"Savijalad" on üks neid Kettamaailma-sarja raamatuid, kus peategelasteks on vahtkonna liimed. Arvan, et just tänu sellele ma seda siiani lugenud ei olegi - vahtkond ei tõmba mind pooltki nii palju kui nõiad, Surm või nac mac feegle'id. Kuigi libahunt Angua on täitsa huvitav ja aeg-ajalt meeldib mulle ka vahtkonna juht Samuel Vimes, on see kamp oma iseloomudelt vast enim ühtlane. Tänu sellele, et kõik on pigem sellised... mökud... ei teki nail ka kuigi huvitavaid omavahelisi olukordi. See on küll kõigest minu isiklik arvams, aga tänu sellele on vist ka vahtkonna raamatutes kõige vähem nalju ja kõige selgem ja loogilisem (ning ka ettearvatavam) sündmustik. Häid hetki oli aga selleski raamatus omajagu, kuid pean tunnistama, et Pratchetti kohta oli ta nõrgemapoolne. Vahtkonna-raamatutest on minu arvates nt "Vahid! Vahid!" paremusjärjestuses tunduvalt eespool.
"Savijalad" keskendub suuresti golemitele, nende hingeelule ja asja ning elusolendi vahele piiri tõmbamisele. Omal kombel vasakäärmuslasest Vimes tõestab ka inimese võimetuse vabadusega midagi peale hakata. Nagu prantsues filosoof Sartre ütleks: vabadus on hirmutav. Kokkuvõttes siis poliitilis-filosoofilised mõtted seiklusjutu vormis. Aga seikusjutt ei ole Prathetti kohta kompliment. Aga mõtted on head.
Tutvuge:
„Sellistele asjadele nagu geograafia ja meteoroloogia vaatavad inimesed ikka ülalt alla ja halvustavalt, ja mitte ainult sellepärast, et nad esimese peal seisavad ja teine nad märjaks leotab.“
„Tegelikult on geograafia lihtsalt aeglasemaks jäänud füüsika, millele on paar puud otsa torgatud.“
„Kelmikad naeru kihistavad naised ja pläriseva häälega noormehed, kes olid ilmselt järjekorra lõpus, kui tugevaid lõuajooni jagati.“
„MA OLEN SURM, MITTE MAKSUTEADE. MINA TULEN AINULT ÜHE KORRA.“
„Noo? Kuidas sa alkeemikute gildist lahkusid?“
„Läbi katuse, härra. Aga ma tean üsna kindlalt, mida ma valesti tegin.“
„Angua astus (pärast libahundina võitlemist) riideid kohendades sisse ja istus. Kõik vahimehed kõrtsis võtsid kähku teise kursuse edasijõudnute õlleuurimisteadust.“
„Toiduliftis istus päkapikk. Tal oli nuga hammaste vahel ja kirves kummaski käes ning ta põrnitses metsiku keskendumusega otse ette. „Püha taevas,“ lausus Vetinari nõrgalt. „Ma loodan, et nad saatsid selle juurde vähemalt sinepit ka.“
„Coloni keha, mis oli mitmeski mõttes arukam, kui mõistus, mida ta pidi kaasas vedama, võttis juhtimise üle.“
Siinkohal nõustun sinuga täielikult, et Vahtkonna teema läheb iga raamatuga aina nõrgemaks. Samas on Pratchetti puhul see hea omadus, et isegi tema nõrgad raamatud on loetavad :)
ReplyDeletehi
ReplyDelete