"Seda, et sireli maik on kibe, teab peale tema kogu eesti rahvas. Igal aastal, kui sirelid õide lähevad ja kuuride ning kartulivagude kõrval seisavad otsekui võõraste maailmade saadikud, tundub, et Tallinna ja Tartu kohale laskub jälle seesama surmavaikus, mida ellujäänud oma mälestustes kirjeldavad. Mida magusamalt sirel lõhnab ja mida sinisemalt lehvib taevas, seda eluohtlikum tundub olevat viibimine Balti riikides. Nendest riikidest ei tea keegi, kas ned ongi üldse olemas."
"Kartul pannakse maha maikuus ja võetakse septembrikuus üles. Juulis ta õitseb. Tema lillad ja valged õied ehivad põlluvagusid otsekui kalmukünkaid, kuhu on maetud ajalugu ja suur unustus. Kolletanud salmikud ja punkritest ja kaevikutest leitud kladed ei väljenda midagi muud kui ainult ehavalguse kurbust mustade kuuskede kohal."
"Nüüdsest peale hakatakse Eestis, Lätis ja Leedus ehitama ainult suuri ja väga suuri hooneid. Iseäralist suurust nõutakse karjalautadelt ja koolidelt. Mõnikord eksivad väiksemad lapsed kaugest suurest koolist tulles ära, istuvad vale bussi peale ja ei jõuagi ööseks koju. Kus nad öösel viibisid, ei oska nad hiljem öelda."
"Kahel pool kaovad pikad liivarannad maakera kumeruse taha. Allpool muutuvad nad Leedu, Poola ja kahe Saksamaa randadeks. Need rannad algavad Saulkrastist, kuid ei pruugi lõppeda Travemündega. Ülal pole muud kui Eesti – valge ja tühi taevas, lehmad kõhuni vees, rannakarjemaade hõre soolane rohi ja kalk tuulevilin. Sealt ülespoole enam ei saa – vesi ja relvad on ees"
"Külm tuul lükkab mustad veed õõtsuma. Suur kala Daugava jõe põhjas juba magab, nina noti all. Vastu ööd läheb tuul ikka tugevamaks, murrab aedades õunapuude latvu ja peksab valmimata viljad maha. Linnade pimedust valgustavad neoonkirjas ähvardused „LIHA“ ja „KINO“. Kangalustes ja kioskite varjus hõõguvad suitsuotsad sunnivad hilist teekäijat sammu lisama."
"Peab ütlema, et nii rääkija kui kuulaja silmis hõõgub üks ja seesama must tulesäde, mis näitab ajalugu hoopis teises valguses ja mida märgates rootslased vait jäävad ning kõnelejaid uurivalt ja ärevusega silmitsevad. Kui kõnelejad seda tähele panevad, vahetavad nad pilke ja puhkavad naerma. Suvekohvik sumiseb, mahe tuul sasib juukseid, kes seda ikka usub, et Stockhlmist umbes 350 kilomeetrit itta, üle mere, kasvab puu, mille all aeg seisab. „Eks ole, kes seda ikka usub,“ kinnitavad kõnelejad innukalt, ühel häälel, nende oma innukus lõbustab neid ja nad ei saa naeru pidama. Aga naerda pole siin midagi! Ühel on isa ära tapetud ja teisel on taskus Nõukogude Liidu pass. Et nad selle juures veel naeravad, eraldabki neid rootslastest"
"Elutoa ukse avab Lion. Täies elusuuruses. Lihast ja verest. Oodatu ise! Mõlemad põrkuvad tagasi ja jäävad seisma, käed rinnal vahelit. Nii ühest suust ei ole veel kunagi hinge kinni peetud. Nii ühest suust ei ole ka veel kunagi hingatud"
No comments:
Post a Comment