"Võitlusvälja laienemine" oli minu esimene kokkupuude Houellebecq'iga ja ma arvan, et see oli hea algus. Täpselt nagu ka Kristofi "Eile" juures suutis ka "Võitlusvälja laienemine" mulle ebasümpaatne tunduda vaid esimese peatüki juures - see on mingi kaasaja kirjanike komme, et esimene peatükk hakkab kusagilt õhust ja pole ülejäänud jutuga kuigivõrd seotud. Nii tekkis ka Houellebecqist mul esmamulje kui kergelt teismelistele suunatud "realistlikust kaasaegsest kirjandusest" - väljend, mida ma kasutan pigem hukkamõistuga asjade kohta nagu näiteks Teraviku sari. Otseloomulikult osutus see esmamulje täiesti petlikuks - mainin seda vaid seetõttu, et teised lugejad oleksid hoiatatud ja esimese peatüki põhjal kumbagi mainitud teostest käest ei viskaks.
Houellebecq'i puhul võib seda esimest peatükki nimetada õhkkonna loomiseks. Peategelase joomingul viibimine on hea algus sellele mõttelagedusele, millesse loovhing on mässitud - nimelt on ka siinkohal peategelane väikestviisi kirjanik - nagu ka mõni postitus tagapoololevas raamatus "Eile". Paralleelselt Kristofi "Eile"ga jooksevad ka loomalood-hullused, sarkasm ja ühsikonna kritiseerimine. Tõsi, kahte viimast on Houellebecq'il rohkem ja ka tema arutelud on pikemad, teoreetilisemad: prantslaslikumad. Mis siinkohal ei ole sünonüüm sõnale "kuiv". Pigem võib öelda, et "Võitlusvälja laienemine" ei ole tempokas sündmustejada, autoril on olnud julgust võtta vahel aeg maha ja arutleda ühe või teise nähtuse üle - väga ilusti sealjuures. Ohtralt sarkasmi ei lase aruteludel muutuda liiga filosoofiliseks ja omal kombel meenutab see ühiskonna kõrvaltvaatamine mulle jälle Õnnepalut - tõsi küll, millist teost ma ei oleks Õnnepaluga võrrelnud? Tunnistan oma kiiksu ja liigun edasi.
Houellebecqi juures võlusid mind eelkõige tema tegelaste eneseiroonia ja lähedussuhete käsitlus. Mõlemite juures näitas ta üles harudlast annet, mida igapäevaelus inimeste juures naljalt ei kohta - nii vastutustunnet kui võimet enese üle nalja heita. Samas on kogu selles inimelust mittehoolimises teatav Camus' "Võõra" efekt, midagi veidi kõhedusttekitavat. Tõsi, trööstitu see teos omal kombel on. Siiski jääb mulle mõistetamatuks, miks Houellebecqile nihilisti tiitlit külge kleebitakse - pigem midagi Sartre eksistensialismi ja Angst'i (Munch - "Karje") vahepealset.
Võib-olla kõlas see nüüd pedantlikult kirjandusteoreetiliselt. Tegelikult on mul üpris ükskõik, millist epiteeti autori kirjeldamiseks kasutatakse. Tahtsin jõuda lihtsalt selleni, et kogu Houellebecq'i maailmapõlguse ja tühisuse-tajumise juures ei ole ta antipaatne. Sul ei teki tahtmist peategelasele tellisega vastu pead virutada, et maailm paremaks kohaks saaks. Pigem tekib tahtmine maailmale tellisega virutada, sest minajutustajaga samastumine pole põrmugi võimatu. Ning kohti, kus kibe kommentaar oma tabavuses turtsatama paneb, on palju.
Kokkuvõtteks ütlen, et minu peas tekkis väga tugev paralleel Michel Houellebecq'i „Võitlusvälja laienemise" (1994) ja Agota Kristofi "Eile" (1995) vahel. Kes on neist ühte lugenud - tutvuge ka teisega. Ja andke teada, kas ma olen ainukene imelik. Minu jaoks jäi peamine erinevus lõpplahenduse juurde, pluss väikene ajastute nihe - „Võitlusvälja laienemise" tegevus toimub siiski paarkümmend aastat hilisemas ajas. (Nagu ka eluaastad: Agota Kristof: 30.10 1935 - 27.07 2011; Michel Houellebecq: 26.02.1958 - ...)
Väljavõtteid:
„Aeg-ajalt jääb tema pilk prillide taga minul peatuma. Ta oleks justkui nõiutud. See tuleb mulle tuttav ette; tundsin sama kaks aastat tagasi, vahetult pärast seda, kui olin Véronique’ist lahku läinud. Teile tundub, et võite põrandal püherdada, endal veenid läbi lõigata või metroos masturbeerida, keegi ei paneks seda tähele; mitte keegi ei liigutaks lillegi. Justkui oleksite maailmast eraldatud kilega, mis on läbipaistev, purunematu, ühegi praota. Muuseas, Tisserand ütleski mulle ühel päeval (ta oli joonud): „Mul on tunne, et ma olen kilesse pakitud kanakoib selvehalli riiulil.“
„Kuid voodi ostmine tekitab erinevalt teistest mööbliesemetest eriliselt ja erakordselt valulise probleemi. Kui soovitakse säilitada müüjate autust, ollakse sunnitud ostma kaheinimesevoodi, hoolimata sellest, kas selle järel on vajadust või mitte; või kas on kohta, kuhu see panna. Osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult, et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei kavatse sa seda elada.“
„Voodid peavad keskmiselt hulga kauem vastu kui abielud, see on liigagi tuntud tõde.“
„Véronique oli kogenud liiga palu diskoteeke ja armukesi; selline eluviis vaesustab inimest, tekita kahjustusi, mis võivad olla rasked, kuid igal juhul on need pöördumatud. Armastus kui süütus ja võime omada illusioone, koondada kogu vastassugupool ühteainsasse armastatud olendisse peab harva vastu aastasele, kuid kindlasti mitte kaheaastasele seksuaalsele ulaelule. Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse setimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järgult, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts.“
„Paneme ühe šimpansi liiga väikesesse puuri, millel on betoonist varvad. Loom läheb marru, viskub vastu seinu, katkub karvu, hammustab ennast ja 73% juhtudest ta tõepoolest tapab end ära. Teeme nüüd vaeseina sisse avause, mille taga on põhjatu kuristik. Meie vahva neljakäeline vaatlusalune läheb kuristiku servale, ta vaatab alla, seisab tükk aega serva peal, tuleb sinna üha uuesti tagasi, kuid enamasti ta ei visku alla; ja igal juhul on ta oluliselt vähem närviline.“
„Päev oli mahe, kuid pisut kurb nagu pühapäev Pariisis sageli, eriti siis, kui ei usuta Jumalat.“
„Kui ma uksest välja astusin, ütles ta: „Nägemiseni…“ Ma ei usu sellesse, ma olen üsna kindel, et me ei kohtu enam kunagi.“
„Tahtmine ei kao, vaid kasvab ja saab uue kuju. Sedakorda näeb minu plaan ette võtta käärid, torgata endale silma ja rebida. Täpsemalt öeldes just vasakusse silma, ühte kohta, mida ma nii väga hästi tean, sinna kus silm tundub silmakoopas nii nõgus.
Seejärel võtan ma rahusteid ja kõik saab korda. Kõik saab korda.“
„Võib-olla. Aga ma ei saa täiesti konkreetselt aru, kuidas inimesed suudavad elada. Mul on tunne, et kõik inimesed peaksid õnnetud olema; mõelge ise, me elame nii lihtsas maailmas. On olemas üks süsteem, mis põhineb domineerimisel, rahal ja hirmul – see on pigem mehelik süsteem, nimetagem seda Marsiks; ja on olemas naiselik süsteem, mis põhineb võrgutamisel ja seksil, nimetagem seda Veenuseks. Ja ongi kõik. Kas on tõesti võimalik elada ja uskuda, et rohkem polegi midagi olemas?“
„Tajun oma nahka piirina ja välist maailma lömastava survena. Eraldatuse tunne on totaalne; nüüdsest olen iseenda vang. Imeline sulandumine ei leia aset; elu on luhta läinud.
Kell on kaks pärastlõunal.“
No comments:
Post a Comment