Tegemist on Camus' esimesena kirjutatud raamatuga, mis, tõsi küll, ilmus alles pärast autori surma. Paljud on seda nimetanud tema kõige kehvemaks teoseks, viidates, et autor pole veel välja kujunenud jne. Mina selle eest pead panti ei paneks. Kuigi "Õnnelik surm" on omamoodi "Võõra" vanem versioon, ei ole ta siiski lihtsalt sama idee kehvem kehastus. Palju rohkem on siin teemaks raha ja ka suhted, inimloomuse üldine külg jääb tagaplaanile. Mersault' kehastab ka siin teatavat hoolimatust, egotsentrilisust ja tühisust, kuid võib-olla on ta omal kombel sellega rohkem rahul, kui "Võõras". Võib-olla lihtsalt teadlikum, analüüsivam. Sisukokkuvõtet anda ei ole tõenäoliselt mõtet, nii kuulsa teose puhul peaks Google neid pakkuma hulgim. Küll aga väärib märkimist, et "Õnnelikku surma" ei tasu võtta mõrvari loona, kontekst ja motiivid on teistsugused. Kiidan siinkohal nii mõndagi head situatsioonikirjeldust, kuid tuleb ka tõdeda, et üldiselt tekst väga kaasahaarav ei ole. Jääb liiga hüplevaks ja pealiskaudseks, nagu ka Mersault' loomus....
Äratuntavad on paljud tüüpilised pildikesed: Alžiiria õhustik, õhtused tänavad, ujumine, inimeste vaatlemine, oma rolli mängimine tööl olles, üksikud väga head tsitaadid... Aga üldiselt ei oska ma raamatu kohta väga tugevat hinnangut anda, minu jaoks ei moodustanud ta tervikud. Oli rohkem pildike siit ja pildike sealt, armastus, tapmine, Praha ja õekesed... Kõik jäi kuidagi laialevalguvaks, sisutuks. Võib-olla nõudis seda aga ka Mersault' vastav loomus.
Nukker ja küüniline romaan.
No comments:
Post a Comment