19. jaanuar - Hermann Hesse - "Unenäokingitus"


See on Hesse hiline jutustustekogumik, kus on igas tekstis tajuda vana mehe elule tagasi vaatamist ja surmale edasi vaatamist. Muide, Hesse isa oli baltisakslane. Mulle tudnub, et Hesse puhul on hästi tunda veel seda "vanade heade hairtlaste" olemust. Tugevasti mõjutatud nii kristlikust religioonist kui ka eri kultuuridest ja kosmopoliitsest elust, paljudes valdkondades andekas, ise ennast palju harinud. Sedasorti intelligents, mida tänapäeval on päris raske leida, oludki ei võimalda enam hästi. 

Ja minu arust sobis vananev Hesse siia Õnnepalu vahele väga hästi. Ma nüüd ei teagi, kas see on kompliment Õnnepalule või näide mu enda piiratud mõtlemisest, aga nendes on ka ikkagi mingi tajutav sarnasus. Nii harituses kui elule tagasi vaatamises.

“Puud”

 "Mitte nagu erakud, kes mingi nõrkuse ajel on minema hiilinud, vaid nagu suured üksildased inimesed, nagu Beethoven ja Nietzsche."

 "Maailm kohiseb nende latvades, nende juured puhkavad lõpmatuses; kuid nad ei kaota end mõõtmatusse, vaid taotlevad kogu oma olemuse jõuga ainult üht: teostada neile ainuomast, neis elavat seadust, kujundada ainult neile omast vormi, väljendada iseennast."

 "Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest."

 "Puu kõneleb: minu jõud peitub usaldamises. Ma ei tea midagi oma esivanemaist, ma ei tea midagi tuhandetest lastest, kes igal aastal minust võrsuvad. Oma seemne saladuse elan ma lõpuni, kõige muu pärast ma ei muretse. Ma usun, et minus on jumal. Ma usun, et minu ülesanne on püha. Sellest usaldusest ma elan."

 "Elu pole kerge, elu pole raske. Need on lapsemõtted."

 "Iga tee viib koju, iga samm on sünd, iga samm on surm, iga haud on ema."

 "Kes on õppinud kuulama puid ei igatse enam ise olla puu. Ta ei igatse olla midagi muud kui see, mis ta on. See on kodumaa. See on õnn."

 “Unenäokingitus”

"Ta näeb und öösel ja sageli ka päeval ning talle on saanud harjumuseks oma unesid üles kirjutada, kuna aga nende üleskirjutamine võtab mitu korda rohkem aega kui nende nägemine, on need uneliteraadid eluaeg ajahädas: iial ei jõua nad lõpule, iial ei jõua nad üles kirjutada pooltki sellest, mida nad unes näevad, ja on lausa ime, kuidas nad unelemise ja üleskirjutamise vahepeal mõnikord mahti saavad süüa või nööpi ette õmmelda."

 "Hakk"

"On pärimusi eelajalooliste rahvaste kohta, kes enesele igal aastal kuninga valisid või loosisid. Kaunis, nimetu ja vene nooruk, tõenäoliselt orjapoiss, pandi korraga uhkelt riidesse ja tõsteti kuningaks, palee või kuninglik telk võttis ta vastu, sõnakuulelik teenijaskond, kaunid tütarlapsed, köök, kelder, hobusetall ja orkester . Kuningavõimu hiilguse ja rikkuse muinasjutt sai valitule tõeluseks. Nii elas uus valitseja pidulikult päevi, nädalaid, kuid, kuni möödus aasta. Siis seoti ta kinni, viida hukkamispaigale ja tapeti. Sellele loole, mida ma kord aastate eest lugesin ja mille usutavust mul pole võimalust ega tahtmist järele proovida, sellele säravale ja muinasjutuliselt ilusale ja surmatiinele loole pean ma mõnikord mõtlema kui ma Jakobit vaatan, kui ta daamide peo pealt hiina pähkleid nokib, nokahoobiga mõnd kohmakat last korrale kutsub, huvtatult ja pisult armulikult mu papagokeelset juttu kuulab või siis vaimustatud vaatajaskonna ees nokaga paberkuuli purustab, seda ühe jala küüntega kinni hoides, kusjuures ta isemeelne pea ja turris kaelasuled väljendavad ühtaegu viha ja head meelt."

 “Väike korstnapühkija”

"Selles pilgus ei olnud ihalust ega soovi, oli ainult imetlev andumus ja tänulik vaimustus. Ma ei suutnud aimata, mis see oli, mis pani seda lapsehinge imetlema, mis laskis talle osaks saada üksildase vaatlemise ja võlutuse õnne."

 “Virsikupuu”

"Ah, et ka puid ei saa usaldada, et ka nemad kaovad käest, surevad, jätavad sind ühel päeval maha ja kaovad suurde pimedusse!"

"Kuid seekord loobusin ma uue puu istutamise mõttest. Olin istutanud oma elus palju puid, see üks ei lugenud enam. Ja midagi minus hakkas vastu, uuendada siin ja seekord jölle ringkäiku, lükata uuesti käima eluratas, kasvatada aplale surmale uut saaki. Ma ei tahtnud. Jäägu see koht tühjaks."

 “Lehekülgi päevikust. 1955, 1. juuli.”

"Kui palju sõpru on see aasta juba minult võtnud! Kuid täna mõtlen neile ilma kurbuseta, nad elavad edasi, minu mõtetes ja unenägudes on nad samasugused, nagu olid elus."

 “Kerjus”

"Mis minusse puutub, siis on minu üksildus peaaegu täielik, ja minuga keele poolest kokkukuuluvate ringkondade kriitika või tunnustus, vaenu või sinasõpruse avaldus läheb enamasti minust mööda nagu lähevad möödasurija kõrvust külastavate sõprade pika ea ja paranemise soovid."

"Mu tookordsed teadmised isast olid enamasti pärit ta oma jutstustest. [---] Sinna kuulus kõigepealt tema lapsepõlv Eestimaal, elu isakodus ja mõisates, plaanvankrisõidud, reisid mereranda, mille jutustamisest ta iial ei tüdinenud."

 "Ja nagu kerjuse näiliselt trotsliku, bandiitliku välimuse taga ometi peitus midagi lapselikku, looduslähedast ja ilmsüütut, nii oli ka isa vagaduse, viisakuse ja mõistlikkuse taga lapselikkus varjul. Igatahes, mida kauem nad üksteisega või üksteisest mööda rääkisid, seda sugevamini tundsin ma vaistlikult – sest kõiki neid tarku mõtteid mul muidugi polnud – nende kahe kummalist kokkukuuluvust. Ja raha polnud neil ka kummalgi."

 "Minul aga oli tunne, nagu oleks mu hing kerjusega koos maailma tundmatuisse kuristikesse pagenud; alles hiljem hakkasin selle üle mõtlema, miks kerjus leivapätsi eest ära jooksis, nagu ma ise kord põgenesin raudteevahi pakutud pala eest."

 “Koolivend Martin”

"Kui ma kõrvutangi kaht mälestuspilti meie kohtumisest, näitavad nad mulle üliselgesti ja mõnevõrra pilklikult ainult seda, kui erinevad me oleme sellest, nagu me ise endid näeme, ja ka sellest, nagu näevad meid meie lähedased inimesed."

 "Nii nagu mina Martini mälestustes olin õnnelik faiaak ja uljas sell, nii oli temast minu mälestustes saanud kena, lihtsameelne, kuid kahjuks rasketele seedehäiretele kalduv inimene."

No comments:

Post a Comment