10. sept - V. Pelevin - "SInine latern"
„Sinine latern“ on venemaa ühe legendaarseima kaasaegse kirjaniku juttudekogumik, mida peetakse tema stiili parimaks näiteks. Minu konkurentsitu lemmik oli „Erak ja kuusvarvas“, parimate hulka käivad veel kindlasti „Lapsepõlve ontoloogia“ ning „Sinine latern“ ise.
Ulme ja õudusjuttude piiril hargnevad jutud liigitatakse tavaliselt maagilise realismi alla. Kõige nauditavam ongi Pelevini juures see, kuidas täiesti normaalses ühiskonnas on ühe „vea“ tekitamisega saadud õudusttekitav atmosfäär. Omamoodi sarnaneb ta looming nii Bulgakovile kui ka Karl Ristikivi raamatule „Hingede Öö“.
„Lapsepõlve ontoloogia“ :
„Tavaliselt oled sa liiga hõivatud sellest, mis sünnib sinuga praegu, et hakata äkki heast peast meenutama lapsepõlve.“
„Kui läheduses oli kas või üksainus täiskasvanu, tõmbus nari, tõesõna, kuidagi kokku, muutus kitsaks ja ebamugavaks. Aga kui nad läksid tööle, venis see laiemaks või vähemalt sai end sellel mugavalt sisse seada. Ja iga laud – tollal neid veel ei värvitud – kattus mustriga, sellele ilmusid aastarõngad, mida saag oli kunagi läbinud kõige võimatumate nurkade all. Täiskasvanute juuresolekul kadusid need kuhugi ära või lihtsalt ei tulnud pähe sellistele asjadele tähelepanu pöörata, kui ümberringi käisid tõsised jutud vahetustest, normidest ja peatsest surmast.“
„Tegelikult tahavad nad, et sa saaksid selliseks, nagu nemad. Neil on vaja enne surma palk, mida nad tassivad kellelegi üle anda, sest ega’s nad ole seda ilmaasjata kandnud.“
„Lapsepõlves oled õnnelik sellepärast, et seda meenutades niiviisi mõtled. Õnn ongi tegelikult mälestus.“
„Ja kui hingedes sündiv õnn on ühesuurune, siis mis tähtsust sel on, mis seda põhjustab?“
- - -
„Sinine latern“
„just-just,“ nentis Tolstoi rahulolevalt, „niimoodi see käibki. Peamine on aru saada, et sa oled juba kooljas, edasi on kõik lihtne.“
„Lollakas,“ ütles Tolstoi, „ma oleks äärepealt vastu pead saanud.“
„Me oleme ju nagunii surnud,“ ütles Kostõl, „ mõni mõis.“
- - -
„Erak ja kuusvarvas“
„See pole ju kellegi luuletus,“ ütles Kuusvarvas. „Ma tean neid kõiki, jumal tänatud. Noh, muidugi mitte peast, aga ma olen neid kõiki kahtekümmend viit kuulnud.“
„kui sa oled pimeduses ja märkad kui tahes nõrka valguskiirt, pead sa selle poole liikuma ja mitte arutlema, kas sellel on mõtet või mitte. Võib-olla on see tõesti täiesti mõttetu. Kuid niisama pimedas istumisel ei ole ju täiesti kindlalt mingit mõtet.“
„armastus annab meie tegudele mõte, ehki neid tegelikult pole mõtet ollagi.“
„Kõik, mis sa teed, teed sa vaid armastuse pärast. Muidu istuksid lihtsalt maas ja uluksid õudusest. Või tülgastusest.“
8. sept - Indrek Hargla - "Rataskaevu viirastus"
Indrek Hargla ajalooliste kriminaalromaanide sarja ehk apteeker Melchiori raamatute teine teos. Olen sunnitud nentima, et jään oma väite juurde - tegemist on Hargla kõige nõrgema sarjaga. Ajaloolise tausta osas on asi super, aga samas esitatakse seda ajaloolist tausta kuidagi väljavõtetena, kas otse "ajalooliste vahepaladena" või siis "Melchiori mõtisklustena", mis kumbki ei tundu veenvad. Pigem nagu peatükk ajalooraamatust. Samuti jääb vajaka kõrvaltegelaste väljaarendamine - väga õhkõrnad ja poolikud on enamus neist. Aga ometi saaks ju just kõrvaltegelaste kaudu ajaloolist pilti edasi anda!
Võib-olla just tänu eelmainitud kriitikale on lugu kohati raskesti jälgitva ning nõuab segavate faktorite täielikku puudumist. Samas võib öelda, et kui jutustaja juba hoo sisse saab, läheb asi kaasahaaravaks. Kui raamatu esimene poolt venitasin ma mitu päeva, pidevalt pause tehes, siis teise poole neelasin järest ühe õhtuga. Siiski pean veelkord mainima, et Hargla seksi- ja vägivallatemaatika on akward ja kirjutatud sellise toonig, et jääb mulje, et autor ise neid kirjeldusi kangesti naudib. Seekord kattusid nad vähemalt šüžeega (mida ei saa öelda eelnevate kordade kohta), kuid positiivset muljet see siiski ei jätnud. Kogu vägivallatemaatikast sai korraliku negatiivse laengu, mis ühest küljest näitab head kirjaldamis- ja veenmisoskust, teisest küljest võtab aga ära tahtmise seda üldse lugeda...
Ka Melchiori karakter on endiselt igavavõitu, kuid loodan, et kolmandas raamatus tegelased (eriti korduvad tegelased) saavad rohkem avatud ja lugu seeläbi põnevam.
Kokkuvõttes: nõrk. Keskel-lõpupoole kaasahaarav, aga sellegpoolest nõrk.Jah, kurb on seda ühe oa lemmikautori kohta öelda, kuid ma panustan sellele, et süüdi on kriminaalromaanide stiili mittevaldamine, mitte üleüldine allakäik :)
5. sept - Tõnu Õnnepalu - "Flandria päevikud"
Flandria päevikute kohta ütlen paari sõnaga niipalju, et see sisaldab ohtralt head ühiskonnakriitikat ja ajaloolis-sotsiaalteaduslikke mõttearendusi, seda eriti raamatu alguse poole. Samas tuleb tunnistada, et see nn paralleelselt arenev lugu mitmesaja aasta tagusest kloostriteisikust mind väga kaasa haarata ei suutnud. Jäi kuidagi sunnituks või kunstlikuks. Küll aga kiidan jälle Õnnepalu lummavat stiili ja ainult temale omast võimet looduskirjeldused nauditavaks teha. Arutlus ruumi ja aja üle on haarav ning Õnnepalule omane lihtsus on see, mis teeb selle teose tõeliselt heaks. Ning tema võime keelega fantastiliselt ümber käia peaks juba kõigile teada olema.
„Seegi on üks huvitav kultuuriline klišee, see kohvikutes kirjutamine. Aga miski ei tööta kultuuris paremini, kui klišeed.“
„Põhiliselt kehastabki meie kultuuri masinpöetud muru. Lihtne hooldada, kuigi mõttetu ja energiamahukas. Aga jätab kultuurse mulje.“
„Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik.“
„Meile on kingitud seniolematult palju vanadust, aga me tahame selle muuta võltsnooruseks. Milline tänamatus.“
„Ükski rahas, vähemalt praegu, ei valiks endale valitsust, kes ütleks, et nüüd lõpetame ära autodega sõitmise, lennukitega lendamise, suurte korterite ja majade kütmise, kolime kõik kokku väiksemale pinnale, ärme söö enam banaane ega nii palju liha, ühesõnaga, tõmbame oma tarbimise nii kolm neljandikku kokku. Demokraatia on rajatud majanduskasvule, see tähendab inimese tundele või usule, et nad elavad tänavu paremini kui mullu [---]. Demokraatia on rajatu kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta.“
„Üsna puru silma ajamisena tunduvad ka sellised tegelikult väga tagasihoidlikud tarbimispiirangud, nagu näeb ette näiteks too Kyoto protokoll. Ühendriikide soovimatus sellega liituda on päris arusaadav. Selleks, et ta mõjuks, peaks ta olema palju karmim – praegu nähakse ju ette ainult k a s v u piiramist, see tähendab süsihappegaasi jms tootmine jätkub isegi allakirjutanud maades aina kasvavas mahus. Ja sellega peaksid muidugi liituma ka maad, kus kasv on tegelikult kõige suurem, nagu India ja Hiina.“
„Euroopa valitsused kasutavad tegelikult samasugust populistlikku strateegiat (või demokraatlikku, kuidas võtta): lepet ja tagasihoidlikke piiranguid, mille tulemuslikkus on üpris kaheldav, müüakse oma valijatele kui suurt moraalset sammu Emakese Maa ja Inimkonna päästmiseks, milles nad kõik ise osaleda saavad, kustutades tarbetult põleva elektripirni, nagu kutsus üles üks nõukogude-aegne loosung. Huvitav, et see elektripirn just nii pinnuks silmas on. Sümbolid on võimsad.“
„Tahaks näha seda Austraalia valitsust, kes keelaks ära näiteks konditsioneerid.“
„Aga kuidas ma Austraaliasse jõudsin? Tahtsin rääkida hoopis Flandria metsast.“
„Ja ei Euroopa ega Põhja-Ameerika inimesi ähvarda veel mingi toidupuudus. Alati on see kõigepealt tabanud vaeseid. Aga meie vaesed elavad mujal.“
„Aeg on kuidagi pea peale pööratud. Talvel koperdavad inimesed paksus pimedas välja, et siis kontorites ennast kohviga üles turgutada ja tähtsate asjade kallale asuda (mis asjad need kõik on, Jumal ise seda teab). Suvel jälle lõõsatakse päevavalgel magada ja üldse ollakse puhkusel.“
„Konverentsid olid painavalt igavad nagu sellised ikka: head ja kultuursed inimesed räägivad üksteisele head ja kultuurset juttu ja neil pole vähimatki raskust üksteise veenmisel, et just see on hea ja kultuurne. Õhtuti saab süüa ja juua, kolmandal päeval sõidetakse laiali, natuke päevaraha taskus, sest päris niisama on raske kedagi kohale meelitada. Koosolekud ja konverentsid on üks tänapäeva haigus, aga nii levinud haigus, et haiged enamasti ei peagi ennast haigeteks.“
„Inimeste päevaks otsaks büroohoonetesse sulgemiseks pole ammugi ena vaja ei sõjaväge ega politseid, sõjaväge ja politseid oleks vaja hoopis siis, kui peaks neid sealt keset nädalat välja kihutama, koju ajama.“
„Millegipärast äratab söögilauas, kus keskelt pisut roosakas lambapraad on ilusti lahti lõigatud ja taldrikutele jagatu, taimetoitlase kohalolek justkui mingeid väga salajasi halva südametunnistuse torkeid ja isegi sellises kultuurses seltskonnas heidetakse vegetariaani üle tsipa kaudset nalja, enne kui nuga oma lambakintsu lüüakse.“
„Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. ja halva harjumuse.“
„Tegelikult pole kakskeelne riik tänapäevase rahvusriigina mõeldav ja sellist pole ka kusagil olemas, räägitagu mis tahes.“
„Kui inimesed ennast ei pesnud, olid neil mustusehaigused, kui nad ennast iga päev mitu korda pesevad, tulevad puhtusehaigused.“
„Pärast ABS pidureid ja turvapatju on üll vähe asju leiutatud mis autosõidu oluliselt turvalisemaks või mugavamaks teeksid.“
„Need [pühakirjad] on liturgilised tekstid, mitte köögiretseptid, mille järgi keeta ja elada.“
„Nüüd ongi kihelkonnakool, mida me kutsume ülikooliks, ja mis pole ehk isegi enam kihelkonnakool, sest sinna jõuavad „kihelkonna“ rahvast juba pooled, kui mitte rohkem – nüüd see ongi viimane aste. [---] Mida arvukamad on need „kõrgemad“ kooliastmed, seda enam peavad need kohanema keskpärastele, alla keskpärastele võimetele.“
„Valitsuselt, kes naudib püsivalt 60-70% toetust, pole midagi head oodata. Võib kindel olla, et maa hea käekäigu asemel tegeleb ta rahvale meeldimisega.“
See oli, kui armastus viis
meid enestest kaugele,
et sügise liblika tiib
jättis su laugele
tolmu, kas pole nii,
et ükskõik kui kaugele
läheme, keegi meid viib
kaldale laugele,
kus aeglaselt variseb liiv
jumala laugele,
kes meid unes näeb siin,
vaadates kaugele.
3. sept - Tõnu Õnnepalu - "Paradiis"
Teoses "Paradiis" jutustab Õnnepalu teile oma paradiisist, oma hilisest "Bullerby lastest" - ühest väikesest külast Hiiumaal, NSVLi ja EV piiril. Ja tõepoolest jutusta, sest paljuski on see pigem mälestuste heietamine kui "juturaamat" selle sõna harjunud tähenduses, seega peab selle lugemiseks olema aega ja ilmselt ka isiklikku suhet tolle aja taoliste kohtadega. Äratundmisrõõmu. Võimalust samastuda.
„Nüüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on.“
„Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on.“
„ (sest päike tuli välja ja kas elu pole siis imeline, et me ometi kõigi võimatuste kiuste võime armastada?) „
„Igaühel on mingi osa ja Sa palun ära solvu, kui ma ütlen, et siin kõrge akna all Sulle kirjutades, vaadates taeva sügavusse kuuskede taga, tunnen ma end rohkem Sinu juures olevat kui mõnikord Su juures olles.“
„Sest eks me ikka taha kirjutada neid raamatuid, mida me nii palju oleme lugenud.“
„Selles mõttes on nüüd jälle natuke nagu siis. Raadio ja ajalehed on sama igavad nagu aastal 1987.“
„Aedu ja väravaid parandades mõtled sa aia ja värava parandamisele ja mitte oma elule, millest muide polegi midagi mõelda. Oled siis sa ise tema tegija või parandaja?“
„Me olime väga noored ja elul polnud veel mingeid lagesid peal.“
„[---] sest imelik tundus neid vanu kõveraid mände ja suuri kive ja vanu põllulappe korraga enda külge siduda. Ma tundusin endale selle jaoks liiga ajutisena.“
„Vanade Paradiisi inimeste jaoks tähendas „korralik“ seda, et aed pidas loomi.“
„[---] ja mul oli kuidagi tunne, nagu oleksin ma alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud.“
„Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastme, kui me seda ei leia.“
„Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?
Aga kas peabki midagi endale jääma?“
„Jah, ma olen tänulik selle eest. Ja on hea, et enam ei ole need aastad, millest ma sulle jutustan. On hea, et nad olid, ja on hea, et nad on möödas.“
„Ja nii see hakkas ikka olema. See oli meie kokkusaamiste rituaal. Me rääkisime juttu ja kuulasime muusikat. Ja järgmisel talvel tuli Peeter ja jäi terveks kuuks või kauemaks Paradiisi, sest tal oli selline aeg, et ta ei tahtnud mitte kusagil elada. Ja me magasime ühe aseme peal, sest ta kartis üksi magada. Aga me lihtsalt magasime ühe aseme peal.“
„Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta. Ja majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa ka teda nende kujul kaasa võtta.“
„Nii me tõime leiva lauale. Ja lavka päev oli ikka natuke teistmoodi päev, kui seal käidud sai. Esmaspäev ja neljapäev. Meie ajaarvamine. Ja meie väikesed nädalapühad.“
„Alati tasub enda oma hoida. Kui miski või keegi Sulle on omaks saanud, hoia teda, räägitagu mis tahes või mõtle ise mis tahes.“
13. mai - Cora Sandel - "Krane kohvik"
"Krane kohvik" on Norra väikelinna kohviku õhustik. Autor ise on oma teost nimetanud "interjöör tegelastega", mis illustreerib hästi tõsiasja, et olulisem kui konkreetne lugu on kuvand sellest, milline on see koht ja millised on need inimesed. Väikekodandlikkuse teemat võib pidada läbivaks jooneks, koos kõige sellega kaasnevaga: eelarvamused, tagarääkimised, kõrvalhüpped et cetera. Inimesed jagatakse headeks ja halbadeks; prominentideks, massiks ja kaltsakateks; ilusateks ja inetuteks; mõistlikeks ja imelikeks... Tuleb tuttav ette? Tere tulemast argipäeva.
Tulles tehnilise külje juurde peab nentima, et tegelased on hästi kujutatud, karakterid tulevad silme ette ja hakkavad oma elu elama. Samas häiris mind jutumärkide (ja tihti ka saatelausete) puudumine vestlustes. Dialoogid kadusid teksti sisse ja kippusid tähelepanu pigem hajutama. Samas tekitas see "pealtkuulmise" (ja kohati ka "-kuulamise) efekti - asi, mis oli igati omal kohal. Seega, reeglina saab küll aru, kes mida ütles, aga alati 100% kindel olla nõuab üle lugemist.
Sarkasmi ja groteski on teoses omajagu, aga midagi otse naermaajavat leida on muidugi hoopis teine lugu. Asjad, mis naljakana tunduvad on pigem sellise mõru alatooniga, osutades ühele või teisele puudujäägile meie ühiskonnas. Palju on siiski ka uuemaid ideid, mõtlemapanevaid lauseid, kus tegelikult tuntud tõde veidi liialdatud vormis hämmeldust tekitab - et kas ongi nii? Seda mitte n-ö normaalse eluviisi kohta, mitte selle kritiseerimiseks, vaid justnimelt juba esitatud ühiskonnakriitika kohta! Nii jõuab kirjanik oma eelkäiatest juba ühe ringiga ette. Näiteks võib tuua Kõvakübara lause: "Nemad ei hooli meist nagunii, nad mõtlevad ainult enda peale. Noored inimesed on muuses kurjad."
Lõpetuseks üks hästipassiv tsitaat:
"Hetk vaikust. Läbi selle kostab Sonstegardi võidukas hambaimemine. Mida see Sonstegard seda hammast küll imeb. Ükskõik kasta kiidab heaks või mõistab hukka, närvidele käib see ometi. Eriti, kui ta hukka mõistab, loomulikult. Kui tal on purihammas haige, tuleb sellega midagi ette võtta."
11. mai - Terry Pratchett - "Tillud vabamehed"
Richard Dadd - The Fairy Feller's Master-Stroke
Veidi veidral kombel lugesin ma nn Tiffany-sarja teist osa enne esimest ("Kübaratäis taevast" - 23. jaan). Tuleb tunnistada, et lugemist see ei takistanud, pisike ülevaade eeltoimunust tuleb jooksvalt ja teist osa võib lugeda täiesti sõltumatult esimesest. See nn tiffany-sari on nagu maailm maailmas või sari sarjas, olles küll osa Kettamaailmast, aga kõigist selle harudest (nõiad, võlurid, Rincewind, Surm, Vahtkond, ühiskonnakriitika) vast kõige rohkem eemalseisev. Ta on ka rohkem noortele/lastele suunatud, kuid mitte siiski täiesti omaette seeria nagu nt Bromeliaad või Johnny. Aga nüüd sisu juurde.
Lähedalelav nõid Miss Tick (ja tema eks-juristist-nüüdne-kärnkonn) saabuvad Kriidimaale ja Miss Tickile tundub, et seal ei ole kõik korras. Lisaks sellele tunnetab ta nõia kohalolu, kuigi kõigile on teada, et kriidi peal nõida ei kasva. Mängides rändõpetajat kohtub ja Tifanyga ja tüdruk avaldab talle muljet. Muuhulgas virutab ta praepanniga pähe tiigist kerkivale koletisele. Igaljuhul, selgub et Haldjate Kuninganna (või 'ganna Nac Mac Feegle'ite keeles) on teinud teise katse tungida päris maailma. Tiffanyt abistavad väikesed (Šoti päritolu) tillud vabamehed ja üheksa-aastane Tiffany päästab oma väikevenna, leiab Paruni kadunud poja, tunneb seda, kes ta on ja tõrjub tagasi Haldjate Kuninganna ning seda kõik eveel enne kui Miss Tick koos Nanny Oggi ja madame Weatherwaxiga. Ahjaa, ja vahepael saab temast veel kelda.
Pratchetti "lasteraamatud" ei ole nii head kui "täiskasvanute" raamatud, sest sealt on puudu seda sarkasmi ja witty huumorit, mille poolest teda muidu nii kõrgelt hinnatakse. Samas on neis vaid üks süžee korraga, mis teeb lugemise kordades lihtsamaks ja sündmused kergemini jälgitavaks. Tiffany-sari mulle täiesti meeldib, kuigi ma tahaks loota, et ta läheb järgmistes osades (inglise keeles on ka 3. ja 4. osa ilmunud) veel paremaks. "Tillude vabameeste" juures häirisid mind kohati need poeetilises keeles mõtisklused, mis olid ka kaldkirja pandud. Ja lõpus oli midagi "kokkuvõtva ja sügavmõttelise dialoogi" taolist, mis tundus olevat liialdus - tehti puust ja punaseks asju, millest olid juba ridade vahelt aru saanud ja see põhjustas lugejas kuidagi piinlikkust... Aga üldmulje on hea ja vürtsi andsid just tillud vabamehed ja Tiffany võrdlemisi hea karakter (ta meenutab natuke vanaema Weatherwaxi)
Veidi veidral kombel lugesin ma nn Tiffany-sarja teist osa enne esimest ("Kübaratäis taevast" - 23. jaan). Tuleb tunnistada, et lugemist see ei takistanud, pisike ülevaade eeltoimunust tuleb jooksvalt ja teist osa võib lugeda täiesti sõltumatult esimesest. See nn tiffany-sari on nagu maailm maailmas või sari sarjas, olles küll osa Kettamaailmast, aga kõigist selle harudest (nõiad, võlurid, Rincewind, Surm, Vahtkond, ühiskonnakriitika) vast kõige rohkem eemalseisev. Ta on ka rohkem noortele/lastele suunatud, kuid mitte siiski täiesti omaette seeria nagu nt Bromeliaad või Johnny. Aga nüüd sisu juurde.
Lähedalelav nõid Miss Tick (ja tema eks-juristist-nüüdne-kärnkonn) saabuvad Kriidimaale ja Miss Tickile tundub, et seal ei ole kõik korras. Lisaks sellele tunnetab ta nõia kohalolu, kuigi kõigile on teada, et kriidi peal nõida ei kasva. Mängides rändõpetajat kohtub ja Tifanyga ja tüdruk avaldab talle muljet. Muuhulgas virutab ta praepanniga pähe tiigist kerkivale koletisele. Igaljuhul, selgub et Haldjate Kuninganna (või 'ganna Nac Mac Feegle'ite keeles) on teinud teise katse tungida päris maailma. Tiffanyt abistavad väikesed (Šoti päritolu) tillud vabamehed ja üheksa-aastane Tiffany päästab oma väikevenna, leiab Paruni kadunud poja, tunneb seda, kes ta on ja tõrjub tagasi Haldjate Kuninganna ning seda kõik eveel enne kui Miss Tick koos Nanny Oggi ja madame Weatherwaxiga. Ahjaa, ja vahepael saab temast veel kelda.
Pratchetti "lasteraamatud" ei ole nii head kui "täiskasvanute" raamatud, sest sealt on puudu seda sarkasmi ja witty huumorit, mille poolest teda muidu nii kõrgelt hinnatakse. Samas on neis vaid üks süžee korraga, mis teeb lugemise kordades lihtsamaks ja sündmused kergemini jälgitavaks. Tiffany-sari mulle täiesti meeldib, kuigi ma tahaks loota, et ta läheb järgmistes osades (inglise keeles on ka 3. ja 4. osa ilmunud) veel paremaks. "Tillude vabameeste" juures häirisid mind kohati need poeetilises keeles mõtisklused, mis olid ka kaldkirja pandud. Ja lõpus oli midagi "kokkuvõtva ja sügavmõttelise dialoogi" taolist, mis tundus olevat liialdus - tehti puust ja punaseks asju, millest olid juba ridade vahelt aru saanud ja see põhjustas lugejas kuidagi piinlikkust... Aga üldmulje on hea ja vürtsi andsid just tillud vabamehed ja Tiffany võrdlemisi hea karakter (ta meenutab natuke vanaema Weatherwaxi)
9. mai - Indrek Hirv - "Veesilm"
Indrek Hirve luule juures on mind alati võlunud just need väikesed laused ja ütlemised, mille kohta sa tunned, et nad on täiesti õiged. Et ühtegi sõna pole üle, mitte midagi ei taha välja vahetada. Ja sealjuures ei tundu ta kunstiline, lihvitud, kunstlik vaid hoopis lihtne. Kõige rohkem meenutab see kogumik vast Õnnepalu "Kevad ja suvi ja" haikuversiooni. Mitte, et see tegelikult haikudest koosneks, lihtsalt lühisust on palju. Aga lühisesse ei jooksuta.
Tõenäoliselt ongi just veidi ootamatu vabavärss see, mis lähendab teda ka noorema põlvkonna luuletajatega. Kui autori enda karakter ridade vahelt nii tugevalt läbi ei kumaks, kui tal oleks mõnes luuletuses suits hambus ja kaabu peas, võiks neid ridu pidada ka Värske Rõhu põlvkonna omadeks. Kuigi teatav filigraansus, sõnaseadmise väljamõõdetud vilumus annab niigi tunda, et autoril on palju aastaid tööd juba seljataga.
Meeleolu: mõtlik/meenutav/armastav
Teemad: mälestus/eksistents/argipäevaarmastus
Koht: kodu/Tartu tänavad/pea sisemus
Keelekasutus: mõtlik/jant
Kujundus: tugev
Veepiisad:
Koer haugatab
meie kahe peale
ainult korra
-
Tõmbasin su välja
ühest suveõhtust
nagu jänese
torukübarast
-
Sul olid lapse silmad
kui sa paljalt ja
hinge kinni hoides
lamasid mu kõrval
tol hommikul
sul olid meie lapse silmad
-
Olgu siis pealegi
ütlesid sa minnes
istu lõunani voodis
jakirjuta luuletusi
mitte keegi ei saa
sellest iial teada
-
Mu närvisüsteemis
on mõned nõrgad kohad
nii nagu igas süsteemis
-
Minu surnud ei ole kaugel
kükitan öö otsa paadis
ja püüan neile kala
üks kala
ühe sõna vastu
sealpoolsusest
7. mai - Tõnu Õnnepalu - "Hind"
Niisiis, eelviimane Õnnepalu romaan jõudis minu blogisse. Nüüdseks on lugemata vaid 2009. aastal ilmunud "Paradiis, mis on ka vähekene teisest "žanrist" kui tüüpiline Õnnepalu teos (vt eelnevaid postitusi).
Mida ma arvata oskan? Minu jaoks vast kõige nõrgem tema romaanidest (kuigi edetabeli teen ikkagi siis, kui kõik loetud). Aga kõige nõrgem mitte seetõttu, et süžee on raskesti jälgitav või et tegelased on nõrgemalt välja joonistatud, vaid eelkõige selle pärast, et ta ei tekita emotsiooni. Jääb kuidagi kuivaks, kuigi nii mõnedki pildid, õhustikud, tunded tulevad läbi ridade kohale, aga... Aga nii palju on seda, mis ei tule. Ei ridade vahelt ega otse trükimustast. Jääb lihtsalt, nagu oleks kärbitud, kuskile uue taandrea sisse kinni. Kui "Piiririik" pani vast enam mõtlema, tekitas emotsioone ja ideid ning oli selline aktiivne, siis "Hind" on selle skaala teine ots. Unistav-mõtisklev ebareaalsus, ainsagi pidepunktita. Mulle üldiselt väga meeldib selline mõtisklemine, kiirustamise puudumine, aga siin jäi midagi puudu. Või oli üle. Too much of a good thing, nagu öeldakse. Ahjaa, seda keelega mängimist polnud ka, mis lummas mind eelkõige "Printsessi" juures. Siiski oli mõningaid väga ilusaid tsitaate, mida ma nagu norimiseks seekord teiega jagada ei saa - raamat magab juba sügaavt ööund Lutsu raamatukogu seinte vahel.
Nukraks tegigi mind selle suurema plaani laialivalguvus. Võib-olla on see omal kombel heagi, et ei ole sellist ahistavat moraalitsemist, ühe asja taga ajamist... Aga raamatule tagasi mõeldes ei tulegi midagi konkreetset pähe. Nii ei ütle teos (minule) lõpuks midagi peale Piibliski kirjutatava:
Und die Sonne geht auf
und die Sonne geht unter;
und sie eilt ihrem Orte zu,
wo sie aufgeht.
Sellegipoolest, ei saa öelda, et tegemist oleks olnud pettumusega. Kuna ma hindan Õnnepalu loomingut üldiselt väga kõrgelt, on üldises plaanis tegemist siiski väärt lugemisvaraga. Lihtsalt ei ole see midagi sellist, mida ma esimeseks tutvumiseks soovitaksin. Liiga ühes ääres. Võib-olla tänu sellele, et esimesena oma passinime all ilmunud, on ta ka veidi rohkem tsensuuri alt läbi käinud ja viiteid ning vihjeid välja nopitud. Väga ilus on ka taluperenaise Ada edasiandmine, vot seal tekib juba pilt. Ka lambatallest tekib pilt ja Roide külast. Aga vot peategelasest ja tema elust lihtsalt ei teki. Vähemalt minul mitte. Plussidena võib veel välja tuua ülesehituse: peatükid ja pealkirjastatud osad onväga läbimõeldult süsteemi moodustanud ja lugemist hõlbustav struktuuri hoidmine kõvasti. Teeb ka lihtsamaks lugemise katkestamise, sest iga paari-kümne lehekülje tagant tuleb selge paus, kus saab pilti katkestamata kohvi tegema minna.
Mida ma arvata oskan? Minu jaoks vast kõige nõrgem tema romaanidest (kuigi edetabeli teen ikkagi siis, kui kõik loetud). Aga kõige nõrgem mitte seetõttu, et süžee on raskesti jälgitav või et tegelased on nõrgemalt välja joonistatud, vaid eelkõige selle pärast, et ta ei tekita emotsiooni. Jääb kuidagi kuivaks, kuigi nii mõnedki pildid, õhustikud, tunded tulevad läbi ridade kohale, aga... Aga nii palju on seda, mis ei tule. Ei ridade vahelt ega otse trükimustast. Jääb lihtsalt, nagu oleks kärbitud, kuskile uue taandrea sisse kinni. Kui "Piiririik" pani vast enam mõtlema, tekitas emotsioone ja ideid ning oli selline aktiivne, siis "Hind" on selle skaala teine ots. Unistav-mõtisklev ebareaalsus, ainsagi pidepunktita. Mulle üldiselt väga meeldib selline mõtisklemine, kiirustamise puudumine, aga siin jäi midagi puudu. Või oli üle. Too much of a good thing, nagu öeldakse. Ahjaa, seda keelega mängimist polnud ka, mis lummas mind eelkõige "Printsessi" juures. Siiski oli mõningaid väga ilusaid tsitaate, mida ma nagu norimiseks seekord teiega jagada ei saa - raamat magab juba sügaavt ööund Lutsu raamatukogu seinte vahel.
Nukraks tegigi mind selle suurema plaani laialivalguvus. Võib-olla on see omal kombel heagi, et ei ole sellist ahistavat moraalitsemist, ühe asja taga ajamist... Aga raamatule tagasi mõeldes ei tulegi midagi konkreetset pähe. Nii ei ütle teos (minule) lõpuks midagi peale Piibliski kirjutatava:
Und die Sonne geht auf
und die Sonne geht unter;
und sie eilt ihrem Orte zu,
wo sie aufgeht.
Sellegipoolest, ei saa öelda, et tegemist oleks olnud pettumusega. Kuna ma hindan Õnnepalu loomingut üldiselt väga kõrgelt, on üldises plaanis tegemist siiski väärt lugemisvaraga. Lihtsalt ei ole see midagi sellist, mida ma esimeseks tutvumiseks soovitaksin. Liiga ühes ääres. Võib-olla tänu sellele, et esimesena oma passinime all ilmunud, on ta ka veidi rohkem tsensuuri alt läbi käinud ja viiteid ning vihjeid välja nopitud. Väga ilus on ka taluperenaise Ada edasiandmine, vot seal tekib juba pilt. Ka lambatallest tekib pilt ja Roide külast. Aga vot peategelasest ja tema elust lihtsalt ei teki. Vähemalt minul mitte. Plussidena võib veel välja tuua ülesehituse: peatükid ja pealkirjastatud osad onväga läbimõeldult süsteemi moodustanud ja lugemist hõlbustav struktuuri hoidmine kõvasti. Teeb ka lihtsamaks lugemise katkestamise, sest iga paari-kümne lehekülje tagant tuleb selge paus, kus saab pilti katkestamata kohvi tegema minna.
4. mai - Emil Tode - "Raadio"
Cколько лет, сколько зим!
Paraku ei ole minust kuidagi saanud usinat ja järjekindlat blogijat. Kuuks-paariks näib, et harjumus on sees ja siis jälle vaikus... Hetkel on probleem olnud osaliselt ka selles, et mu laptopi juhe keeldus minuga koostööd tegemast ja olen seega juba pikemat aega arvutitu - milline imeline sõna ilmaütlevas käändes - ja ühtlasi üpris internetitu. Oma vahepealsetest lugemistest olen arvutisse märkmeid teindu vaid selle juba ammu ära lubatud "Raadio" kohta, ülejäänust olete paraku ilma. Aga üritan nüüd jälle kuu-paar kohusetundlikult blogi täita.
"Raadio"
Räägib loo homoseksuaalsest mehest, kes on oma nooruspõlves kiindunud raadiost kuuldud Liz Franzi ja tema lauludesse. Aastaid hiljem pagulasena Pariisis elades viib juhus nad kokku ja sellest saab alguse ülimalt omanäoline suhe, mille keskseks figuuriks jääb alati müstiline ja olukorda kontrolliv Liz. Liisu alustab lihtsa talutüdrukuna, kelle kohta isa ütleb, et see laits laksutap ju kut ööpik, ja jõuab välja tõelise diiva staatuseni. Minategelane on amatöör-filmitegija, üksiklane ja üpris kodumaatu. Kui Liz Franz on terve elu läinud ainult edasi /Talu->Tartu->Riia->Moskva->Pariis), siis minategelane ei olegi nagu õieti liikunud, ei edasi ega tagasi. Siblib kusagil vahepeal.
Sekka saab nautida Tode mõnusta keelekasutust ja sellega mängimist, terake põnevust, teine tera romantikat, väga palju arutulusi eestaste ja idaeuroopa teemadel, võrdlusi Prantsusmaaga ja - ehtprantslaslikult - pikki kirjeldusi nii ajaloost kui vaadetest. Kohati on need kirjeldused (Lühemad neist) väga vinged ja karikatuursed, loovad vahva stiili ja kujundavad peategelase karakterit. Kohati tekib aga tunne, et Õnnepalu ise on liiga palju prantsuse kirjandust lugenud - mitme kuni mitmekümnelehelised heietused arhitektuuri või ajaloo teemadel on just neile iseloomulikud.
Ehk siis ta ei ole catching seiklusromaan, pigem heietus ja ajaloolis-kultuuriline mõtisklus. Oma lugu on temas aga vinge ja selliseks rahulikuks igaõhtuseks teetassikõrvaseks on ta ideaalne. Ei ole ühe õhtu lugemisvara a'la Harry Potter.
Tsitaate/stiilinäiteid:
„Ma ei tea, kelle juustest tehakse parukaid.“
„Aga nüüd ma pean küll vabandama (huvitav kelle ees? – kas sa juba kujutad endale
p u b l i k u t , vaene olend?)“
„Sealjuures näib mulle, et praktiliselt kõikvõimalikud perekondlikud ja arenguloolised konstellatsioonid võivad „esile kutsuda“ homoseksuaalsust. Tugev isa, nõrk ema; tugev ema, nõrk isa; isa puudumine; ema puudumine; olla vanem laps ja õdede-vendade hooldaja; olla noorim laps ja olla hooldatav; olla mahajäetud; oll liiga kõvasti hoitud; jne, jne.“
„Aga kas see ei vii lõpuks selleni, et me lihtsalt seletame iga üksikjuhtumi tema enda abil, ühesõnaga, olles veendunud, et meil on olemas üks „tagajärg“, meisterdame sellest tagajärjest endale põhjused.“
„Siis tuli mulle meelde, et Tartus on ju tug. Klassitsistlik hoone sealpool parki jõe kaldal, teine pommitamisest alles jäänud maja peale selle, kus ma elan, paistab mu aknast, pealegi. Aga ma olin teda aknast vaadanud vaid kui kontseptuaalset objekti, mõtlemata seal peituvale toidule.“
„Peale selle on kohutav, kui sa oled endast lootusetult võimsama jõu (force majeure) meelevallas, kui sul pole mingit pääsu (issue).
„Meest omavahelised sõprused on reeglina rajatud ühisele igavusele.“
„Saunas pole minu jaoks olnud õiet kunagi midagi erootilist. See lihtsalt ei kuulu sinna ja kõik.“
„Tuul vaibub, öö võib tulla tõesti külm. Homme on nelipüha pühapäev ja see ei tähenda muidugi midagi. Lihtsalt üks päev, järjekordne päev. Kui oled elus, näed seda, tunned, kannatad, muretsed. Kui oled surnud, pole midagi. Diivanil pikutades ja väljast kostvaid linna hääl ikuulates mõtlesin siiski, et elus olla on hea. Muud varianti ma teglikult ei tunne ka.“
„Ma olin siiski ka mõnes mõttes huviväärsus. Minult küsiti, kas me pooldame Stalinit, kas meil on põhjapõtru, kas ma tean, mis juhtus Tšernobõlis, kas ma tean, mis on U2, kas Eestil on kõva jalgpallimeeskond ja kes on selle väravavaht.“
„Tegelikult küsiti nüüdki ükspäev veekeskuses tungivalt, kas ma ei olegi õpilane. Jah, ma olen Liz Franzi igavene, puupäine õpilane, aga ma ei saa selle eest mingeid soodustusi ühistranspordi ja spordiasutuste kasutamisel.“
„Aga nagu alati, on ta mu üle mänginud. Sellega, et ütles ise esimesena ja mitte sõnadega vaid tegudega. Tuli ikkagi välja, et minul oli teda rohkem vaja kui temal mind.“
Paraku ei ole minust kuidagi saanud usinat ja järjekindlat blogijat. Kuuks-paariks näib, et harjumus on sees ja siis jälle vaikus... Hetkel on probleem olnud osaliselt ka selles, et mu laptopi juhe keeldus minuga koostööd tegemast ja olen seega juba pikemat aega arvutitu - milline imeline sõna ilmaütlevas käändes - ja ühtlasi üpris internetitu. Oma vahepealsetest lugemistest olen arvutisse märkmeid teindu vaid selle juba ammu ära lubatud "Raadio" kohta, ülejäänust olete paraku ilma. Aga üritan nüüd jälle kuu-paar kohusetundlikult blogi täita.
"Raadio"
Räägib loo homoseksuaalsest mehest, kes on oma nooruspõlves kiindunud raadiost kuuldud Liz Franzi ja tema lauludesse. Aastaid hiljem pagulasena Pariisis elades viib juhus nad kokku ja sellest saab alguse ülimalt omanäoline suhe, mille keskseks figuuriks jääb alati müstiline ja olukorda kontrolliv Liz. Liisu alustab lihtsa talutüdrukuna, kelle kohta isa ütleb, et see laits laksutap ju kut ööpik, ja jõuab välja tõelise diiva staatuseni. Minategelane on amatöör-filmitegija, üksiklane ja üpris kodumaatu. Kui Liz Franz on terve elu läinud ainult edasi /Talu->Tartu->Riia->Moskva->Pariis), siis minategelane ei olegi nagu õieti liikunud, ei edasi ega tagasi. Siblib kusagil vahepeal.
Sekka saab nautida Tode mõnusta keelekasutust ja sellega mängimist, terake põnevust, teine tera romantikat, väga palju arutulusi eestaste ja idaeuroopa teemadel, võrdlusi Prantsusmaaga ja - ehtprantslaslikult - pikki kirjeldusi nii ajaloost kui vaadetest. Kohati on need kirjeldused (Lühemad neist) väga vinged ja karikatuursed, loovad vahva stiili ja kujundavad peategelase karakterit. Kohati tekib aga tunne, et Õnnepalu ise on liiga palju prantsuse kirjandust lugenud - mitme kuni mitmekümnelehelised heietused arhitektuuri või ajaloo teemadel on just neile iseloomulikud.
Ehk siis ta ei ole catching seiklusromaan, pigem heietus ja ajaloolis-kultuuriline mõtisklus. Oma lugu on temas aga vinge ja selliseks rahulikuks igaõhtuseks teetassikõrvaseks on ta ideaalne. Ei ole ühe õhtu lugemisvara a'la Harry Potter.
Tsitaate/stiilinäiteid:
„Ma ei tea, kelle juustest tehakse parukaid.“
„Aga nüüd ma pean küll vabandama (huvitav kelle ees? – kas sa juba kujutad endale
p u b l i k u t , vaene olend?)“
„Sealjuures näib mulle, et praktiliselt kõikvõimalikud perekondlikud ja arenguloolised konstellatsioonid võivad „esile kutsuda“ homoseksuaalsust. Tugev isa, nõrk ema; tugev ema, nõrk isa; isa puudumine; ema puudumine; olla vanem laps ja õdede-vendade hooldaja; olla noorim laps ja olla hooldatav; olla mahajäetud; oll liiga kõvasti hoitud; jne, jne.“
„Aga kas see ei vii lõpuks selleni, et me lihtsalt seletame iga üksikjuhtumi tema enda abil, ühesõnaga, olles veendunud, et meil on olemas üks „tagajärg“, meisterdame sellest tagajärjest endale põhjused.“
„Siis tuli mulle meelde, et Tartus on ju tug. Klassitsistlik hoone sealpool parki jõe kaldal, teine pommitamisest alles jäänud maja peale selle, kus ma elan, paistab mu aknast, pealegi. Aga ma olin teda aknast vaadanud vaid kui kontseptuaalset objekti, mõtlemata seal peituvale toidule.“
„Peale selle on kohutav, kui sa oled endast lootusetult võimsama jõu (force majeure) meelevallas, kui sul pole mingit pääsu (issue).
„Meest omavahelised sõprused on reeglina rajatud ühisele igavusele.“
„Saunas pole minu jaoks olnud õiet kunagi midagi erootilist. See lihtsalt ei kuulu sinna ja kõik.“
„Tuul vaibub, öö võib tulla tõesti külm. Homme on nelipüha pühapäev ja see ei tähenda muidugi midagi. Lihtsalt üks päev, järjekordne päev. Kui oled elus, näed seda, tunned, kannatad, muretsed. Kui oled surnud, pole midagi. Diivanil pikutades ja väljast kostvaid linna hääl ikuulates mõtlesin siiski, et elus olla on hea. Muud varianti ma teglikult ei tunne ka.“
„Ma olin siiski ka mõnes mõttes huviväärsus. Minult küsiti, kas me pooldame Stalinit, kas meil on põhjapõtru, kas ma tean, mis juhtus Tšernobõlis, kas ma tean, mis on U2, kas Eestil on kõva jalgpallimeeskond ja kes on selle väravavaht.“
„Tegelikult küsiti nüüdki ükspäev veekeskuses tungivalt, kas ma ei olegi õpilane. Jah, ma olen Liz Franzi igavene, puupäine õpilane, aga ma ei saa selle eest mingeid soodustusi ühistranspordi ja spordiasutuste kasutamisel.“
„Aga nagu alati, on ta mu üle mänginud. Sellega, et ütles ise esimesena ja mitte sõnadega vaid tegudega. Tuli ikkagi välja, et minul oli teda rohkem vaja kui temal mind.“
Subscribe to:
Posts (Atom)








