna Nac Mac Feegle'ite keeles) on teinud teise katse tungida päris maailma. Tiffanyt abistavad väikesed (Šoti päritolu) tillud vabamehed ja üheksa-aastane Tiffany päästab oma väikevenna, leiab Paruni kadunud poja, tunneb seda, kes ta on ja tõrjub tagasi Haldjate Kuninganna ning seda kõik eveel enne kui Miss Tick koos Nanny Oggi ja madame Weatherwaxiga. Ahjaa, ja vahepael saab temast veel kelda.
Pratchetti "lasteraamatud" ei ole nii head kui "täiskasvanute" raamatud, sest sealt on puudu seda sarkasmi ja witty huumorit, mille poolest teda muidu nii kõrgelt hinnatakse. Samas on neis vaid üks süžee korraga, mis teeb lugemise kordades lihtsamaks ja sündmused kergemini jälgitavaks. Tiffany-sari mulle täiesti meeldib, kuigi ma tahaks loota, et ta läheb järgmistes osades (inglise keeles on ka 3. ja 4. osa ilmunud) veel paremaks. "Tillude vabameeste" juures häirisid mind kohati need poeetilises keeles mõtisklused, mis olid ka kaldkirja pandud. Ja lõpus oli midagi "kokkuvõtva ja sügavmõttelise dialoogi" taolist, mis tundus olevat liialdus - tehti puust ja punaseks asju, millest olid juba ridade vahelt aru saanud ja see põhjustas lugejas kuidagi piinlikkust... Aga üldmulje on hea ja vürtsi andsid just tillud vabamehed ja Tiffany võrdlemisi hea karakter (ta meenutab natuke vanaema Weatherwaxi)
No comments:
Post a Comment