„Eile“ on lugu põgenikust, kes otsib oma põhjust edasi elada. Oma Lined. Tegemist on kirjanikuga, kes on tänu kodumaalt lahkumisele sattunud üksindusse ja rutiini, millest pole väljapääsu ja mille sees tundlikul inimesel pole elulootust. Tehasetööline, kes juba kümme aastat järjest uuristab samasugust auku samasugusesse kelladetaili, ei saa ka kõige tuimema loomuse korral säilitada täit elujõudu ega tervet mõistust. Pärast pikka tööpäeva tehases jääb apilt aega käia poes, teha süüa ja minna magama, et hommikul jälle tööle jõuda. Elu ei mahu kuhugi. Seda pole ka kusagilt otsida. Isegi naine, kelle juures mees aeg-ajalt öid või õhtuid veetmas käib, on lihtsalt suvaline naeruväärne tegelane kümnesentimeetristel tikk-kontsadel. Suvaline aseaine, kelletaoliseid on maailmas miljoneid. Mitte Line.
Ja siis kohtab peategelane ootamatult oma lapsepõlve Lined. Laps süles, astub Caroline tavalisel hallil hommikul bussi, peatusest, kus kunagi kedagi peale ei tule, ja sõidab koos temaga tehasesse. Naine, keda ta mäletab väikese tüütu tüdrukuna hoopis ühelt teiselt maalt maalt, kust ta põgenes – on mingi väe läbi sattunud sinna samasse kellatehasesse.
Mida teha edasi?
Selles raamatus üllatab Kristof mind oma geniaalse sarkasmiga – stiil, mida „Kaustikus“ ja teistes ei leidunud. See muudab üdini rusuva ja tuima keskkonna elavamaks, paneb muigamagi, kuigi asi on naljast kaugel. Üldse on stiil tugevam, midagi nendes lõigu lõppu visatud poolikutes lausekatketes on väga õnnepalulikku.
Soovitan väga, eriti neile, kes juba armastavad Camus’d, Houellebecq’i või Kafkat – üks eksistentsialism kõik. Ja sealjuures isegi mitte nii häirivalt vägivaldne, millegipärast jääb üldmulje pigem rahulik ja üksikutel hetkedel lausa helge.
Nii, tsitaate vaid niipalju, et sisu ei reedaks:
Arst naerab. „Miks te siis temaga suhtlete?“
„Sest kedagi teist mu pole. Ja sellepärast, et ma ei taha, et midagi muutuks. Teatud ajal ma muutusin nii palju, et olen sellest väsinud. Niikuinii on kõik üks ja seesama, mõni Yolande või keelgi teine.“
„Ta naeris rumalalt, aga tema rumalus ei puutunud minusse. Minusse puutus ainult tema keha.“
„Teie, välismaalased, korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel.“ Vastan talle: „Eks igaüks lõbutseb, nagu oskab.“
„Koristan ära tagumise toa, kuhu mõtlesin panna kirjutuslaua, ja sean sinna sisse lastetoa, juhuks, kui Line peaks ootamatult minu juurde elama tulema.“
No comments:
Post a Comment