Indrek Hirve luule juures on mind alati võlunud just need väikesed laused ja ütlemised, mille kohta sa tunned, et nad on täiesti õiged. Et ühtegi sõna pole üle, mitte midagi ei taha välja vahetada. Ja sealjuures ei tundu ta kunstiline, lihvitud, kunstlik vaid hoopis lihtne. Kõige rohkem meenutab see kogumik vast Õnnepalu "Kevad ja suvi ja" haikuversiooni. Mitte, et see tegelikult haikudest koosneks, lihtsalt lühisust on palju. Aga lühisesse ei jooksuta.
Tõenäoliselt ongi just veidi ootamatu vabavärss see, mis lähendab teda ka noorema põlvkonna luuletajatega. Kui autori enda karakter ridade vahelt nii tugevalt läbi ei kumaks, kui tal oleks mõnes luuletuses suits hambus ja kaabu peas, võiks neid ridu pidada ka Värske Rõhu põlvkonna omadeks. Kuigi teatav filigraansus, sõnaseadmise väljamõõdetud vilumus annab niigi tunda, et autoril on palju aastaid tööd juba seljataga.
Meeleolu: mõtlik/meenutav/armastav
Teemad: mälestus/eksistents/argipäevaarmastus
Koht: kodu/Tartu tänavad/pea sisemus
Keelekasutus: mõtlik/jant
Kujundus: tugev
Veepiisad:
Koer haugatab
meie kahe peale
ainult korra
-
Tõmbasin su välja
ühest suveõhtust
nagu jänese
torukübarast
-
Sul olid lapse silmad
kui sa paljalt ja
hinge kinni hoides
lamasid mu kõrval
tol hommikul
sul olid meie lapse silmad
-
Olgu siis pealegi
ütlesid sa minnes
istu lõunani voodis
jakirjuta luuletusi
mitte keegi ei saa
sellest iial teada
-
Mu närvisüsteemis
on mõned nõrgad kohad
nii nagu igas süsteemis
-
Minu surnud ei ole kaugel
kükitan öö otsa paadis
ja püüan neile kala
üks kala
ühe sõna vastu
sealpoolsusest
No comments:
Post a Comment