Piiblis on Juuditi raamat üks apokrüüflistest raamatutest, mille otsene seos usutõdedega on pigem illustratiivne. Vaevalt on ka Tammsaare näident kantud sügavast religioossest sisust, pigem on see jutt võimust ja sõjast. Peategelaste psühholoogiline käsitlus on huvitav ja muudab nad „Muinasjututegelastest“ elavateks inimesteks, kuid näidendivorm teeb selle lugemise siiski raskeks. Ma ei saa öelda, et soovitaksin seda ajaviite- või meelelahutuslugemisena, kuid kindlasti on tegemist eesti näitekirjanduse ajaloo ühe tähtsaima teosega ja kuna sama lugu on ka mujal maailmas ohtralt näidenditeks kirjutatud, käib selle läbi lugemine pigem kultuurilise silmaringi arendamise alla.
Tammsaare Juudit ei ole läbinähtav ja vahetu, pigem on temas omajagu kvalust. Näiteks räägib ta alguses, et ilmutuses käsib tal minna vastaste juurde, et päästa oma kodumaa, aga juba siis läheb ta sinna teadlikult, sest on armunud vaenlase väejuhti Olovernesesse. Juuditi võimuiha väljendub soovis saada kuningannaks ja nii teeb ta ajaloos korduvalt kasutatud sammu ja üritab veenda oma armastatut - Olovernest - valitsejaks hakkama. Mees ei lähe aga magusa jutuga kaasa ning kibestunud Juudit tapab Olovernese une pealt. Kuna lisaks sellele on Juudit tapnud oma mehe, ootab teda hukkamine kividega surnuks pildumise läbi. Naise elu ripub juuksekarva otsas, kuid tänu vana Siimeoni abile antakse talle armu - kuigi tema nii paljudele ei andnud.
No comments:
Post a Comment