12. jaan - Graham Greene - "Kaotaja teeb puhta töö"


Romaan, mis räägib armastusest ja rahast ning teeb seda väga hästi. Kui ta ka on sealjuures sterotüüpne, siis tasub seda võtta pigem positiivse asjana, inimkonna psühhoanalüüsina, kui miinusena. Palju häid tsitaate, häid ideid, ja sealjuures ikkagi kergestiloetav ja ladus jutuke. Kõik on sisutihe, tegelaste areng on kestev ja mingit toppamist pole tunda. Kui autorile üldse midagi ette heita, siis võib-olla tegelaste liiga visandlikku väljajoonistamist: ainus, kellest hea pildi saab, on Cary. Aga seegi lähendab olukorda päris elule, kus inimesed jäävadki paljuski oletatavaks ja hoomatavaks. Aga annan teile närimiseks mõned katkendid...

Hästi võtab raamatu kokku esimene osa:
Minu meelest on see väike rohekas kuju parukaga mehest hobuse seljas maailmakuulus. Ma ütlesin Caryle: „Kas sa näed, kuidas ta parem põlv läigib? Seda on õnnelootuses niisama tihti katsutud nagu Püha Peetruse jalga Roomas.“
Cary paitas põlve nii hoolikalt ja hellalt, otsekui oleks ta seda poleerinud. „Kas sa oled ebausklik?“ küsisin ma.
„Olen küll.“
„Mina ei ole.“
„Mina olen nii ebausklik, et ma ei lähe kunagi redeli alt läbi. Ma viskan soola üle parema õla. Ma katsun astuda üle sillutise pragude. Kallis, sa abiellud maailma kõige ebausklikuma naisega. Paljud inimesed ei ole õnnelikud. Meie oleme. Ma ei kavatse mitte millegagi riskida.“
„Sa paitasid seda põlve nii kaua, et meil peaks mängulaua taga tublisti vedama.“
„Ma ei palunud üldsegi mänguõnne,“ kostis Cary.


Rääkides mehe eksabikaasast:
„Kas sa armastasid teda hirmsasti?“
„Kuule,“ vastasin ma, sellest on nüüd möödas rohkem kui viisteist aastat. Sina ei käinud siis veel kooliski. Ma ei oleks ju saanud kogu selle aja sind oodata.“
„Aga ikka – kas armastasid?“
„Järgmisel päeval pärast seda, kui ta mind maha jättis, kutsusin ma Ramage’i lõunale ja tegin talle välja kõige paremat šampanjat, mis ma sain. Siis läksin koju ja magasin üheksa tundi keset voodit. Mu naine oli üks neid inimesi, kes unes siplevad ja siis sulle ütlevad, et sa laiutad.“
„Võib-olla mina ka siplen.“
„See oleks hoopis midagi muud. Ma loodan küll, et sa sipled. Siis ma tean, et sa oled olemas. Kas sa mõistad, kui tohutult palju aega me midagi teadmata lihtsalt maha magame? Veerandi elust.“
„Rohkem,“ ütles Cary, „palju rohkem. Mulle meeldib magada kümme tundi.“
„See on veelgi hullem,“ sõnasin ma. „Ja kaheksa tundi tööl ilma sinuta. Ja söömine – lausa kohutav, et on olemas söögiajad!
„Eks ma siis katsu sipelda,“ soostus Cary.


Elutarkust oli Caryl tema noorusele vaatamata küllalt, aga seda ta veel ei teadnud, et kui sa parajasti õnnelik oled, siis ei maksa elutarku mõtteid valjusti välja öelda.

„Kallis, ma ei ole praegu hüsteeriline ja vihane ka mitte. Ma räägin täiesti tõsiselt. Ma ei abiellunud jõuka mehega. Abiellusin mehega, keda kohtasin „Vabatahtliku“ baaris – mehega, kes armastas külmi viinereid ja sõitis bussiga, sest takso oli liiga kallis. Tal ei olnud elus eriti vedanud. Ta oli abiellunud halva naisega, kes tema juurest minema jooksis. Ma tahtsin – tahtsin hirmsasti – tema ellu natuke rõõmu tuua. Nüüd äkitselt ärkan ma ühes voodis mehega, kes võib osta endale kogu rõõmu, mida ta vajab, ning tema arusaamise järgi tähendab rõõm ühe vana mehe hävitamist, kes oli tema vastu lahke.“

No comments:

Post a Comment