"Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on esimene raamat Hargla uuest keskaegsete kriminaalromaanide sarjast. Kuna blogi on alles värske, on mu suurem Hargla-lugemine jäänud sellele eelnenud aega. Tegemist on aga kahtlemata ühega mu lemmikautoritest eesti kirjandusmaastikult. Teostest tõstaksin esile "Palveränd uude maailma", "Roos ja lumekristall", "Pan Grpowski 9 juhtumit" ning "French ja Kolu Tarbatus". Neile, kes autoriga kursis pole, annan infoks veel niipalju, et
"Indrek Hargla (sündinud 12. juulil 1970) on Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulmekirjanikke. Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ning antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitmed tema teosed kuuluvad alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitmed tema teosed kirjutatud kriminaalromaani vormis või on sellest tugevalt mõjutatud."
Igaüks, kes vaevub ta nime Vikipeediasse toksima, saab selle muidugi ka ise kätte, aga inimestele ju meeldib, kui neile kõik kandikul kätte tuuakse.
Üldse otsustasin ma selles postituses suures osas piirduda tsiteerimisega, kuna sattusin Googles pilti otsides (sic!) Raul Sulbi blogi otsa ja leidsin, et pole vajadust infomüra suurendada samade mõtete eri sõnastuses väljendamisega.
Niisiis, jällegi hõbekandiku põhimõttel:
"Kriminaalromaanidel on üldiselt päris kriminalistikaga sama palju seoseid kui ulmekirjandusel teadusega. Seosed on näivad ja butafoorsed, laenatud on aines ja dekoratsioonid ning oskussõnavara, aga mitte teostuse tegelik mehaanika. Mõrvarit on kriminaalromaanis valdavalt võimatu ära arvata, kuna see ei tulene mingitest teksti sees pillatud vihjetest, mis teeksid ainuvõimalikuks ühele inimesele osutamise, mõrvari isiku määramine on kirjaniku suva.
Nagu lugeja ilmselt juba aimab, on minu tees selles, et kriminaalromaane loeme me mingitel muudel põhjustel, kui reaalne detektiivitöö või mõrtsuka isiku kindlakstegemine. Me loeme detektiivromaane pigem kas põnevate ja ekstsentriliste detektiivide tõttu (Holmes, Poirot, Wolfe jne) või erakordselt mõnusate maailmade/miljööde pärast."
"Pange tähele: igav pole mitte Hargla algusfaasis olev detektiivromaanide sari ise, vaid igav on väljamõeldud detektiivi karakter – Melchior on igav persoon. Palju ei õnnestu Melchiori põnevamaks teha ka teda painaval Wakenstedede needusel, mis esiotsa jääb kaunis ebamääraseks füüsiliste depressiooni- ja valuhoogude ning maailmavalu tunnetamise puntraks, aga sellest võib ehk sarja arenedes midagi veel tekkida.
Minu peamiseks etteheiteks on, et peategelane on pesueht väikekodanlane, temas pole mingeid eriliselt huviäratavaid või silmatorkavaid iseloomujooni või ebatavalisi harjumusi. Ka pole Melchior suuremat sorti sõnakunstnik, ta räägib kaunis ootuspäraseid ja huumorivaeseid lauseid. Antikvaarist Poola eksortsist pan Grpowski näiteks on palju isikupärasema jutuga ning märksa värvikam karakter. Melchior on aga lihtne mees."
"Hargla Melchiori-romaanidega on nüüd selline lugu, et esimene/pealmine kolmnurk (mõrvaloo lahendus, detektiivi lugu) on kaunis igav. Alumine/teine kolmnurk (mõrvalugu ise, saladus, mõrvari ja ohvrite lugu) on esimese kahe osa põhjal väga põnev, vapustav, dünaamiline, värvikas ja emotsiooniderikas. Enamasti ka näivüleloomulike, fantastiliste elementidega.
Lihtsalt kokkuvõetuna võiks ju sedastada, et seniste Melchiori lugude esimene pool on kaunis igav, teine pool aga vägagi kaasakiskuv. Ja nii ongi. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Eesti värk. Ostame ja loeme edasi."
Pikemalt saate tema arvustust lugeda SIIT.
Mida mul endal veel lisada on?
Nagu märkasin ka "Roosi ja lumekristalli" juures ning õrnemalt ka Frenchi ja Kolu mingis osas, siis mida aeg edasi, seda julgemalt pikib ta sisse seksitemaatikat. Ma ei saa väita, et ma kirjanduses seksi kujutamise täielik vastane oleks, aga Hargla puhul tekib mul tunne, et ta on lihtsalt liiga kaua üksi elanud keskealine meesterahvas... Kusjuures, tõe huvides olgu öeldud, et tegelikult ei ole mul õrna aimugi, kas ta on abielus või mitte. Raamatute põhjal pakuks, et ei ole. Häirima hakkavad need kirjeldused aga hoopis tänu oma nõrgale sidususele ülejäänud sündmustiku ja ideega. Eriti tugevalt oli seda tunda "Roosis ja lumekristallis", aga apteeker Melchiori needus on ilmselt lihtsalt veidi parem kate oma fantaasiate väljendamise varjamiseks, kui dušši võttev naine. Sealjuures väärib mainimist, et keelekasutus on läinud inetumaks ja "mehisemaks" ning minul noore naisena ei tekita selline lähenemine küll mingit sümpaatiat autori vastu. Veidi sarkastiliselt võiks muidugi lisada, et keskmised ulmefännid on väidetavalt nagunii 20ndates üksikud arvutinohikud - just sellise asja sihtgrupp.
Jah, senise arvustuse põhjal võib jääda ekslik mulje, et raamat mulle ei meeldinud. Tegelikult pean veelkord kiitma Hargla hästijooksvat sulge. Produktiivne on ta tõepoolest ning väga nauditava ja ladusa keelekasutusega samuti. Kui järgmistes teostes on tegelased veidi paremini välja arendatud, siis võib sellest sarjast üks mu uusi lemmikuid saada. Eelkõige meeldib mulle Hargla juures tema kirjutistele eelnenud eeltöö, tänu millele on ajaloolised faktid ja geograafia alati adekvaatsed ning seetõttu ka üldharivad. Samas tekib omamoodi alternatiivajalugu lugedes alati soov, et autor raamatu lõpus välja tooks, millised faktid on tõesed, millised kunstiline täiendus. Just hirm valesti informeeritud saada on mind siiamaani takistanud "Da Vinci koodi" lugemast. Kuna puutun ajaloo- ja religioonitemaatikaga ohtralt kokku, ei taha kogemata fantaasiakirjandusest meelde jäänud fakte ju ajaloo pähe esitada...
Kokkuvõttes: elame-näeme. Potentsiaali on kuhjaga.
No comments:
Post a Comment