Meenutab mulle Õnnepalu ja Claessonit. St meeldib. Natuke ebaühtlane – väga head pildid vahelduvad nõrgematega – aga osalt vast selle pärast, et 60ndate Poola on mulle võõras.
Väljavõtteid:
„Kunagi arvasin ma, et inimesed püsivad meil meeles seni, kuni me oskame neid kirjeldada. Nüüd olen ma jõudnud vastupidisele arvamusele: nad püsivad meil meeles seni, kuni me sellega veel toime ei tule.“
„Neljandas klassis anti meile kodune ülesanne: kirjelda oma ema. Andku jumal mulle andeks, sest ma kirjutasin: „Minu emal on tumedad juuksed ja ta on tüsedavõitu.“ Lastel on pikkusest ja kaalust oma arusaam. Emakeeleõpetaja kaalus sada kilo ja tõmbas väljendile „tüsedavõitu“ joone alla. Ta vajutas pastakale nii kõvasti peale, et tegi paberisse augu. Äärele uuristas ta sõnad: „Ma ei ütleks.“ Ema oli haridussüsteemiga harva nõus, aga tookord jäi ta väga rahule.“
„Ja need väljendid, millega ema igasuguseid olukordi kommenteeris. „Ma ei taha kooli minna. Mul kurk valutab.“ „Te kuulsite just teadaannet tervisliku seisundi kohta number viis. Aga nüüd tõuse üles, muidu sa jääd hiljaks.““
„Ta ei kannatanud eufemisme. Kunagi, siis, kui hoiatussõnumid veel sigaretipakke ei rüvetanud, jäi patsient talle suitsetamisega vahele. „Nüüd te ütlete mulle, et see on tervisele kahjulik,“ ohkas patsient. „Ei,“ vaidles ema vastu. „Ma ütlen teile, et te saate sellest vähi.“
No comments:
Post a Comment