Cколько лет, сколько зим!
Paraku ei ole minust kuidagi saanud usinat ja järjekindlat blogijat. Kuuks-paariks näib, et harjumus on sees ja siis jälle vaikus... Hetkel on probleem olnud osaliselt ka selles, et mu
laptopi juhe keeldus minuga koostööd tegemast ja olen seega juba pikemat aega arvutitu - milline imeline sõna ilmaütlevas käändes - ja ühtlasi üpris internetitu. Oma vahepealsetest lugemistest olen arvutisse märkmeid teindu vaid selle juba ammu ära lubatud "Raadio" kohta, ülejäänust olete paraku ilma. Aga üritan nüüd jälle kuu-paar kohusetundlikult blogi täita.
"Raadio"
Räägib loo homoseksuaalsest mehest, kes on oma nooruspõlves kiindunud raadiost kuuldud Liz Franzi ja tema lauludesse. Aastaid hiljem pagulasena Pariisis elades viib juhus nad kokku ja sellest saab alguse ülimalt omanäoline suhe, mille keskseks figuuriks jääb alati müstiline ja olukorda kontrolliv Liz. Liisu alustab lihtsa talutüdrukuna, kelle kohta isa ütleb, et see laits laksutap ju kut ööpik, ja jõuab välja tõelise diiva staatuseni. Minategelane on amatöör-filmitegija, üksiklane ja üpris kodumaatu. Kui Liz Franz on terve elu läinud ainult edasi /Talu->Tartu->Riia->Moskva->Pariis), siis minategelane ei olegi nagu õieti liikunud, ei edasi ega tagasi. Siblib kusagil vahepeal.
Sekka saab nautida Tode mõnusta keelekasutust ja sellega mängimist, terake põnevust, teine tera romantikat, väga palju arutulusi eestaste ja idaeuroopa teemadel, võrdlusi Prantsusmaaga ja - ehtprantslaslikult - pikki kirjeldusi nii ajaloost kui vaadetest. Kohati on need kirjeldused (Lühemad neist) väga vinged ja karikatuursed, loovad vahva stiili ja kujundavad peategelase karakterit. Kohati tekib aga tunne, et Õnnepalu ise on liiga palju prantsuse kirjandust lugenud - mitme kuni mitmekümnelehelised heietused arhitektuuri või ajaloo teemadel on just neile iseloomulikud.
Ehk siis ta ei ole
catching seiklusromaan, pigem heietus ja ajaloolis-kultuuriline mõtisklus. Oma lugu on temas aga vinge ja selliseks rahulikuks igaõhtuseks teetassikõrvaseks on ta ideaalne. Ei ole ühe õhtu lugemisvara a'la Harry Potter.
Tsitaate/stiilinäiteid:
„Ma ei tea, kelle juustest tehakse parukaid.“
„Aga nüüd ma pean küll vabandama (huvitav kelle ees? – kas sa juba kujutad endale
p u b l i k u t , vaene olend?)“
„Sealjuures näib mulle, et praktiliselt kõikvõimalikud perekondlikud ja arenguloolised konstellatsioonid võivad „esile kutsuda“ homoseksuaalsust. Tugev isa, nõrk ema; tugev ema, nõrk isa; isa puudumine; ema puudumine; olla vanem laps ja õdede-vendade hooldaja; olla noorim laps ja olla hooldatav; olla mahajäetud; oll liiga kõvasti hoitud; jne, jne.“
„Aga kas see ei vii lõpuks selleni, et me lihtsalt seletame iga üksikjuhtumi tema enda abil, ühesõnaga, olles veendunud, et meil on olemas üks „tagajärg“, meisterdame sellest tagajärjest endale põhjused.“
„Siis tuli mulle meelde, et Tartus on ju tug. Klassitsistlik hoone sealpool parki jõe kaldal, teine pommitamisest alles jäänud maja peale selle, kus ma elan, paistab mu aknast, pealegi. Aga ma olin teda aknast vaadanud vaid kui kontseptuaalset objekti, mõtlemata seal peituvale toidule.“
„Peale selle on kohutav, kui sa oled endast lootusetult võimsama jõu
(force majeure) meelevallas, kui sul pole mingit pääsu
(issue).
„Meest omavahelised sõprused on reeglina rajatud ühisele igavusele.“
„Saunas pole minu jaoks olnud õiet kunagi midagi erootilist. See lihtsalt ei kuulu sinna ja kõik.“
„Tuul vaibub, öö võib tulla tõesti külm. Homme on nelipüha pühapäev ja see ei tähenda muidugi midagi. Lihtsalt üks päev, järjekordne päev. Kui oled elus, näed seda, tunned, kannatad, muretsed. Kui oled surnud, pole midagi. Diivanil pikutades ja väljast kostvaid linna hääl ikuulates mõtlesin siiski, et elus olla on hea. Muud varianti ma teglikult ei tunne ka.“
„Ma olin siiski ka mõnes mõttes huviväärsus. Minult küsiti, kas me pooldame Stalinit, kas meil on põhjapõtru, kas ma tean, mis juhtus Tšernobõlis, kas ma tean, mis on U2, kas Eestil on kõva jalgpallimeeskond ja kes on selle väravavaht.“
„Tegelikult küsiti nüüdki ükspäev veekeskuses tungivalt, kas ma ei olegi õpilane. Jah, ma olen Liz Franzi igavene, puupäine õpilane, aga ma ei saa selle eest mingeid soodustusi ühistranspordi ja spordiasutuste kasutamisel.“
„Aga nagu alati, on ta mu üle mänginud. Sellega, et ütles ise esimesena ja mitte sõnadega vaid tegudega. Tuli ikkagi välja, et minul oli teda rohkem vaja kui temal mind.“
