29. jaanuar - Viivi Luik - "Varjuteater"

 

Mingi päev tegin ma raamatupoes bussini aega parajaks. Ja sirvisin korraks seda Viivi Luige uut raamatut. Ja siis jäingi sirvima. Mingi impulsi ajel ostsin ära, olgu öeldud, et ma ei tee pea-aegu kunagi impulssoste. Eriti raamatutega. Aga selle tegin ja üldse ei kahetse. 

Jutustus inimeseksolemisest. Ja Roomast. Ja üldse võõrsil olemisest. Viivi Luik kirjutab sellise puhtusega, mis on minu arust iseloomulik ainult tema generatsiooni kirjanikele, alles pärast mitmeid aastaid kirjanik olemist praktiseerimist. Ja omaette märk on ju seegi, et žüžeed pole isegi vaja, ei ole vaja salapäraseid pussitamisi ja põgenemisi kuuvalgel ja suuri armumisi ja imelisi seiklusi - ikkagi ei suuda raamatut käest panna. 

Väljavõtteid:

"Vanajumalast on aga teada, et sülg ja ila, tatt ja silmavesi on temale igapäevane vaatepilt. Sest vanajumala ette nagu arsti juurdegi on inimesel asja enamasti ainult oma viimases viletsuses, kibedasti nuttes, uludes ja tatistades."

"Mida iganes ma need nelikümmend üheksa aastat ka ei teinud, ikka olin ma teel Rooma poole."

 "Mõtlesin sel kõledal videvikutunnil elus esimest korda inimeste peale, kes määravad mu elu suuna, ja kohtade peale, kus mu süda ükskord armastusest ja valust tummaks jääb. Mõned inimesed elasid juba, mõned polnud veel sündinudki. Olin salapärasel viisil oma liha ja vere kaudu teiste inimeste ja laia maailma külge seotud. Mulle tuli järsku pähe, et kusagil, teadmata kus, pidid seisma majad, kus mu elu ja saatus teoks saavad. Oli ka selliseid maju, mida polnud kavas veel niipea ehitama hakatagi, sest nende projekteerijad ja ehitajad polnud ehk üldse veel ilmale tulnudki. Nende asemel oli veel tühi õhk."

 "Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teistega jagad, ongi õnn."

"Kogu tee Estonia trammipeatusest Vabaduse platsini hoidsin ma seda nuga peos nagu inimese kätt. Läksin käekõrval. Näha võis muide teisigi, kellel oli käsi samamoodi lapsikult ja meeleheitlikult taskus. Võib-olla on tõsi, et kui ei mind taskunoaga impeeriumide ja nende armeede vastu ei kukutata neid kunagi."

 "Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu."

 "Nii sünget paika nagu Rooma vanalinn vihmasel sügisõhtul annab ikka otsida. Kitsad tänavad nagu kaljupraod. Must, rasvaselt läikiv sillutis. Sünged kangialused. Hämar valgustus. Tume taevas. Kivid." 

"See oli seesama iseenesestmõistetav häbematus, mille abil lapsed ja varblased lõpuks ikka selle kätte saavad, mida nad tahavad."

"Rooma päike teatas tungivalt ainult üht: et ta paistis Panteoni ees platsil enne meid ja jääb paistma ka peale meid, juhtugu mis tahes. Kui oleme sündimisega hakkama saanud, saame ka suremisega." 

"Sa võid oma vanad mõtted veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted."

"Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks. Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud."

"Kuna Martin Luther, “vana Luterus”, tõmbas põhja pool Alpe imedele ükskord kriipsu peale, siis läheb see kriips siiamaani läbi elu ja olu, mõtte ja meele. Ja imet seal juba sündida ei lasta. Ime on põhjamaal kohatu nagu ilugi."

"Asjadel ja inimestel on põhjapool Alpe kindel otstarve, kaal, maht ja hind. Kui on teada, palju laps kaalub või mis kannikesekimp maksab, on see omamoodi kaitse imede vastu."

"Vastuolulisel viisil on need põhjapoolsed maad alati sünnitanud suurt muusikat ja suurt luulet. Seal antakse igatsusele piitsa, kuni muud enam üle ei jää, kui maalida pilt “Karje”."

"Iluasjaks dottore laual oli laialivalgunud ja tardunud metalliloik, mis nägi välja täpselt nii nagu ta pidigi nägema. Et tema eest on hulga raha välja antud." 

"Tervest tema elust oli alles jäänu ainult see pühapäevaülikond ja need kolm pilti. Ja lugu, mille jutustamiseks tal siin võõral maal puudus keel." 

"Nad sädistasid nagu põõsalinnud ja näitasid üksteisele maju ja tänavaid, mida enam ei olnud olemas mujal, kui ainult nende vanaks saanud tüdrukute vaimusilmas."

"Mitte kellelegi terves maailmas ei läinud ta korda, mitte kellelegi polnud teda tarvis, kuid ometigi oli temagi Jumala taskuraamatus kirjas, nii nagu kõik on kirjas, ja sellepärast ehk paistiski mulle, et kõik on olemas ainult selle pruuni kõrrekese pärast ja kõigi inimeste kõikide hingetõmmete ja sõnade vahel on ainult see pruun kõrreke, mis külma tuule käes kergelt liikus, nagu liigub inimese särgi rinnaesine, kui süda lööb." 

"Ja samaaegselt oli ta ka see mõni liiter verd ja lima, mis moodustab meie kehast keskelt läbi kuuskümmend protsenti. Ma pole seda välja mõtelnud. See seisab entsüklopeedias kirjas märksõna inimene all." 

"Mulle on see tänini mõistatuseks, kuidas on võimalik ära tunda nägu, mida sa näed alles tulevikus."

"Niisamuti ei teadnud ma veel mõni kuu tagas, et mingisugune härra Atspol üldse olemaski on. Nüüd aga seisin ma temaga keset elu unenägu ja ootasin Godot'd. Maailm on täis inimesi, kelle olemasolust sul pole õrna aimugi, kuid kellega koos pead sa ühel päeval Godot'd ootama." 

"Üks küsimus on siiski vähem. Seda ei ole tarvis enam küsida, sest luuletaja Viiding on selle juba ammu ära küsinud:

Kas saame teada, mis on meie patud?

Kes ilmub elu lõngakera seest?" 

"Mis võisin mina sellest teada. Ma ei teadnud ju veel sedagi, et iga päev on viimane. Et see, mis täna on, võib homme olla kadunud nagu aur ja suits." 

"Nii palju vaeva nii lühikese elu pärast, mis täna on ja homme kaob!"

"Ma istun varjus ja vaatan valgusesse, särasse, igavese suve auhiilgusesse, ja minu ees laual lehitseb tuul lahtist raamatut, Czeslaw Miloszi “Vangistatud mõistust”, ja loeb sealt lauseid, mis ei passi kokku ei värskete saiakeste lõhna ega purskkaevude pladinaga: “Kui midagi kusagil on, siis on seda varsti kõikjal...”"

"Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."