18. jaanuar - Tõnu Õnnepalu – „Valede kataloog. Inglise aed“

Õnnepalu on ikka veel üks mu lemmikkirjanikke. Isegi kui mõni asi nagu alguses kohe ei kõneta. Isegi kui tundub et ta kirjutab ikka veel sama raamatut. Polegi kindel, miks. Kuskil me sobime. 

Õnnepalu võttis üks kommentaar väga hästi kokku.Ei mäletagi enam, kes selle esimesena kirjutas ja millise raamatu kohta. „Äng ja masendus, aga ka lilled ja kassid“ Ju see siis "Mandala" oli. 

Hästi palju väljavõtteid, sest ma ei viitsi neid hetkel sorteerida (jah, tavaliselt ma ei riputagi kõike blogisse, mis endale kirja saab). 

"Hea küll, täägiga jooksma mind vist ei lasta, pannakse näiteks suppi keetma. Kirjutajat ju sõjaväes enam vaja pole. Kes hanesulega staabis üle paberi krabistaks, surnuid kirja paneks. Surnud lähevad arvutisse. Ja ega suppi keeta pole ka paha. Suppi keeta ja koos katlaga õhku lennata. Supist oleks mudugi kahju, tükk tööd läheks raisku ja mehed peaksid ilma sooja söögita edasi sõdima. Iseenesest on surmasaamise perspektiiv ju vaimustav. Kõik ootavad salaja sõda, sest see lahendaks ühekorraga kõikide kõik probleemid. Mis nad arvavad endil olevat."

"Ikka kui näen mõnda inimest, mõtlen, milline on tema vale. Mida ta usub. Millega ennast petab?"

 "Lootust, et miski ei muutu ja lootust, et katastroof ikkagi tuleb ja ühel päeval me ei peagi enam edasi elama, et seda kõike mäletada."

"Ma ei usu, et on mõtet või et isegi on viisakas endale Jumalalt midagi paluda. Soovid on isekad ja ekslikud. Eks ma ikka ole palunud ka, aga pole veel täheldanud, et see oleks mõjunud. Õnneks."

"Täna keerati kell suveajale. Võimatu on mõelda, et tuleb elada ka siis, kui ta jälle talveajale keeratakse. Aga täna ju ka surra ei tahaks. Homme? Homseks on mul plaanitud autole suvekummide allapanek, homseks lubatakse jälle päikest, homme ka ei saa."

 "Kui peaks leiduma maailmas valitsus, mis tahab rahu, peaks ta keelama ideed, mitte pommid. Pommid on tühi-tähi. Isegi kui mõni plahvatab ja mõne tapab. Ideed panevad plahvatama tuhandeid pomme." 

"Seal luuakse igapäevasel meie heaolu. Võib muidugi mitte süüa küpsiseid, mis sisaldavad palmiõli (või süüa neid, milles kasutatav palmiõli pärineb 100 kestlikust põllumajandusest!), olla teadlik ja mitte valada oma paaki seda biodiislit. Ühesõnaga, jätte ebamoraalne tarbimine vaestele. Nagu ka nälg, sõda, lihtne surm. Vaesed on alati süüdi olnud."

 "Ja õieti ei ole midagi peale hakata ka kõigi nende kokkuloetud teadmistega. Juba lapsest peale kokku loetud. Pikka aega tundus, et sellel on mingi mõte, et need viivad kuhugi välja. Aga arusaamine, kuhu nad viinud on, on kurb ja lootusetu. Viljatu. See mõtteline ruum, mille neist olen ehitanud, sureb koos minuga. Hea küll, mingi peegeldus jääb neist mu raamatutesse. Aga kindlasti ka neid varsti ei loeta enam."

"Tõed ei ole kunagi mõistlikud."

 "Armastus on alati keelatud armastus."

 "Mis siis, et ma tean, et tema ju mind ei... Aga vahest natuke siiski? Kas natuke loeb, armastuses? Armastaja alati loodab, et loeb, märkamata et ise ta küll oma armastust jagada ei mõtle, et see, kes teda tegelikult armastab, see, kes on talle truu, saab ehk armu poolest, õieti hajameelsusest, vaid oma kümnise. Ühe osa kümnest. Jumala osa. Üheksa osa läheb alati armukesele. Unistusele. Tühja. Elamine on elamine tühja."

"Aga viimasel ajal ei taha fantaasiad ja unistused enam minu juurde tulla. Või kui tulevad, tunnen nad kaugelt ära, vanad igavad tuttavad. Mul pole tahtmist nendega juttu ajada. Teen, nagu poleks mind kodus. Ma olen kõiki neid juba unistanud, kõiki fantaseerinud. Unistused kuluvad, nii inimese kui vist ka inimkonna elus."

"Luther ütles, et kui ta ka teaks, et homme tuleb maailma lõpp, istutaks ta täna ikka õunapuu. Maailma lõpp! See on ju ise juba suursündmus, midagi võimsat, see on lahendus, selle eel võib muidugi õunapuid istudada, õunapuid istutada on ju tore, pidulik. Aga kui sa ei tea, kas see maailm ikka lõpeb või kestab just samamoodi edas nagu seni, siis ei teagi enam, kas tasub ikka õunapuu istutamisega vaeva näha."

"Me kardame muutust ja ihkame teda üle kõige. Sariarmujad, reisisõltlased, kes tunnevad, et hing vabaneb ainult uues paigas, uues linnas, uutel mägedel, uue inimese silmavaates."

 "Aga sellest, mida inimesed teevad, ei maksa kunagi mõtet otsida. Pigem sellest, mida nad ei tee."

"Ja et see on romaan, siis tema unistused ka täituvad, küll imelikul viisil. Tõsi, elus nad täituvad ka vahel. Eriti imelikul viisil. Lõppude lõpuks on kõik mu vähegi tõsise ja konkreetsed unistused täide läinud. „Tõsine“ ja „konkreetne“ on unistuse jaoks muidugi head epiteedid, aga nii on – unistada võib üldiselt ja unistad avõib konkreetselt; konkreetsed, piiritletud kujutelmad, kui nad on küllalt intensiivsed (seda ei saa teha tahtlikult), kipuvad täituma. Võb-olla on see see, et me tegelikult ikkagi teame oma elu."

"See ongi moodsa aja vale. Seisusliku ühiskonna vale oli see, et Jumal on loonud ühe krahviks ja teise kerjuseks. See oli vale Igavesest Korrast. (Igavene Kord on kindlasti olemas, ta on see, et miski ei ole igavene, kõik muutub ja vahetab kohta, kus eile oli hea, on täna kuri, kus eile oli tõde, on täna vale.) Vaba ühiskonna vale on edu. On saavutamine. Kõik võivad saavutada. Kõik võivad teha tööd, mis on ühtlasi nende hobi. Kõik võivad ennast üles töötada, vaadata kord, varanduse ja kuulsuse ja tublide lastelaste keskel naeratades tagasi oma raskele algusele, sinna madalasse, kust nad tulid. Aga ei või. Kõik. Jah, pole ametlikku sünnpärast eliiti, aga ometi on sünnipärane eliit. On loomulik, et „tuntud inimeste“ lapsed ei lähe poodi kassapidajakas ega vineerivabrikusse masina taha."

 "Edu ühiskond on kadeduse ühiskond."

 "Aga kas on kellegi unelm panna asfalti, kas on kellegi hobi koristada hotellitube või lüpsta lehmi?"

"Rikad ju võiksid käia, aga ka ei käi. Rikkad käivad ka tööl. Rikkad veel eriti. Olla rikas ja töötu? Ei kõlba nagu. Vaba aeg? Aeg peab olema sisustatud. Kui oled rikas, siis kallilt, nagu su majagi. Golfiga, ujumisega, reisidega, tööga, kus sa tunned, et rahal on võim. Jõudeaeg on tänapäeval vaeste päralt. Nende päralt, kellel midagi teha pole."

 "Sest kui oled jäänud ellu, siis ju selleks, et veel midagi kogeda. Kas veel kord. Või midagi uut."

 "Aga mida ma oleksin pidanud ütlema sellele kahtlemata keskklassist pärite inglise poisile (tema inglise keel oli varakate, haritud kihtide selge keel, mitte töölisklassi artikuleerimata mõmin), kes purjus peaga unistab revolutsioonist? Et kindlasti, ükskord see tuleb. Ja et kindlasti on see midagi äärmiselt ebameeldivat."

 "Kapitalism mõjub idioodistavalt. Kui sa talle väga teadlikult vastu ei hakka. See on minu peamine kapitalismi kriitika. Ma arvan, et see idioodistamine ei ole süütu, et lõpuks saab see karistatud. Lõpuks võivad idioodid, kui nende hulk ületab kriitilise massi, korda saata ükskõik mida. See ongi kapitalismi lõpp ja ühtlasi paljude ilusate asjade lõpp."

 "Tegelikult piisab turistide nägemisest, et igasuue huvi  ära kaoks. Kõik, mida vaatavad turistid, muutub ebahuvitavaks. Ära vaadatuks."

 "Marksismiga on ju samamoodi nagu kapitalismiga: ta on toonud tohutult head. Ja tohutult halba. Kummalisel kombel on see vist kõigi asjadega, mis inimene teeb, niimoodi. Kõik, mis on kohutavalt hea, on ühtlasi kohutav."

 "Kui idee on tõeliselt uus, kutsub ta esile teatava šoki. Ta mudab maailma, selles mõttes, et me ei saa maailma kunagi enam täpselt samasugusena näha kui enne. Aga aja möödudes see enam ei mõju. Me teame juba. Tähendab, me ei tea midagi, aga me arvame, et me teame. Valgustavast ideest on saanud dogma. Tema abil maailma seletamine muutub üha kahjulikumaks, sest mugavamaks. See, mis kunagi valgustas, nüüd varjab."

"Igas tõsiusklikus kajastub kuidagi tema usu suurus ja kohutavus. Usk kui jõud teha head ja usk kui õigustus teha kurja."

 "Wellsi, kui ta käis 1920. aastal Venemaal, hakkas kohutavalt häirima Marxi habe. Kõik kohad täis neid pilte (kujusid siis veel palju polnud), Marx ja Engels, suured lopsakad habemed mõlemal ees. Wellsil tekkis kange tahtmine võtta käärid ja Marxi habe maha ajada. Püha habe. Vaadata, mis siis veel alles jääb. Nüüd on habemed jälle moes."

 "Revolutsiooni teoreetikud on alati kenad ja haritud inimesed, kes kujutavad ette, et kõik on kuidagi nendega sarnased. Revolutsioonide läbiviijad pole kunagi kenad ja haritud inimesed. Vastupidi."

 "Aga kui revolutsioon või sõda peavadki tulema, siis oodaku nad veel natuke. Täna on ilus ilm. Täna on pühapäev."

 "Kui ma tol talvel siia jõudsin, veebruari algupoole, siis nartsissid õitsesid, kameeliad olid täies õies, magnooliad hakkasid, laukapuud niisamuti. Esimesel hetkel, Eesti hallist talvest tulles see petab ära. Ongi kevad! Kui aprilli alguses ära läksin, nartsissid ikka veel õitsesid, niisamuti kameeliad ja magnooliad. Nende õied olid vaid veidi pruunikamaks tõmbunud. Kolme kuuga oli see inglise kevad ütleme nii kolm tolli edeneda jõudnud."                                                                                                                              

"Jah. Muidugi, rikkaks saamiseks on vaja teatud omadusi. Või siis pärandust. Või pärandust ja omadusi. Aga need omadused pole tingimata tarkus ja töökus. Need ei pruugi üleüldse olla mingid erilised voorused."

 "Võib-olla on naaberkrundil müüri laduv punapea Paul või isegi poolakas Konrad ja tema väike abiline Lukas õnnelikumad, rohkem rahul? Neil on nende töö, neil on kõik nende päevad. Nad ei pea minema golfi mängima, nad ei pea omama vähemalt nelja kallist kinnisvara, mis oma hädade ja puudustega südame seest söövad."

"Ma joon paviljonis kaskede all pärastlõunateed. Tädi ei luba endale kunagi niisugust minnalaskmist, ajaraiskamist. Võib-olla ta kunagi peabki oma lossist ilma jäääma ja ta pole mitte iialgi saanud juua paviljonis teed, kuulata varasuviseste kaskede kohinat."

 "Aga miski võiks ju vaestel ikka halvem ka olla, mis mõtet muidu üldse on tema rikkusel? Tõde on see, et ega polegi. Aga see on tõde, mida mingil juhul välja öelda ei tohi, sest see oleks ohtlik. Nii rikastele kui vaestele."

 "Ainus võimalik viis näha mingitki tõde on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle vältimatuks hinnaks on, et sa ei kuulu kummalegi poole, ei kuulu kuhugi. Kuulumise hind on valetamine. On see kallis hind? Ei tea, kuidas võtta. Inimesi vaadates tundub, et vales elamine on kerge, aga kas ta tegelikult ongi?"

 "Kõik õiged teed tuleb käia lõpuni, mitte selleks, et tõestada, et nad on õiged, vaid et näha, et nad on valed."

 "Aga kunst on värske ainult üks kord. Kunsti ei saa korrata."

 "Kui vana hakkab surema, siis ta tavaliselt lakkab kõigepealt söömast. Ei võta enam kuiva ega märga, keerab suu seina poole. Aga see filipiini Maria istus siis vana juurde, väike teelusikas käes, ja ootas kannatlikult, et vana võtaks suutäie, vastu tahtmist ja jõuetult peab raputades, suud väänates, midagi tigedat pomisedes. Maria sai kõik nad lõpuks sööma! Nad muidugi surid ikka, millalgi kuu aja pärast. Aga kes teab. Võib-olla said nad veel tunda armastust. Igatahes said nad veel tunda. Elada on ju tunda. Tunda selle maailma puudutusi. Isegi valu on hea, sest sa tunned, et sa tunned."

 "Kunagi pidid aadlikud konkureerima kuninglike aedadega, et näidata – ka nemad on võimelised raiskama ilu ja hiilguse peale. Ka nemad on nagu väiksed jumalad, ked loovad uue uhke looduse vana ja viletsa asemele. Muidugi oma orjade kätega."

 "Demokraatiast on saanud tühiste valikute dramatiseerimise kunst. Süsteem on paigas. Ja süsteemivastasedki on osa süsteemist, selle justkui-uuendamiseks. Uuendamiseks, et ta kestaks."

"Minu nõuanne reisijale: kui sul on võõras linnas vähe aeg, päev või ka nädal, ikkagi vähe, siis ära käi ringi. Kui see on tõesti vaid üks päev, veeda see ühes kvartalis. Kui on mõned tunnid, sis ühes kohvikus, ühes argis. Kui sa juhtud nägema mõnda vaatamisväärsust, mõnd Big Beni, siis on see väike boonus. Aga kui sa näed ainult vaatamisväärsusi, pole sa midagi näinud. Nad on tõesti just sellised, nagu piltide peal, nagu internetis."

 "Ära unusta, et see sa oled: võõras, keda sa ei kohta enam kunagi elus."

 "Ja pole ju suurt vahet, kas sind pommitatakse demokraatlike või autokraatlike pommidega, kas kuulid on parlametaarsed või türanlikud."

 "Seni, kuni su elu on alles pooleli, sa ei tea. Midagi sa ei tea. Ainult tunned. Päevad mööduvad. Suvi on käes. Inglise suvi. Nad mööduvad kergelt, märkamatul, ilma suurema valuta. Õnn."

 "Kogu see niiske võpsik on täis XIX sajandi haudu, XIX sajandi unustust. Unforgettablesister, brother, husband, daughter, son. Loving memory of... Keegi ei tea enam, kes nad olid. Mitte keegi. Ka mitte need suured rahulikud ud, mis oma juured kõigi nende unustamatute luude vahelt on läbi ajanud."

 "Ju siis minu ellu pidi kuuluma Tartu oma agulite ja pooletiku jõega, pooletsiku ülikooliga. Seal on jälle midagi, mida Oxfordis pole, mida sa iialgi, mitte iialgi selles elus ei koge, kui see elu on niisugune, et viib su Oxfordi raidkiviseinte vahele, paradiisitaolistesse aiakestesse, raamatukogudesse, mis tõesti lõhnavad vanade  köidete järele. Kui elu kingib sulle ühe, siis ta test ei kingi. Kadestada ei tasu küll kedagi, sest see, mida sa näed teise elust, on vaid su oma soovide mingisugune peegeldus."

 "Ei heida meelt päriselt ära. Võib-olla just tuleks heita? Kierkegaardi meelest tuleks meel ära heita. Ei tea, kas ta ise heitis ka või räägib niisama?"

 "Surm vajab rituaale, sest aru me temast niikuinii ei saa."

 "Saagiaeg rõõmustab aednikku sama palju kui kirjanikku raamatu valmimine, selle trükkiminek. Saak on tõesti valmis, ta on täitsa hea, teda on nii, et jätkub ja jääb ülegi. Aga aednik vaatab oma aia poole juba teatud tüdimusega. Ta taipab, et on jälle kasvatanud terve mäe mateeriat. See kõik tuleb enne talve kokku vedada, purki ajada, kasti anna, kuhugi ära paigutada. Selles pole enam midagi huvitavat."