4. veebruar - Tõnu Õnnepalu - “Lõpetuse ingel”

 

 

Vot see oli kohe kuidagi üks väga mõnus lugemine. Kindlasti üks mu Õnnepalu-lemmikutest. Isegi ostsin endale ja puha. Mulle tundub, et seda kirjutade oli Õnnepalu iseendaga kuidagi paremas kohas kui nende viimaste raamatute ajal. Lugesin seda raamatut tegelikult kohe kui ta välja tuli, aga kuna tol ajal oli raamatublogis paus, siis sinna ta jäi. Kuna see mul aga siiani riiulis on, siis võtsin nüüd uuesti ette. 

Ja ega see raamat seostubki mulle selle ajaga, kui ma seda esimest korda lugesin. Haapsalu suvi. Soe päike, laisad ilmad, tühjad tänavad enne Augustibluusi rahva saabumist, vaikselt loksuv meri, mis oli ikka veel jahe. Küsisin veel Tarmo käest, et mida ta sellest raamatust arvab, ja tema ka kiitis. 

Eks see on üks heas mõttes tüüpiline Õnnepalu raamat - et kui sulle eelmised ei meeldinud, siis ei meeldi ilmselt see ka. Aga kui sulle eelmised meeldisid, siis selle raamatu veidi õhem ja tihedam vorm, veidi helgem toon, see võib sulle kohe eriti palju meeldida. 

Mõtteid:

"Alustuse inglit pole ma iial kohanud. Võib-olla on ta seisnud mu alguste juures, aga algust ei tunne ju ära. Algus on alati ähmane."

"Lõpuks, kui riknev toidukraam on külmkappi loobitud, kotid tuppa, taipan teha põhilist. Astuda läbi klaasveranda õue (sissekolimine käis tagumisest, köögiuksest). Vaadata taevast."

"Küll see taevas siin on suur. Seda ei mäletanudki enam." 

"Neli nädalat. Mul on siin neli nädalat. See on pikk aeg, kui sul on aega. See pole midagi, kui sul pole."

"Tuuluta mis sa tuulutad, küta mis sa kütad, neid mahajäetud talvi sa neist enam välja ei tuuluta ega küta." 

"On, nagu siin jälle elataks. Ja rohkem mul polegi vaja. See, mida mina siit otsin, on kõik vaid nagu, on hinge peegelpilt, mitte lärmakas ja otsene elu, sündimine ja suremine." 

"Mida ma seal võõraste inimeste seas teeksin? Aga mida me üldse teeme siin võõraste inimeste seas?"

"Mis teha. Kunst sünnib meeleheitest."

"Eesriie langeb. Lõpetuse ingel ei tule isegi kummarduma. Mina ei tule ka kummarduma, sest kui ma ka etendan enda ees neid draamasid, nii kaugele ma siiski ei lähe, et ma enda ees kummardama hakkaksin." 

"Paratamatult jõuab igaüks, kes kunstisse liiga sügavale sisse on vaadanud, ikka nendesamade kahtlusteni, milleni jõudsin sina, Tolstoi, sada paarkümmend aastat tagasi. Ja paraku ka võib-olla üsna sarnaste lahendusteni".

"Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi."

"Nagu me kõike teeme peamiselt teadmatusest, aga ometi meilt küsitakse meie tegude kohta aru ja meie küsime teistelt."

"Jah, muidugi on kunst kohutav. Muidugi on ta kogu su elu ära rikkunud. Aga kui see pidigi nii olema? Kui see oligi sinu väike missioon siin ilmas?"

"Nii tüütab ka rahu ja täis kõht, sõda ja nälg teevad rõõmu. Alguses, korraks. Ja pärast on juba hilja. Seda, mis oli, tagasi ei saa. Seda suve ei tule enam. Aga tuleb uus, neile, kes elavad."

"Elu, mis meid kulutab."

"Kõik, mis elus toimub, toimub kahe inimese, sinu ja teise vahel, isegi kui seda teist pole juures. Isegi, kui seda teist pole olemaski."

"See on vabaduse needus, ületootmisühiskonna needus. Toidul pole enam maitset. Sõnal pole enam tähendust."

"Inflatsioon, mis kehtib raudse seadusega meie ühiskonnas kahele asjale: rahale ja sõnale. Neid saab juurde trükkida. Maa ja toit, õli ja puu lähevad kallimaks, raha ja sõna lähevad odavamaks."

"Etenduse toimumise ainus vältimatu tingimus on vaataja kohalolu. Kõik muu võib olla, aga ei pea." 

"Kas see pole meie suurim illusioon, et me oleme olemas?"

"Kiri on selle poolest kohutav, et tema üle võimutsevad kirjaseletajad. Võib-olla oleks Jeesus ka kõik ära keelanud, mis tema kohta kirjutati."

"Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata."

"Kui tuleviku arheoloogid oma väljakaevamistel jõuavad okastraadini, siis võivad nad eksimatult kindlad olla, et on jõudnud välja XX sajandisse." 

"Eile õhtul, pimenemise ajal, saabus täielik tuulevaikus. See tundus siin saarel väga ebaloomulik. Tuli tunne, nagu õhku ei jätkuks. Eks ole, kui oled hea ventilatsiooniga harjunud. Hästiventileeritud saar." 

"Kui ma talvel tulin esimest korda haiglast, kus ema voolikute otsas lamas (tema esimesed sõnad olid: “Näe, nüüd, missuguses kohas ma pean oma viimased päevad veetma!”), ütlesin bussis õele: “Ma loodan, et ma nii vanana elan kuskil kolkas, kuhu kiirabi nii ruttu ei jõua.”" 

"Saigyõ värsside lugemine tekitas soovi kirjutada ise samasuguseid luuletusi, silbiskeemiga 5-7-5-7-7. Vahel aitab range, sallimatu vorm mõtteid koordada, või on see lihtsalt ajaviide üksildaseks sügisõhtuks, nagu kindla mustriga kinda kudumine. Kududa ma ei oska."

"Elavatel on tihti nii näruselt kiire. Surijad vaatavad neid leebelt oma ajast, mis kohe otsa saab."

"Vihkamist on alati nii palju lihtsam lahti päästa kui kasvatada armastust."

"Vägivald on alati soov, et teine usuks seda valet, millega ma petan ennast, millega ma enda ees varjan oma kahtlust."

"Aga mina taipasin seal raiepakul istudes ja heinamaale vaadates, et olen hingelt skvotter. Mulle väga meeldib niimoodi võõras kohas toimetada, üksikus kohas, vanas talus, justkui poolsalaja. Nii, et keegi ei näe."

"Eluga on see häda, et sa ei tea, millal minema saad."

 

"Liblikad ei

tulnudki täna aeda.

Kuigi veel soe.

Kus on nüüd nende kodu?

Uni millises taevas?"

31. jaanuar - Anna Gavalda - "Ma armastasin teda"

 

Vahelduseks midagi vähem mulle tüüpilist. See raamat oli raamatukogus kuidagi eriti kavalalt välja sätitud. Hoolimata roosast ja roosisest kaanest, mis viitaks nagu mingile ajaviiteromaanile selles vanakooli mõttes (teate küll, need lookesed kus napilt 30ne naine puhkuse ajal endale kallima leiab ja mingid hotelli-intriigid põimuma hakkavad), haarasin selle siiski kätte. Midagi sisututvustuses oli intrigeeriv. Paar lehitsetud lõigukest jäid stiili mõttes silma. Tundus piisavalt õhuke ka, et muude asjade kõrvalt lugeda. Haarasin kaasa.

Raamatu keskmes on pärast lahkuminekut suhtele ja elule tagasivaatav naine, aga lisaks tekib kõrval-liine kui nii sobib öelda, omajagu. Karakteritel avanevad eri kihid, poetatakse päris häid lauseid. Lihtne ja ladus lugemine, emotsioone annab ka. Natuke jääb siiski ahtaks, selliseks stiliseerituks, seebikalikuks. Ei teagi, miks, sest midagi kindlat ette heita ei ole. Võib-olla on see raamatu kerge tooni ja teatava naiivsusega seotud, aga võib-olla lihtsalt oleks siinkohal see raamat võinud isegi tiba pikem olla, veel natuke midagi lisada. 

Igatahes, väljavõtted:

"Kui palju aega kulub, et unustada inimese lõhn, kes teid on armastanud? Ja millal me ise lakkame armastamast?" 

-

"Viimane kord, kui me kallistasime, olin mina see, kes teda suudles. See oli Flandre'i tänava liftis.

Ta lasi mul seda teha.

Miks? Miks ta lasi end suudelda naisel, keda ta enam ei armastanud? Miks ta andis mulle oma suu? Ja käed?

See on täiesti jabur." 

-

"Äi asus porgandiseibe lõikama. Alati on naljakas vaadata meest, kes esimest korda elus süüa teeb." 

-

"Mul tuli tahtmine suitsu teha. Kui tobe, ma polnud juba aastaid suitsetanud. Jah, aga elu on juba kord selline... Te näitate üles märkimisväärset meelekindlust ja siis, ühel talvehommikul, otsustate kõndida pakasega neli kilomeetrit, et osta pakk suitsu, või siis armastate üht meest, teete temaga kaks last ja ühel talvehommikul saate teada, et ta läheb ära, sest armastab kedagi teist. Lisab veel, et ta on suures segaduses, et ta eksis.

Nagu telefonis: “Vabandust, ma eksisin numbriga.”

Pole hullu...

 

Seebimull."

 -

"“Maha kantud” - sellega on sama lugu. Milline imeline väljend. Kes küll selle välja mõtles?

Vana masin maha kanda.

Naisuke prügimäele saata.

Käed puhtaks pühkida, kotkativad välja sirutada ja liuelda keppima teistele laiuskraadidele...

No tõepoolest, paremini ei saakski öelda...

Hakkan õelaks muutuma, see on hea märk. Veel mõned nädalad ja olen kole ka."

-

"Proua Marcel musitas tüdrukud pealaest jalatallani üle, sättis nad televiisori ette ja pistis kommipaki pihku. “Emme, tal on satelliit! Mõtle, selline kanal, kust tulevad ainult multikad”

Halleluuja."

 -

"Ma lähen nüüd magama ja jätan su siia pimedusse, kui sa seda tahad, aga enne, kui ma tule ära kustutan, tahan sult midagi küsida. Ma ei küsi seda sinu käest, ma ei küsi seda iseenda käest, küsin seda seinalaudadelt:
“Kas see väike kangekaelne tüdruk poleks mitte eelistanud elada õnnelikuma isaga?”"

29. jaanuar - Viivi Luik - "Varjuteater"

 

Mingi päev tegin ma raamatupoes bussini aega parajaks. Ja sirvisin korraks seda Viivi Luige uut raamatut. Ja siis jäingi sirvima. Mingi impulsi ajel ostsin ära, olgu öeldud, et ma ei tee pea-aegu kunagi impulssoste. Eriti raamatutega. Aga selle tegin ja üldse ei kahetse. 

Jutustus inimeseksolemisest. Ja Roomast. Ja üldse võõrsil olemisest. Viivi Luik kirjutab sellise puhtusega, mis on minu arust iseloomulik ainult tema generatsiooni kirjanikele, alles pärast mitmeid aastaid kirjanik olemist praktiseerimist. Ja omaette märk on ju seegi, et žüžeed pole isegi vaja, ei ole vaja salapäraseid pussitamisi ja põgenemisi kuuvalgel ja suuri armumisi ja imelisi seiklusi - ikkagi ei suuda raamatut käest panna. 

Väljavõtteid:

"Vanajumalast on aga teada, et sülg ja ila, tatt ja silmavesi on temale igapäevane vaatepilt. Sest vanajumala ette nagu arsti juurdegi on inimesel asja enamasti ainult oma viimases viletsuses, kibedasti nuttes, uludes ja tatistades."

"Mida iganes ma need nelikümmend üheksa aastat ka ei teinud, ikka olin ma teel Rooma poole."

 "Mõtlesin sel kõledal videvikutunnil elus esimest korda inimeste peale, kes määravad mu elu suuna, ja kohtade peale, kus mu süda ükskord armastusest ja valust tummaks jääb. Mõned inimesed elasid juba, mõned polnud veel sündinudki. Olin salapärasel viisil oma liha ja vere kaudu teiste inimeste ja laia maailma külge seotud. Mulle tuli järsku pähe, et kusagil, teadmata kus, pidid seisma majad, kus mu elu ja saatus teoks saavad. Oli ka selliseid maju, mida polnud kavas veel niipea ehitama hakatagi, sest nende projekteerijad ja ehitajad polnud ehk üldse veel ilmale tulnudki. Nende asemel oli veel tühi õhk."

 "Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teistega jagad, ongi õnn."

"Kogu tee Estonia trammipeatusest Vabaduse platsini hoidsin ma seda nuga peos nagu inimese kätt. Läksin käekõrval. Näha võis muide teisigi, kellel oli käsi samamoodi lapsikult ja meeleheitlikult taskus. Võib-olla on tõsi, et kui ei mind taskunoaga impeeriumide ja nende armeede vastu ei kukutata neid kunagi."

 "Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu."

 "Nii sünget paika nagu Rooma vanalinn vihmasel sügisõhtul annab ikka otsida. Kitsad tänavad nagu kaljupraod. Must, rasvaselt läikiv sillutis. Sünged kangialused. Hämar valgustus. Tume taevas. Kivid." 

"See oli seesama iseenesestmõistetav häbematus, mille abil lapsed ja varblased lõpuks ikka selle kätte saavad, mida nad tahavad."

"Rooma päike teatas tungivalt ainult üht: et ta paistis Panteoni ees platsil enne meid ja jääb paistma ka peale meid, juhtugu mis tahes. Kui oleme sündimisega hakkama saanud, saame ka suremisega." 

"Sa võid oma vanad mõtted veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted."

"Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks. Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud."

"Kuna Martin Luther, “vana Luterus”, tõmbas põhja pool Alpe imedele ükskord kriipsu peale, siis läheb see kriips siiamaani läbi elu ja olu, mõtte ja meele. Ja imet seal juba sündida ei lasta. Ime on põhjamaal kohatu nagu ilugi."

"Asjadel ja inimestel on põhjapool Alpe kindel otstarve, kaal, maht ja hind. Kui on teada, palju laps kaalub või mis kannikesekimp maksab, on see omamoodi kaitse imede vastu."

"Vastuolulisel viisil on need põhjapoolsed maad alati sünnitanud suurt muusikat ja suurt luulet. Seal antakse igatsusele piitsa, kuni muud enam üle ei jää, kui maalida pilt “Karje”."

"Iluasjaks dottore laual oli laialivalgunud ja tardunud metalliloik, mis nägi välja täpselt nii nagu ta pidigi nägema. Et tema eest on hulga raha välja antud." 

"Tervest tema elust oli alles jäänu ainult see pühapäevaülikond ja need kolm pilti. Ja lugu, mille jutustamiseks tal siin võõral maal puudus keel." 

"Nad sädistasid nagu põõsalinnud ja näitasid üksteisele maju ja tänavaid, mida enam ei olnud olemas mujal, kui ainult nende vanaks saanud tüdrukute vaimusilmas."

"Mitte kellelegi terves maailmas ei läinud ta korda, mitte kellelegi polnud teda tarvis, kuid ometigi oli temagi Jumala taskuraamatus kirjas, nii nagu kõik on kirjas, ja sellepärast ehk paistiski mulle, et kõik on olemas ainult selle pruuni kõrrekese pärast ja kõigi inimeste kõikide hingetõmmete ja sõnade vahel on ainult see pruun kõrreke, mis külma tuule käes kergelt liikus, nagu liigub inimese särgi rinnaesine, kui süda lööb." 

"Ja samaaegselt oli ta ka see mõni liiter verd ja lima, mis moodustab meie kehast keskelt läbi kuuskümmend protsenti. Ma pole seda välja mõtelnud. See seisab entsüklopeedias kirjas märksõna inimene all." 

"Mulle on see tänini mõistatuseks, kuidas on võimalik ära tunda nägu, mida sa näed alles tulevikus."

"Niisamuti ei teadnud ma veel mõni kuu tagas, et mingisugune härra Atspol üldse olemaski on. Nüüd aga seisin ma temaga keset elu unenägu ja ootasin Godot'd. Maailm on täis inimesi, kelle olemasolust sul pole õrna aimugi, kuid kellega koos pead sa ühel päeval Godot'd ootama." 

"Üks küsimus on siiski vähem. Seda ei ole tarvis enam küsida, sest luuletaja Viiding on selle juba ammu ära küsinud:

Kas saame teada, mis on meie patud?

Kes ilmub elu lõngakera seest?" 

"Mis võisin mina sellest teada. Ma ei teadnud ju veel sedagi, et iga päev on viimane. Et see, mis täna on, võib homme olla kadunud nagu aur ja suits." 

"Nii palju vaeva nii lühikese elu pärast, mis täna on ja homme kaob!"

"Ma istun varjus ja vaatan valgusesse, särasse, igavese suve auhiilgusesse, ja minu ees laual lehitseb tuul lahtist raamatut, Czeslaw Miloszi “Vangistatud mõistust”, ja loeb sealt lauseid, mis ei passi kokku ei värskete saiakeste lõhna ega purskkaevude pladinaga: “Kui midagi kusagil on, siis on seda varsti kõikjal...”"

"Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."