19. juuni - Nikolai Berdjajev - "Enesetunnetus. Filosoofilise autobiograafia kogemus"

Tegelikult hakkasin ma Berdjajevit lugema lihtsalt selle pärast, et Lev Shestov (Лев Шестoв) ei ole eesti keelde tõlgitud. Aga mõlemad on sama ajastu vene eksistentsiaalsed filosoofid, kes saadeti Venemaalt välja ja elasid suure osa elust Prantsusmaal, sõbrad pealekauba. Ja alustasin Berdjajeviga tutvumist just autobiograafilise raamatu kaudu, kuna minu kogemus ütleb, et nendes sõnastatakse oma mõtted tavaliselt kõige küpsemalt ja konkreetsemalt - ja samas saab võõra autori puhul ka sissevaate ta elukäiku, mis aitab edasiste raamatute lugemisele kaasa.

Noh, konkreetsus ei ole just Berdjajevi leivanumber. Aga hoolimata sellest kui aeglaselt mul viimane kolmandik sellest ~450 leheküljest edenes, oli see siiski nauditav lugemine. Väga palju tuttavat on nii tema mõtetes, kui ka viidetes, mis ta teeb. Kahel korral mainitakse raamatus ka Eestit. Läbi kumab autori aristokraatlik taust, kohatine (talle endale märkamatu) ülevalt alla vaatamine, kuid samas seisab ta iga isiksuse eest, on sisuliselt anarhistliku maailmavaatega. Omamoodi karakter, ei teagi, mida temast inimesena arvaks. Vastuoluline. Nagu oleks dändi - järelsõnagi ütleb: "Tulles tagasi Berdjajevi juurde sellisena, nagu teda nägi B. Zaitsev, juhib kirjanik tähelepanu silmatorkavale keigarlikkusele filosoofi maneerides ja välimuses: ta kandis erksavärvilisi kikilipse, heitis alatasa oma musti lopsakaid juukseid teatraalse liigutusega üle pea. Samuti armastas Berdjajev lõhnaõlisid ja kindaid." Aga samas nagu oleks pea-aegu askeetlik intellektuaal. Seevastu reaalne haridus tal väga pikk ja akadeemiline ei olnudki. Ja siis veel mingi temperamentsus ja tahtmine suhelda, väidelda - ja samas üksiklus, täielik võimetus ja soovimatus kuuluda ühtegi gruppi. Berdjajev ise ei armastanud lahterdamist ja ka teda ennast on keeruline lahterdada. 

Kuna raamat oli mahukas ja sisulistest kordustest hoolimata tihe, toon ära pika rodu väljavõtteid. Paljud aspektid, mida Berdjajev alguses välja toob, muutuvadki tõeliselt arusaadavaks alles raamatu lõpus. Ta naine Lidija on samuti kirjutanud autobiograafilise raamatu. Inglisepäraselt kirjutatult Lydia Yudifovna Berdyaev, Lili Berdyaev (neiuna Lydia Trusheff), kuid ma ei tea, et see raamat oleks saadaval muus keeles kui vene keeles. Huvitav, arvestades et ta emakeel oli pigem prantsuse kui vene keel. Võib-olla on siinkohal jälle need nime kirjapildid mängus, et leida ei suutnud. Vene keeles on see igatahes Бердяева Л. Ю. "Профессия: жена философа". Oleks huvitav lugeda, pidavat olema filosoofialt sarnane, aga rohkem müstikat.

Ma ei suuda meenutada oma esimest karjet, mille kutsus esile kohtumine minu jaoks võõra maailmaga. Kuid ma tean kindlalt, et tundsin end algusest peale minu jaoks võõrasse maailma sattununa, tundsin seda nii oma elu esimesel päeval kui ka nüüdsel päeval ühtemoodi.

See oli õnnelik perekond. Meie perekonnas aga tajusin ma alati õnnetust, kohanematust eluga, murtust, liiga suurt tundlikkust.

Kadetina vaatasin kadedusega tudengite poole, sest nemad tegelesid intellektuaalsete küsimustega, mitte marssimisega.

Kõik sõjaline oli minu jaoks talumatu, kuna tegi inimese kollektiivse terviku alluvaks osaks.

Kujutlus on minu elus mänginud tohutut, minu jaoks tihti õnnetut rolli. Kujutluses kogesin ma õnnetust ja kannatasin suurema teravusega kui tegelikkuses.

Õigem oleks öelda, et ma armastan mitte elu, vaid elu ekstaasi, kui see väljub oma piiridest.

Mulle pakkus vähe rahuldust elu otsene kogemus, välja arvatud looming, rohkem naudingut tundsin ma elu meenutades või elust unistades.

Ma ei loo endale mingeid illusioone tegelikkusest, vaid pean tegelikkust suurel määral illusoorseks.

Ma ei suutnud kunagi leppida millegi mööduvaga, ajalisega, lagunevaga, mis eksisteerib vaid üürikese silmapilgu.

Midagi ei saa armastada peale igaviku, ja ei saa armastada mingisuguse armastusega peale igavese armastuse. Kui ei ole igavikku, pole midagi.

Kui minus oligi egoismi, siis oli see pigem intellektuaalse loomingu egoism, nagu egoism, mis tuleneb naudingutest, elust, mille poole ma kunagi ei püüelnud. Ma ei otsinud iialgi õnne.

Kierkegaard teeb vahet mõistetel Angst (hirm) ja Furcht (kartus). Talle on Angst esmane religioosne fenomen.

Mu põhiline veendumus on, et Jumal on kohal ainult vabaduses ja tegutseb ainult läbi vabaduse.

Vabadus ei ole kerge, nagu arvavad selle vaenlased, kes seda laimavad, vabadus on ränk, see on raske koorem. Inimesed loobuvad hõlpsasti vabadusest, et oma olukorda kergendada.

Oma elukogemuses elasin läbi isiksuse ja sotsiaalse grupi, isiksuse ja ühiskonna, isiksuse ja ühiskondliku arvamuse kokkupõrke. Ning alati seisin isiksuse poolel.

Inimene ei saa, ei tohi oma tõusul lennata maailmast minema, heita endalt vastutust teiste eest. Igaüks vastutab kõigi eest. On võimalik ainult ühine pääsemine igavesse ellu. Vabadus ei tohi muutuda ligimese eest vastutamisest loobumiseks.

Tardunud ja kestev skepsis, mis ei ole üksnes vaimse tee ja didaktilise mõtteprotsessi moment, tähendab metafüüsilist iseloomutust, võimetust tahteliseks valikuks.

Kord poisi- ja noorukiea piiril olin vapustatud mõttest: ärgu ma teadku elu mõtet, kuid mõtte otsing annab juba elule mõtte ning ma pühendan oma elu selle mõtte otsingule.

Tõe ja mõtte otsingu vastandasin ma igapäevasusele, mõttetule tegelikkusele. Kuid minu murrang ei olnud pöördumiseks mingisse konfessiooni, õigeusku või isegi lihtsalt kristlusesse. See oli pööre vaimu juurde ning pöördumine vaimsuse suunas.

Filosoofidest lugesin ma varakult ja võtsin omaks Schoppenhaueri. Leidsin temas midagi, mis vastas minu loomuse pessimistlikule elemendile.

Terveks eluks jäi minusse element, mida nimetati sektantlik-dualistlikuks, metafüüsilise anarhismi element.

Minu filosoofiline mõte tähendas võitlust vabaduse eest ning ma uskusin kogu aeg filosoofilise tunnetuse vabastavasse iseloomu. Selles ei sarnanenud ma enda sõbra L. Šestoviga.

Mind ei huvitanud maailma uurimine, nagu ta on, mind huvitas alati maailma saatus ja minu saatus, huvitas asjade lõpp.

Nüüd on minu jaoks selge, et kuulusin sellesse filosoofia tüüpi, mida praegu nimetatakse „eksistentsiaalseks“. (Eksistentsiaalseteks filosoofideks pean ma mitte Heideggeri või Jaspersit, vaid püha Augustinust ja Pascali, Kierkegaardi ja Nietzschet).

Ma olin alati erandi poolt, reegli vastu.

Olemine on just nagu tardunud, staatiliseks muutunud vabadus.

Romantismi ja klassitsismi probleem ise, mis mängib sellist rolli prantsuse teadvuses, näib mulle liialdatuna ja valesti tõstatatuna. Mitte ükski suur kirjanik ei saa olla määratletud terminiga „klassitsist“ või „romantik“ ega mahtuda nendesse kategooriatesse.

Mulle ei imponeerinud kunagi mitte mingisugune positsioon ühiskonnas, hierarhiline auaste, võim ega ajalooline massiivsus.

Peaaegu kõik astusid läbi minu juurest – võõrastemajast „Золотой Якорь“ („Kuldankur“), kus ma elasin. Väljasaadetute hulgas oli häid, sümpaatseid inimesi, kõik olid inimesed, kes uskusid oma ideedesse. Kuid nende seltskonnas oli raske hingata. Oli õudustäratav teadvuse ahenemine.

Kõrvuti minu raamatuga soodustasid kaks artiklit minu halba reputatsiooni marksistlikes ringkondades ja traditsioonilise vasakintelligentsi ringkondades üldse. See oli juba mainitud artikkel „Võitlus idealismi eest“ ja artikkel „Eetiline probleem filosoofilise idealismi valguses“, kirjutatud Vologdas ning ilmunud palju kära tekitanud kogumikus „Idealismi probleemid“. Selles kogumikus osalesid kõrvuti endiste marksistide ja uute „idealistidega“ ka mõningad liberaalid, akadeemilise filosoofia esindajad, P. Novgorodtsev, vennad Trubetskoid.

Mul on raske ükskõik millist poliitilist revolutsiooni täielikult omaks võtta seetõttu, et ma olen sügavalt veendunud isiksuse, aga mitte massi tõelises revolutsioonilisuses ning ei suuda nõustuda vabaduse tühistamisega vabaduse nimel, mis toimub kõigis revolutsioonides.

Vene revolutsioonis oli lahknevus kõrgema kultuurilise kihi ning madalama intelligentsi ja rahvakihi vahel mõõtmatult suurem kui Prantsuse revolutsioonis.

Lääne-Euroopas ja eriti Prantsusmaal vaadeldakse kõiki probleeme mitte sisuliselt, vaid nende kultuurilistes peegeldustes, vaadeldakse ajaloolises inimlikus maailmas murdunud probleeme. Kui näiteks püstitati üksinduse probleem, siis räägiti Petrarca, Rousseau või Nietzsche üksindusest, aga mitte üksindusest enesest. Rääkijad seisid mitte elu viimase saladuse, vaid kultuuri ees.

Tajusin algusest peale maailma langemist ja inimese õnnetust, kuid uskusin inimese kõrgemasse loomusesse. Kurjuse teema juures olid mulle lähedased Markion ja gnostikud, Dostojevski ja Kierkegaard, keda ma muide õppisin tundma väga hilja.

Mulle on iseloomulik tugev tunne, et selle sunniviisiliselt antud maailmaga ei ammendu reaalsus, et on teine maailm, metafüüsiline reaalsus, et me oleme ümbritsetud saladusega. Mulle on omane Mysterium Tremendum’i (R. Otto väljend, kohutav saladus ld. k.) kogemus.

Samuti on minus võrdlemisi nõrgalt väljendunud see alus, mida võiks tinglikult nimetada naturaalseks paganluseks. Liiga tugev oli mul maailma kurjuse ja allakäigu tunnetus, liiga terav oli isiksuse ja maailma, kosmilise terviku konflikt tunne. Minu jaoks ei ole mdagi võõramat kui kosmilise harmoonia idee.

Aga seda vabadust kogesin ma mitte kui kergust, vaid kui raskust. Selles vabaduse kui kohuse, koorma, elu traagilisuse allika mõistmisel on mulle eriti lähedane Dostojevski. Just vabadusest lahtiütlemine loob kerguse ning võib anda kuulekate väikelaste õnnetunde.

Mõningad antroposoofid jätsid mulje sõltuvuses inimestest, kes viibivad maniakaalses seisundis. Kui nad tõid kuuavale sõnad „doktor (see tähendab Steiner) ütles“, siis muutus silmavaade, nägu võttis teise ilme ning polnud võimalik vestlust jätkata.

Kõik need Jumalas vaga elu otsijad, keda ma kohtasin suurel hulgal, olid revolutsionäärid, ehkki nende revolutsioonilisus oli vaimne, mitte poliitiline. Kõik nad olid religioossed anarhistid ning selles lähedased L. Tolstoile, lähedased ka mulle.

„Sinu riik tulgu.“ See tähendab, et Jumalariiki selles maailmas veel ei ole, Jumalariiki oodatakse ning selle suunas alles minnakse.

Minu mõtte selgitamiseks on väga tähtis mõista, et inimese looming ei ole minu jaoks inimese nõue ja tema õigus, vaid see on Jumala nõue inimesele ja inimese kohustus. [---] Kuid Jumal ei saanud ilmutada inimesele seda, mida inimesel tuleb ilmutada Jumalale. [---] Mulle esitatud nõudmine õigustada oma ideed inimese loomingu religioosset mõttest viitega Pühakirja tekstidele oli probleemi mittemõistmine.

Olin alati olnud eksistentsiaalset tüüp mõtleja, olin seda siis, kui seda väljendit veel ei kasutatud. Raamat „Loomingu mõte“ oli minu elu Sturm und Drang’i perioodi raamat.

Minu inimlikkus väljendub kõige paremini raamatus „Inimese kutsumusest“. L. Šestov isegi kirjutas minu kohta, et ma olevat filosoofidest kõige inimlikum.

Kordan, et inimeste ümberkehastumine on üks kõige rusuvamaid muljeid minu elus.

Vene revolutsiooni kogemus kinnitas minu juba ammust mõtet sellest, et vabadus ei ole demokraatlik, vaid aristokraatlik. Ülestõusnud massidele ei ole vabadus huvitav ega vajalik, nad ei suuda vabaduse koormat välja kannatada.

Lääne inimesed on hullunud kultuurist (saksa terminoloogia järgi), tsivilisatsioonist (prantsuse terminioloogia järgi), nad on sellest lömastatud. Nende mõtlemine on väga raskeks muutunud ning mõttetraditsiooniga sisuliselt nõrgendatud, ajaloo poolt tükeldatud. Vähe usutakse veel võimalusse sisuliselt probleeme lahendada, võimalik on üksnes nende probleemide lahendamise tundmaõppimine mõtteloos.

Prantslaste juures hämmastas mind nende suletus, sissemüüritus oma kultuuritüüpi, huvi puudumine võõraste kultuuride vastu ning võimetus neid mõista. Juba teisel pool Reini algab nende jaoks barbaarne maailm, mis nende arvates ei ole kreeka-rooma tsivilisatsiooni pärija. Prantslased usuvad oma kultuuri universaalsusesse, nad ei tunnista kultuuritüüpide paljusust üldse.

Mitme aasta vältel toimusid vene pinnal, Vene Majas Boulevard Montparnesse’il, õigeusklike kohtumised prantsuse katoliiklaste ja protestantidega. Huvitav, et prantsuse katoliiklased protestandid kohtusid ja kõnelesid esimest korda näost-näkku religioossetel teemadel vene pinnal. Samuti kohtusid vene pinnal esimest korda ja vaidlesid katoliiklased-modernistid ja katoliiklased-tomistid. Vene õigeusuga ei olnud seotud mingit võitlust ja ei olnud mingeid raskeid ajaloolisi mälestusi. Esimesel aastal oli nendel kokkutulekutel tunda suurt entusiasmi ja huvi. Rahvast tuli isegi liiga palju. Oli oht, et need muutuvad moeasjaks. Igale leerile avanes talle vähetuttav, võõras, kuid ikkagi seesama kristlik maailm.

Aktiivselt osalesid sellised väljapaistvad katoliikliku maailma esindajad nagu hilisem dominiiklaste ordu kindral isa Gillét, katoliikliku modernismi radikaalse voolu esindaja isa Laberthonnière ning eriti aktiivne oli Jacques Maritain, kellest tuleb juttu edaspidi. Kohal käisid ka kõik silmapaistvad protestandid: Prantsusmaa protestantlike kirikute juht pastor Bœgner, ortodoksne kalvinist professor Lasserre – nähtavasti ainus ortodoksne kalvinist, kes nii oma välimuse kui ka mõtlemise poolest jättis 16. sajandist pärit inimese mulje, ning religioosselt ja sotsiaalselt radikaalse protestantismivoolu esindaja Wilfred Monod.

Kuid ajastuomaste lääne kristlike voolude ees seistes tundsin ma end ikkagi väga vasakpoolsena, modernistina, kes asetab kristliku teadvuse ette uusi probleeme, tunnistab kristlust mitte kui autoriteedi ja traditsiooni, vaid kui vabaduse ja loomingu religiooni.

Minu ettekanne müstikast, milles ma rääkisin palju J. Böhmest ja Angelius Silesiusest, kutsus esile jahmatuse.

Viibisin paljudes Euroopa riikides ning jälgisin erinevate rahvaste meeleolusid ja mõttelaadi. Ma pidasin ettekandeid Inglismaa, Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Hollandis, Belgias, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas, Lätis, Eestis. Mõnda neist riikidest Euroopa kaardil enam ei eksisteeri.

Minu mõtted mitteloodud vabadusest, Jumala vajadusest inimese loomingu järele, objektivatsioonist, isiksuse ülimuslikkusest ning tema traagilisest konfliktsusest maailmakorra ja ühiskonnaga peletasid eemale ning olid halvasti mõistetud.

Mul on palju kordi elu jooksul olnud kummaline kirjavahetus inimestega, peamiselt naistega, kellega ma ealeski pole kohtunud.

Ma nimetan „vasakpoolseks“ sellist arvamust, mis jaatab inimese, iga inimese, potentsiaalse isiksuse kõrgemat väärtust ning allutab inimesele niinimetatud kollektiivsed, isikuülesed reaalsused (riigi, rahvuse, majandusliku võimsuse ja muud). Ma nimetan „parempoolseks“ niisugust arvamust, mis sisuliselt orjastab ja allutab riigile ja selle võimsusele, rahvuslikule rikkusele, välisele autoritaarsele kiriklikkusele ja muudele kollektiivsetele reaalsustele inimese, elava olendi, kes on võimeline kannatama ja rõõmustama.

Minevikumälu on loominguline, ümberkujundav mälu, see teeb valiku, see ei taasta mineviku passiivselt. Mineviku ilu ei ole empiirilisel olnu ilu, see on oleviku ilu, olevikku sisenenud ümberkujundatud mineviku ilu. Minevik tõenäoliselt seda ilu ei tundnud. Varemete ilu ei ole mineviku ilu, see on oleviku ilu, minevikus varemeid ei olnud, need olid hiljuti ehitatud kindlused, lossid, templid ja akveduktid koos kõigi uudsuse joontega. Ja nii on kõigega.

Objektiivset reaalsust ei eksisteeri, see on vaid teadvuse illusioon, eksisteerib üksnes reaalsuse objektivatsioon, mille on esile kutsunud vaimu teatud suunatus.

Inimene tunnetab väljast antud reaalsusena seda, mis on tekkinud temast endast, subjekti orjastatusest.

Eshatologism oli minu jaoks seotud sellega, et mulle näis kõik haprana, inimesed surma poolt ohustatuna, ajaloos kõik mööduva ja kuristiku kohal rippuvana.

Ma juba ütlesin, et pole iialgi suutnud millegi hävineva ja mööduvaga leppida, janunesin alati igavese järele ja üksnes igavene näis mulle väärtuslikuna.

Kuid mind ei rahulda üldse puhastatud spiritualistlik õpetus hinge surematusest, nagu ka idealistlik õpetus universaalse ideelise alge surematusest. Need õpetused eitavad surma tragöödiat ega ole suunatud konkreetsele terviklikule isiksusele.

Aeg ja mälu petavad meid ja me isegi ei märka seda.

Kuis süda end teistele avaks?

kus muuta hing nähtavaks lavaks?

mil selgineks päevade tõte –

kord öelduna valeks saab mõte.

(F. Tjuttšev „Silentium“, katkend)

Minu maailmatajus on omapärane pessimistlik anarhism.

Lapsepõlves on kõik saladuslik, toa pime nurk on saladuslik. Hiljem saladuslikkuse sfäär aheneb. Objektiivne või õigemini objektiveeritud maailm kaotab üha enam ja enam oma saladuslikkust, isegi piiritud tähemaailmad ei ole saladuslikud. Kuid inimesele, kes ei ole orjastatud selle objektiivsuse poolt, maailma saladus ei kao, see läheb ainult üle teise sfääri.

Mind šokeerib ja isegi solvab, kui mind peetakse auväärseks isikuks. [---] Lugupeetus on midagi üldkohustuslikku (Allgemeingültig), aga minus on väga vähe üldkohustuslikku.

Ekslik on vastandada mõtet ja kirge, mõte on samuti kirg. Nietzsche või Dostojevski mõte erutab niivõrd sellepärast, et see on kirg. Kristuski tahtis tuld taevast maa peale visata. (Luuka 12:49) Kuid kirg seostub igatsusega. Mitte ainult surm, mis asetab meid vastastikku igavikuga, kutsub esile igatsuse, vaid ka elu, mis asetab meid vastastikku ajaga.

Ma ei suuda üleval hoida vestlust vestlust muusikast nii, nagu seda suudavad musikaalsed inimesed ja muusikakriitikud. Viimaste kohta pean muuseas ütlema, et nad vaevalt on võimelised muusikat nautima, kuna on liiga hõivatud muusikateose ja selle esituse lagundava kritiseerimisega. Kriitikud ei naudi sugugi kunsti, märksa enam naudivad need, kes pole kunsti alal üldse spetsialistid ning on selle hindamises vähekompetentsed.

Kui minult küsitaks, mille tõttu ma kõige rohkem kannatan, mitte erandlikel hetkedel, vaid kõigil eluhetkedel, ning millega olen sunnitud kõige rohkem võitlema, siis vastaksin – oma vaimse ja füüsilise peenutsemisega. Vahel räägin ma endale kibedusega, et mul on peenutsev suhtumine ellu ja maailma üleüldiselt.

Ma püüan luua enese ümber harjumuspärast maailma, mis leevendaks võõrusest tulenevat kurbust. Seepärast armastan ma väga oma kabinetti, oma raamatuid. Igasugune lahkuminek, mitte ainult inimestest, vaid ka kohast ja asjadest, teravdab pealetükkivat võõrusest tulevat kurbust. Võõrus kutsub esile mitte hirmu, vaid nukruse. Surmas, tapmises, vihkamises on kõige äärmuslikum võõrus.

Kuid ma kartsin eluvoogudele anduda. Ning seda seetõttu, et näen konflikti eluvoo ja minu loomingu vahel. Osalt viis eluhoovus mind kaasa, aga hiljem võitis loominguline mõte. Ma pole kunagi vallanud elamise kunsti, minu elu ei ole kunstiteos. Ma pole oma elu iial etendanud.

Kui pärast surmalähedust tagasi ellu pöördume, siis tundub, et võrreldes surmaga on kõik tühine. Surm on sündmus ajas ja räägib aja võimust. Kuid see on ka sündmus, mis on pööratud igaviku suunas, teisele poole aega.

Häda on selles, et ma ei suutnud iial õnnelikke hetki päriselt ära kasutada. Ja seda põhjusel, et ei suutnud saada rahuldust millestki, mis ei olnud igavene, mis oli aja murdosa.