Kristof on ungari kirjanik, kes 1950ndate keskel noore naisena emigreerus Šveitsi, kus kirjutas oma teosed prantsuse keeles. Olustik, mida ta käsitleb, on vastav - Ungari II Maailmasõja pöörises.
Selles raamatus on peategelasteks kaksikud poisid Claus ja Lucas, kelle lugu koorub lahti kolme täiesti erineva jutu sümbioosina. Nagu üksinda jäänud lastega tihti juhtub, ei ole ka nende puhul päris elu ja see, mida nad soovisid või oleksid soovinud alati kuigi sarnased. Ja vahel ei tea nad vist isegi, mis on tegelikult tõde, millised mälestused on tõesed, ja millised on nende endi peas loodud, et vältida tegelikkust.
Väga põhjalikult käsitletakse läheduse ja usalduse temaatikat, samuti eksistentsialistidele omast lubatuse temaatikat - kui kaugele võib inimene iseenese nimel minna. Kas kusagil on piirid? Kas iseendale saab lõputult valetada? Kui kaks inimest mõlemad teavad, et nad mängivad vaid võetud rolle, jagavad ühist valet, kuid kumbki ei suuda, julge või ei taha sellest välja astuda, siis kes on süüdi? Kas suhtlemismängude keskel oleme me tegelikult üksinda ja mida üldse tähendab selles maailmas üksindus? Ega Kristof teile vastuseid ei anna. Ta ei anna isegi otseselt küsimusi. Nagu peategelasedki, kirjutab ka Kristof ise lakooniliselt, kirjeldades tegusid ja sündmusi, mitte kunagi motiive ega emotsioone. See jääb aimatavaks, nagu päris eluski. Ja kunagi ei saa milleski lõpuni kindel olla.
Kui ma autorile midagi ette heidan, siis liigset seksuaalsuse temaatikat (mis vaid "Kolmandas vales" häirima ei hakka). Sõjaolukord on sõjaolukord, aga kõiki neid verepilastusi, lastepilastusi, vildakaid "vajadusi" ja hoolimatust tahaks ju pidada liialdatuks. Ilmselt ei ole liialdatud. Ja õnneks ta ei kipu kirjeldama ega heietama - jääb lakooniliseks. Aga siiski tekib tunne, et see oleks võinud jääda rohkem fooniks ja vähem sündmustiku osaks.
Õhkkonna loomisega saab ta aga suurepäraselt hakkama, nagu ka karakterite kujundamisega. Iga tegelane on ehe, kelleski ei hakka kahtlema. Kõik on inimesed oma vigade tugevustega, oma isikliku kannatusega. Ja oma viisiga, sellest üle olla. Ja lõpuks loob see raamat mingi maagia, mingi emotsiooni, mis ei ole võib-olla kõige positiivsem ega tervislikum, aga mis on edasiviiv. Ja tänu ta suurepärasele keelekasutusele ja teatavale lakoonilisusele on seda ka väga lihtne ja nauditav lugeda, loo pisikesteks tükkideks jaotamine teeb ta lihtsamaks ja konkreetsemaks ning 500 lk on läbi, enne kui arugi saad.
Soovitan!
No comments:
Post a Comment