Kuu aega detsembrist jaanuarini ei lugenud ma suurt midagi. Tegelesin küll veidi teatmekirjandusega, uurides hõimurahvaste kultuuri ja religiooni, ning lugesin läbi isegi ühe osa "Sabrina, teismeline nõid" sarjast, kuid kaugemale ei jõudnud. Ei tahtnud enne alustada uut raamatut, kui vana on läbi. Nils Holgersson aga venis ja venis ja ei proovinuki läbi saada. Pärast umbes kahe kolmandiku läbi lugemist andsin alla, sest leidsin, et olin sellele kulutanud umbes 15 raamatu aja ja asi ilmselgelt ei edenenud kuigi jõudsalt. Eks selles oli oma süü ka pühadeajal ja muudel segastel meeleoludel, aga lõpuks viisingi ma ta raamatukokku tagasi, olemata seda läbi lugenud. See on mul vist esimene kord nii teha.
Mis mulle siis ei meeldinud? Ega see ei ole tegelikult
halb raamat. Mulle meelidvad sellised lasteraamatu-tüüpi
fantaasiajutud, meeldib mütoloogia, meeldib Rootsi ja meeldib loodus. Olin seda kätte võttes ka teadlik, et ta paljuski geograafiaõpik on... Aga ikkagi jäi üldine kontseptsioon kuidagi segaseks ja hüplikuks, müüdid olid räigelt teksti "sisse keevitatud" ja nii paljukiidetud raamatult ootaks lihtsalt enamat. Seal oli võluvaid ideid, aga asja vorm mulle lihtsalt ei sobinud. Kui see oleks olnud mittesobiv 200 lk, oleks ma ta läbi lugenud, aga see oli mittesobiv 437 lk. Number polegi iseenesest nii suur, aga mis teha, kui lihtsalt ei sobi. Järgi mõtlema hakates meenus ka, et inimene, kes seda soovitas, on mulle ka kahte eelmist raamatut soovitades mööda pannud. tasub meelde jätta, et meie maitsed ei kattu.
Teisi julgustan muidugi proovima, sest vga paljudele see raamat meeldib. Mina jäin aga nõutult Rootsi kaarti silmitsema.
No comments:
Post a Comment