Jean Iris Murdoci nimi ilmselt laiemale lugejaskonnale pikka tutvustamist ei vaja. Ta on eluaastatelt 20. sajandisse mahutuv iiri päritolu kirjanik, kes tegeles eelkõige filosoofia ja inimsuhetega, puudutades ka kaasaegse ühiskonna analüüsi, seda nii moraali, väärtushinnangute kui prioriteetide osas. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning talle ennustatakse suurt (postuumset) tulevikku. Palju on spekuleeritud selle üle, et tema nimi võib tulevikus seista samas reas Shakespeare’i ja Puškiniga, seda siis postmodernismi esindajana.
„Ükssarvik“ on tõenäoliselt üpris klassikaline näide tema teosest ja pean ütlema, et jäin väga rahule. Ilmselt võtan lähiajal ette ka tema romaani „Punane ja roheline“, huviorbiiti jäi ka kuulsaim raamat „Meri, meri“.
„Ükssarvik“ algab nagu mõnus britipärane õudusromaan või vähemalt „spooky“ kriminull. Vanad lagunevad rikkurite majad, metsik ja kontrastiderohke maastik, pimedad ruumid ja selja tagant välja ilmuvad inimesed, kes kõnelevad mõistu ja poolikute lausetega. Seda klassikaliselt alustatud pinget, mida muudkui üles kruvitakse, suudab ta hämmastaval kombel hoida kõik need 240 lehekülge. Kõige rahulikum on vast teise osa algus, kus järsk tegelaste ja tegevuskoha vahetus annab hetkeks hingamisruumi, kuid siis kerkib pinge taas pideva ja järsu diagonaalina. Lõpplahendus järgneb lõpplahendusele, kogu aeg arvad, et nii see lõpeb, kuid siis selgub jälle midagi uut ja tuleb uus osa. Kui jõudsin kohani, kus oli suurelt kirjas „teine osa“, mõtlesin, et ohoo, raamatul on kaks osa. Kui ilmnes, et on ka kolmas, panustasin viie osa peale. Peagi tuli kuues, eeldatavasti viimane. Selle illusiooni purustas seitsmes. Ja kogu selle aja, viiendast peatükist alates, eeldasin, et kohe on kõik läbi. Selle arvamuse pärast irvitab Murdoch (olgu siis teadlikult või teadmatult) lugeja üle Miss Evercreechi suu läbi kusagil viienda-kuuenda peatüki kandis.
Huvitavad on teose juures karakterid. Mitte seetõttu, nagu nad oleksid erakordselt tugevad ja erilised isiksused, vaid seetõttu, et nad teose jooksul meeletult muutuvad, mõtlevad ringi ja tunnistavad üles. Alguses tegi see neid realistlikuks, mingi hetk tundusid nad (minusugusele põhimõttekindlale jäärapäisele inimesele) seetõttu lapsikud ja mitte kuigi tõsiseltvõetavad. Võib-olla oli selles oma osa reaalsuskaugel olukorral, nagu mingis unes elamisel, aga võib-olla oli lihtsalt aja võimalustega natukene manipuleeritud. Sellegipoolest on inimestevahelised suhted väga huvitavalt välja kirjutatud ja teose jooksul jõuab lugeja samastuda mitmete inimestega – lõpuks küll tõenäolisel leides, et tegelikult ei sarnane ta neist ikkagi ühegagi väga palju. Jah, raamat on väga nauditav – ja fakt, et korduvalt tekib tahtmine mõnele tegelasele kergemeelsuse eest jalaga virutada, tuleb asjale pigem kasuks.
No comments:
Post a Comment