Kirjandusbogi: 2014

22. märts - Ingo Normet - "Ujuda selles jões"

Teatrikooli aabits

"Näitleja paneb omaenese detailidest iga rolli puhul kokku uue inimese."

"Arenenud oli mitte ainule kõne- ja kehatehnika, vaid ka psühhotehinka. Sellest saame aimu, lugedes esimese rooma riigipalgalise retoorikaõpetaja Marcus Fabius Quintilianuse (umbes 35-96) 12-köitelist teost "Institutio Oratoria" ("Kõnekunstiõpetus")."

"Denis Diderot' (1713-1384) "Mäitleja paradoks" ("Paradox sur le comédien") on üks enimtõlgitud, -tsiteeritud ja -kommenteeritud teatriteoreetilisi tekste maailmas. [---] Diderot' rahulolematus "tundeliste", "läbielavate" näitlejatega toob kohe meelde Brechti irvitamise lavalise "sisseelamise" üle, millest õlut rüüpavad lavatöölised pidavat sageli palju nalja saama."

"Pinge ja lõdvestus on olulisemaid polaarsusi teatris."

"Ükskõik kui suurt lurjust mängides peab näitleja olema rolli advokaat - mitte prokurör."

"Eestis mõjus kahtlaselt Vaino Vahingu kirjutatu. Ideoloogid kõnelesid kunstilisest saamatusest, tegelikult oli aga häda selles, et Vahing ei mahtunud nõukoguliku elukäsitluse lihtsustatud mallide alla."

"Teater algab esimese semestri esimestest tundidest. Ei ole olemas murdepunkti, kust algab tõeline teater. Hrjutused, improvisatsioonid, etüüdid on kõik juba "päris". Praegu tehakse neid nii, tulevikus teisiti, uutest kogemustest lähtudes. Kuid praegu on praegu ja tulevik on tulevik. Kolmekümne viieselt nähakse elu ja teatrit kindlasti teisiti kui kahekümneselt. Ei paremini ega halvemini, vaid lihtsalt teisiti. Ja ma ei usu näitleja kui igavese lapsemeele ja siirusekandja teooriatesse. Näitleja pole arengupeetusega."

"Elus juhtub igal hetkel tuhandeid sündmusi, meie aga valime tohutust võimalustehulgast ühe. Ja see, mida me valime, näitab, millised me oleme. Valik määrab kõik."

"On ainult üks lugu, mida räägib näitlejate ansambel, mitte erinevad lood, mida räägivad kümme näitlejat (Oida, Marshall 2007)"

20. märts - Andreas W - "Gatlingi kuulipilduja"

Andreas W esseekogumik, ilmunud mingis hüpoteetilises "JI" ehk Jumalike Ilmutuste sarjas - a'la Kivisildnik, Rooste jne. Alguses sattus mulle pihku mingi prinditud versioon tekstist "boreaalne platoo", kus mõni asi puudutas kohe alguses, aga tõeliselt vaimustusse pani mind alles kolmas või neljas lugemine, kui olla ennast tema stiilist ja terminoloogiast läbi närinud, teksti endaomaks teinud. Ja seejäerl sai ka kogumik ise võetud ning palju muudki leitud. Toon siin üksikud katked enda lemmikutest, tegelikult on eraldiseisvaid esseid läbi aastate siin raamatus lausa 24.

üksinduse kultuur
"on mõned asjad, mida ma ei taha. näiteks. suured tuimad üldistused, lamedus, mida disainitakse väärtuseks, karjainstinkti esitamine vaimsusena. eestlastel on üks asi, mida võib pidada kõige selle koondkujuks - see on laulupidu."

"ma ei taha, et minu rahva aastatuhandete-pikkust üksinduse kultuuri seostatatks sellise ajutise veidrusega."

boreaalne platoo
"kui ma mõtlen endast kui eestlasest, ei ole mul kultuuriajalugu. närused mõnedsajad aastad saksa ja vene laenu peal elamist. väike edasipüüdlik agraar-provintslik maa. kogu siinne kultuur on raske kompressiooni all, et suure maailmakultuuriga ometigi, kasvõi kuidagi sünkrooni jõuda. alalhoidlik klammerdumine kirjasõna tõeväärtuslikkusesse. tuim korralikkuseihalus. see jalg mis adra taga käib etc. bullshit."

"roots, bloody roots. valge inimese kultuur in tema kõrval nagu lärmav ja laamendav teismeline. mis eriline asi on kaks ja pool tuhat aastat, nagu vanadel kreeklastel näiteks? handi jänesekõrvade peegeornament oli kuvu peal juba 6000 aastat tagasi ja on siiamaani kultuuris alles [noh, sellesse näitesse ei maksa klammerduda]."

"katsuge kujutleda kultuuri, mis on põhiolemuselt loov kultuur, mitte säilitav kultuur."

Tetraeeder
"kui ma liigun ajas nagu poris, siis ma tahan teada, miks. kui jumalad arvavad, et ma ei kannataks koormust välja, siis nad eksivad"

"inimene kui liik on mõtleva mateeria jõhker ja toores raiskamine."

"selle asemel küsivad nad, kust saaks odavama hinnaga osta kotti kartuleid või kas naabrimehele ei peaks mitte molli andma, sest ta vaatas eile mankale liiga pikalt järele."

koguja: linna vari langeb näole
"ma hindan ilu enam kui kasulikkust."

"õelus kui inimkultuuripõhiprintsiip. tore koht elamiseks. aga ausõna, ega see mind ei üllata küll."

mängurikkuja õhturahu
"on võimatu üheaegselt võtta vastu kõik dasein´i nõudmised ja lasta kohvil ja sarvesaial õhtuks hea maitsta. karta olematust, aga hambaarsti enamgi veel. olla teadvus, kel on püksid jalas ja kes räägib telefoniga."

"inimene on midagi olemuslikult tobedat."

a4
"mul on tõsiselt hea meel, et sina, juanita, projekte ei kirjuta. sinuga saab veel normaalses keeles rääkida ja kui vaja on, saab jõe ääres jalutades minna imeliku asja juurde ja näidata näpuga ja öelda : see, ja sa saad kohe aru, mida ma mõtlen, ilma et ma peaks seda sulle esitama kolmel a4-l lahtikirjutatult ja kasutama sõna innovaatiline kontseptsioon.

cryptonomicon

"ja ometi on ainus asi, mida ma tegelikult tahan, kasvõi natukenegi aru saada, mis kurat siin ometi toimub kõige laiemas plaanis : universum, tekstilääts, mälu tühjaksvoolavad registrid, lõppematu kurbus ja kuumus, la présence n'est jamais présente."

18. märts - Tõnu Õnnepalu - "Kuidas on elada"

Oh, Õnnepalu! Avastasin, et pole siiani kõikidest väljakirjutusi teinud. "Kuidas on elada" puhul on asi vast suuresti selles, et teos on mu isiklikus raamaturiiulis olemas - siis pole nagu ringi kirjutada vaja. Aga kuna ma nagunii ta oma märtsimeeleolus jälle uuesti läbi lugesin, otsustasin ka olla parem ja panna sedakorda asju kirja.

Muidu on ta luulekogu nagu ikka. Omal kombel nagu jätk "Kevad ja suvi ja" kogumikule. (kirjutasin sellest 2011 veebruaris) Panete tähele - isegi kaanekujundus on sarnane - sinine tapeet (või mandala ;) ). Kevad ja suvi ja kohta on päris palju kirjutatud veebis, sellest koorekihi leiate:
http://motteterad.wordpress.com postitusest
http://bukahoolik.blogspot.com/ postitusest (all omakorda viited)

Nii, aga mis siis on muutunud? "Kuidas on elada" on samm päevikust luulekogu poole, seda kindlasti (ja see päeviku alatoon jääb ikkagi alles, see on ju Õnnepalu, kõik, mis ta kirjutab on natuke nagu päevik: mõtted, heietused, pildid, midagi isiklikku ja seespoolset). Mulle väga meeldib see, kuidas Õnnepalu looming moodustab minu jaoks terviku, kuidas need viited kohtadele/inimesetele/hetkedele, mis luuletustesse imbuvad on mulle tema teiste teoste läbi tajutavaks saanud. Ja et see rahu, see tema rahu ja kõrvaltvaatamine läheb järjest siiramaks ja puhtamaks. Kui Õnnepalu luule oleks siiani selline nagu oli "Mõõt" siis ma vist ei vaevuks lugema, olgugi ta proosas üks mu lemmikautoreid. Aga mulle tundub, et ta liigub ka luules täiuse suunas. Vähem on parem, olen ma luuletuste kohta ikka leidnud ja temagi tekstid, olgugi mõtlik-arutlevad, lähevad järjest lühemaks. Vähem vahtu, rohkem seda, mis on päris. Ja Õnnepalu on kohe väga päris.
Muidugi, tema tempo ja intensiivsus on võrreldav Arvo Pärdi "Alina" palaga, mis mul (ja temal! Paradiisis!) ikka ja jälle taustaks kõlab. Paljudele on see kindlasti liig (või õigemini, vähesus, puudus).

Toon siinkohal ära mõned tekstid, mis minuga hetkel haakusid.
Kes raamatukokku ei jõua, saavad kõik luuletused sellelt aadressilt:
http://kogujamees.blogspot.com/2013/03/tonu-onnepalu-kuidas-on-elada.html

Kõndisime läbi kadunud õuede,
mööda teid, mida mõne aasta pärast
enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu,
hall, vaheaeg kevade suures ooperis.
Kui koju sain, tegin kohe tule alla,
nagu oleks see, mis ikka: sügis, talv,
viludad õhtud.
Ainult need õhtused linnud
ei lase unustada,
et meilgi on ometi elu,
mis pole kauaks antud.

Hommikul oli pikne, esimene siin.
Pärastlõuna oli hele, jahe, tuuline.
Imelik, et elu on seotud
nii paljude inimestega
ja samas mitte kellegagi.
Elad paralleelselt, inimeste silmad
jälgivad sind ja mõnda pilku
mäletad veel kahekümne aasta tagant,
mõnda üksikut...
Õhtulgi on roheline, läbipaistev, tuuline.
Vabaks saamine on ehk ainult mõte.
Elad elu, pilk pilkude seas,
näed mõnda ilusat pilti
sellest maailmast, kiindud, unustad,
kiindud... ikka küsin:
kui mitu aastat veel?

Istusime kodust kaugel palvemaja trepil,
sõime poest ostetud saia ja piima,
tuliliiliad trepi ees veel ei õitsenud,
eemal ehitati maanteed,
lillepeenrad olid rohimata,
ja neid ei tule enam kunagi,
neid valgete pearättidega naisi,
kes koju minnes ikka
rätikud peast võtsid
ja neid pea kohal lehvitasid,
lauldes laulu suurest hommikust,
kus me kord kohtume kõik.

Lihtsalt üks suvi.
Palju maasikaid tee ääres.

-

Vana mees vanas puukirikus,
tema tatsamise vaikne sahin
ja üks sisselennanud herilane,
kes otsib asjata oma sajandit.

Kirikus ei käinud täna kedagi.
Sügis. Reisijad reisinud, suvitajad suvitanud.
Ainult üks vana mees
jutustas mulle oma elu.
See võttis kümme minutit.

-

Kui ammu olen ma juba vari
rohkem kui valgus?

17. märts - Vaino Vahing - "Sina"

Vahing on tuntud nii psühhiaatriaringkondades kui teatriringkondades ning ma usun, et pärast Päevaraamatute ilmumist ka kirjandusringkondades. 1973 ilmunud "Sina" on ainus Vahingu raamat, mis mul päris enda oma on. Sattusin kunagi antikvariaadis selle peale ja ei suutnud vastu panna, kuna see mees on ikkagi fenomen omaette.

Võtangi ette väikese Vahingu-projekti mille eesmärk on suveks kõik ta teosed läbi lugeda. Kuna mingit osa olen varem lugenud, siis väga massiivne ettevõtmine ei olegi. Nüüd aga - "Sina".

"Ma olin täis poeetilist elujanu ja raskeid üksindusmeeleolusid, esitades inimestele maksimaalseid nõudeid, armastades meeletult oma kaunist naist, kuid kergemeelselt naist. Mu looming olnud aususe ja meeletuse sulam, ma tahtnud näha uut maailma, aga alati lootusetu tundega, et see saabub vaid unetul ööl..."

"Mis minust saab? Ei tea, veel ei tea. Tean aga seda, et sa pead pühadeks ära sõitma, ma tahan poeemi kirjutada... Kirjutama nagu suremagi peab üksi... Ma tahaksin ka armastada üksi..."

"Mina saan ju kord väga rikkaks, kord õhtul, kui tuled süüdatakse, ükskõik millises teatris..."

"Võiksin ju nutta, nii nagu sina vahel Heidemanni tänaval nutsid,ainult minu jaoks, sest kõik oli nagu nutmiseks loodud [---]. Kõik loodud selleks, et nutta... Nii nagu mina kaheksateist aastat tagasi Burdenk tänaval, ühiselamus, vargsi teki all, neljateistaastasena, kui mind valdas järsku imeselge hirm - tõeline him - sisseastumiseksamite ajal, et mul enam kunagi ei saa olema ei isa ega ema."

"Sinu hajevilolek - pole tähtis, kas loomulik või teeseldud - ja minu kärsitus andsid väga mõjuva sünteesi - h e i t l i k k u s e."

"[---] varastanud minult kärsituse alustasid sa mängu: algas see neetud vastastikune mäng, millel seksuaalsusega midagi ühist ei ole. Ja see sai võimalikuks sellepärast, et me oleme väga sarnased. Meie kõik!"

"Ma sünnin siis laval uuesti. Laval pole mina, setupoiss, enam ma ise, seal on minu ihalused, alasti, nagu ma ilmale tulin."

Ja mida ta lõpuks öelda tahtis? Kurat seda teab.
S i n a oled igatahes Tallinnas.

16. märts - Jaanus Harro - "Uimastite ajastu"

Jaanus Harro "Uimastite ajastu" on ilmselt eelkõige populaarteaduslik teos. Suuresti on eesmärgiks ilmselt inimeste informeerimine ning delfi ja tarbija24 stiilis kujunenud tõepõhjata arvamuste kummutamine. Harro kui farmakoloog räägib ainetest asjalikult ja konkreetselt, laskumata liigsesse eetikasegadikku: ei võitle millegi vastu ega poolt. Ja raamat katab laia spektri: kofeeinist ja nikotiinist amfetamiinini. Stuktueeritud nagu õpik, kirjutatud esseelikus võtmes, tugeva isikliku käekirjaga, mis mulle nii palavalt meeldib. Harro ei hoia kokku sarkasmiga ning kas mitte ei kuma kõige selle teksti taga paras kogus eksistentsialismi? Mulle ta stiil igatahes meeldib.

Lisaks lugemiselamusele saab ka palju uusi teadmisi, olgu need pisifaktid - Bach kirjutas kohvile kantaadi - või psühholoogide-farmakoloogide uuringute tulemused - kofeiin ergutab tugevamini ekstraverte kui introverte!

"Üks kummalisemaid katseid on olnud LSD manustamine ämblikele, kes sel puhul koovad harjumuspäraste elegantselt sümmeetriliste võrkude asemel saispuntraid. Mida muud imetajate taju moonutaval uimastil oma kunsti ja tööd ringi liikudes tegevatelt lülijalgsetelt oodatagi. 1962. aastal manustas rühm eksperimentaatoreid ligi 300mg LSD-d isasele Aasia elevandile, lootuses esile kutsuda elevantidel aeg-ajalt esinev eriomane agressiivse käitumise sööst, et uurida näärmeeritisi sel ajal. Katse lõppes elevandi surmaga, aga selle kohta kirjutatu on jätkuvalt osaks debatist selle üle, mis on halb: kas uimastid või psühhiaatrid."

"Kindlasti ei mõju kohv hästi vaid tigudele ja nälkjatele, kes väldivad kohveiinilahusega kastetud taimi ja kelle süda kofeiini mõju all üles ütleb. Aga teisedki taimsed närviergutid on tekkinud looduslikus võidurelvastumises võitluseks taimekahjuritega."

"Üks kümnest suitsetajast tõmbab päevas vähem kui 5 sigaretti ja ei ole sõltuvuses."

Sotsiaalmajanduslikus hierarhias langenud ja/või madalama hariustasemega mehed suitsetavad oluliselt rohkem, moodustades suurema osa suitsetajatest. Huvitaval kombel on naiste juures seos vastupidine: suhteliselt rohkem on suitsetajaid kõrgharidusega naiste juures. Seda loomulikult võttes arvesse, meeste ja naiste erinevat jaotust haridustasemete vahel.

"Mittesuitsetavate naiste risk saada kopsuvähki on üle kolme korra suurem, kui nad on abielus suitsetava mehega. Kopsuvähki hagestumiseks peab küll olema suitsetajaga abielus kakskümmend aastat, mis nüüdisajal on järjest haruldasem."

12. märts - D. Vardja - "Valgusest ja valgustusest"

Tegemist ei ole spirituaalse teosega ega ka mitte raamatukesega 17. sajandist. "Valgusest ja valgustusest" on hoopis 1960ndate aastate füüsikaõpik. Ühtegi kaasaegsemat sel teemal ma leida ei suutnud.

Raamat on ilmunud sarjas "Tahan kõike teada" ja seega kirjutatud populaarteaduslikus võtmes, olles igati mõnus lugemine. Tõsi, need "kuldsed kuuekümnendad" on seal ka tunda. Avaleheküljel olev "Saateks" viitab nii NLKP 20. kongressile kui ka sellele, kui vajalikud on praktilised oskused kodumajanduse, tööstuse ja põllumajanduse alal. Seega huvitav lugemine ka ajaloo- ja ühiskonnaprotsesside huvilisele. Mind ennast suunas seda raamatut haarama huvi optika aga ka õppekirjanduse vastu. Tõsi, optikast rohkem oli tegemist noore elektriku käsiraamatuga, aga lõbus siiski. Ma kahtlen, et järgnevatest väljavõtetest on kasu kirjandushuvilistele, aga äkki aitavad need mõnda koolifüüsikaga maadlevat õpilast.

Pürheliomeeter - mõõteriist, mille abil saab mõõta Päikeselt maakera pinnale kiirguvat soojust

Soojus võib edasi kanduda juhtivuse, konvektsiooni või kiirguse teel. Valguse levimiseks on aga üksainus viis - kiirgus.

Siis aga tõestas inglane J. C: Maxwell, et valgus peab olema elektromagneetiline lainetus. Veel enam, Maxwell näitas arvutustega, et peale laineliste omaduste on valgusel ka mass. Ilmekalt tõendab seda fakt, et valgus avaldab rõhku oma teel olevatele aineosakestele.

Nüüdsest peale ei kahelnud keegi enam ka vene astronoomi Berdihhini väites, et komeetide sabad, mis koosnevad gaasidest, hoiduvad Päikesest eemale päikesevalguse rõhu mõjul.

Seega sõltub lainepikkus sagedusest: mida suurem on sagedus, seda väiksem on lainepikkus ja vastupidi. Sagedus võib aga ulatuda mõnest võnkest sekundis miljonite võngeteni. Nii see tegelikult ongi. Esineb elektromagneetilisi laineid, mille pikkus ulatub kilomeetritesse, ja laineid, mis on lühemad kui miljondik millimeetrit. Ja kusagil selles tohutus piirkonnas asuvad ka need elekromagneetilised lained, mida nimetatakse valguslaineteks.

Pikemast lainepikkusest lühemaks: raadiolained - soojuskiirgus - nähtav valgus - ultraviolettkiirgus - röntgenkiirgus - gammakiirgus.

Suurim tundlikkus on silmal kollakasrohelise spektriosa suhtes.

Nende katsete tulemused lubavad järeldada, et must keha niihästi kiirgab kui ka neelab soojust ja valgust kõige paremini. Veelgi enam, me võime teha ka niisuguse järelduse: küünlaleek, lõke ja eriti päike, mis kiirgab meile nii tohutul hulgal energiat, on üsna sarnased absoluutse musta kehaga.

Tänapäeval kasutatakse väga laialdaselt atsetüleeni koos hapnikuga keevitamiseks ja metalltorude, plekkide jms lõikamiseks.

Näiteks tõstes toitepinget 5% võrra üle nimipinge, suureneb valgusvoog 21%, lambi iga aga lüheneb kaks korda. Seevastu toitepinge alandamisel 5% võrra vähebe valgusvoog 18%, kambi iga pikeneb aga kahekordseks.

Juhtarv on katiku ava ja fookuskauguse (m) korrutis.

Ja lõpetuseks 1960-ndate stiilinäide:
Inimese iseloom on juba kord niisugune, et oles midagi saavutanud, ei rahuldu ta sellega, vaid suunab oma pilgu jällegi ettepoole. Valgusallikate arenemistee tõrvikust elektrilampideni on olnud pikk. Isegi muinasjuttude autorid ei näinud ette tänapäeval saavutatud taset. Praegu on meil olemas igasuguse värvusega valgust kiirgavaid allikaid. Meil on kiirgusallikaid, mille paistel võib end soojendada või päevitada, ning niisuguseid, mille kiirguse sillerdus võib pakkuda ülevat naudingut. Kuid siiski pole me veel saavuanud kõike. Maailmas leidub küllalt paiku, kus valgustajaks on vilets rasvalamp või algeline petrooleumilamp. Veel enam on neid kohti, kuhu seni pole ulatunud elektrivalgustus. Kuid maailmas ei leidu veel ainustki paika, kus öö oleks sama valge nagu päev, kus inimene ei pruugiks enam mõelda valgustamisele; kus valgus kõikjal otsiks meid ise üles, nii nagu päikesekiir otsib üles unise laiskvorstigi; kus valgusküllus oleks nii suur, et inimene hakkab ihaldama vastupidist ja otsima varju valguse eest.

11. märts - Albert Camus novellid raamatus “Prantsuse novell”

Hiljuti tuletati mulle meelde ammuloetud Camus' novelle ja kuna ma olen siin Camus'd käsitlenud, siis mõtelsin lisada väljavõtted ka nendest. Üldiselt ongi novell kui lühivorm Camus' kõige tugevam žanr. Ka oma filosoofiat väljendab ta ilukirjanduses samaväärselt esseedega, aga erinevalt nendest ei kipu ta ilukirjanduses kordama ja heietama. Absurdi- ja eksistentsialismivaimust on katnud mõlemad novellid ning mind esmalugemisel tugevalt puudutanud L'hote (külaline/võõrustaja) on üks kõige filmilikumaid tekste mida ma tean. Ma väga loodan, et sellest tehakse kunagi animafilm (ma ei mõtle Disney't ja 3D-d vaid midagi "L'illusionniste" stiilis, akvarellidega).

“Joona ehk kunstnik töö juures” - passiivsus, distantseeritus ja läbipõlemine

“Teistele inimestele ja tavalistele elusündmustele kinkis ta vaid heatahtliku naeratuse, mis teda kõigist kohustustest vabastas.”

“Jonas rõõmustas sõprade üle, kes suudavad leppida mõttega, et nende juuresolekul võib töötada, ning asus jälle oma maali kallale, vastates seejuures küsimustele, mis talle esitati, ning naerdes anekdootide peale, mida talle jutustati.”

“Õpilastest oli muide veel teiseski mõttes kasu: nad sundisid Jonasi suuremale nõudlikkusele iseenda vastu.”

“Jonasi reputatsioon aga kasvas sedamööda, mida vähem ta töötas.”

“Aga kunstnikud on sageli niisugused. Isegi kõige suuremad neist ei ole kindlad, kas nad olemas on.”

“aga millest ei saanud aru, kas see oli solitaire või solidaire.”

“Külaline” - araablane, kes läks vangi

“Niisugune see maa kord juba oli, elu oli siin julm isegi ilma inimesteteta, kes seda niikuinii millegagi ei hõlbustanud.”

“Ega see mullegi ei meeldi. Inimest köide panna – sellega ei harju ka aastatega ära, jah, isegi häbi on. Aga neile ei saa voli anda.”

“Siin sündisid linnad, elasid üle hiilgeaja ja kadusid jälle. Siit käisid üle inimesed, armastasid teineteist või kargasid üksteise kõrri ja surid siis. Mitte keegi – ei Daru ega tema külaline ei tähendanud siin kõrbes mitte midagi.”

“Darud hämmastas siiras rõõm, mis teda valdas juba üksnes mõtte juures, et araablane on ehk põgenenud ja ta on jälle üksi ning igasugusest otsustamisvajadusest vaba. Aga vang oli alles.”

- “Miks sa minuga koos sööd?”
- “Mul on kõht tühi.”

“Selle mehe juhm kuritegu oli talle vastik, aga teda võimudele välja anda oleks ometi autu olnud. Juba paljas mõte sellest oli talumatult alandav. Ja ta needis nii oma rahvuskaaslasi, kes talle selle araablase kaela olid saatnud, kui oma vangi, kes julges tappa, aga ei osanud põgeneda.”

“Vaata nüüd hoolega,” ütles õpetaja ja näitas ida suunas, “seal on Tinguiti maantee. Siit on sul paar tundi minna. Tinguitis on ülemused ja poitsei. Nad ootavad sind.” [---] Daru haaras araablasel käsivarrest ja pööras teda karmilt veerand ringi, näoga lõunasse. [---] “See seal on teerada, mis läheb üle kiltmaa.Päevatee kaugusel kohtad esimesi nomaade, need võtavad sind vastu ja varjavad sind oma seaduste kohaselt.” Nüüd pööras araablane Daru poole ja ta näost hakkas vähehaaval paistma mingi kabuhirm. “Kuule,” ütles ta. Aga Daru raputas pead. “Ei, ole vait. Siit ma lähen tagasi.”

Daru süda tõmbus kokku, nähes selles uduvines araablast, kes aeglaselt kõmpis vanglateel.”

10. märts - Fernando Pessoa - “Tubakapood”

Pessoa “Tubakapood” on ilmunud 2009, sedakorda Tõnu Õnnepalu tõlkes. Ja teatav paralleel Õnnepalu enda luulekoguga "Mõõt" on täitsa olemas. Mind ennast kohati väsitavad need pikad ja sõnavahused kulgemised, mida sealt leidis. Teisalt mulle väga meeldivad need pildid, mida Pessoa edastab. Ja võib-olla just tänu sellele meeldivad mulle temalt väga just mitmed fragmendid, aga harva terviktekstid.

Mis mulle veel väga meeldis oli raamatu kujundus (aga kujundajat unustasin ikka vaadata!), sealjuures eraldi ka otsus jätta raamat n-ö kakskeelseks, originaaltekst kõrvale. Tõlkeluule puhul ma alati väga hindan seda, kui lugejale antakse ka originaalkeele tekst - valdad seda või mitte, aga aitab selle olemasolu igal juhul. Pessoa on ikkagi väga tugevalt Lissaboni kirjanik, Portugali keele kirjanik, ma ei lahutaks teda tema keelest, see annab taustsüsteemi.

Tekste:

Tühjades varemes paleedes
mere kaldal
loeme naeratades nende saladust,
kes oskasid armastada.

Milline ta ka ei olnud, see nende saatus,
keda armastus viis
varju või valgusesse, mis varju neist tegi,
milline polnud ka lend.

Kindlasti olid nemad reaalsemad ja õnnelikumad.

Tubakapood.

Ma pole miski.

Minust ei saa kunagi midagi.

Ma ei saa tahta olla eimiski.

Ja pealegi, ma kannan endas maailma kõiki unistusi.

Mu toa aknad -

mu toa, kus elab üks neist maailma miljoneist, kellest keegi

ei tea, kes ta on

(ja kui teatakski, kes ta on, mida siis teataks?) -

kust paistab see müsteerium, tänav, kogu aeg rahvast täis

tänav, kättesaamatu mistahes mõttele,

reaalne, võimatult reaalne, kindel, arusaamatult kindel,

nagu asjade saladus, peidus kivide ja olendite all,

nagu surm, hallitamas müüre ja valgendamas juukseid,

nagu Saatus lükkamas kõige käru mööda eimiski teed.

Täna olen ma võidetud, nagu ma teaksin tõde.

Täna olen ma läbinägelik, nagu ma hakkaksin surema,

nagu mind ei seoks asjadega enam mingit vendlust

peale selle hüvastijäätuviipe, kui maja ja kogu see tänavapool

muutuvad rongivaguniteks. Ja ärasõiduvile kaigub

mu pea sisemuses,

nõksatus läbib mu närve, krigin mu luid, kui rong võtab paigalt.

[---]

Aga ma olen pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi

mis siis, et ma seal ei ela;

ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud;

ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi,

ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi

seinas ei olnudki ust.

[---]

Ja.jah, täpselt nii see kokku tuleb.

Kõik on täpselt nii.

Ainult, et see kõik on vale.

Ma tean küll, et see maja on värvitud halliks.

Ma tean küll selle maja aadressi -

ma küll ei tea, aga võin välja uurida, mis summale ta on hinnatud,

sest Maksuameti registrid on selle jaoks just loodud.

Ma tean, ma tean....

Aga kõige hullem on see, et seal elavad hinged

ja et maksuameti büroo ei suutnudki vabastada

naabrinaist tema poja surmast.

Ma-ei-tea-mis-asutuse juhtkond ei olnud võimeline tagama

et ülevalt-naabrinaise mees ei laseks jalga oma naise õega...

Aga loomlikult, see on just täpselt nii...

Jah, kui kõrvale jätta, et see on vale, siis see on nii,

täpipealt....

Kõik armastuskirjad on

on natuke tobedad.

Nad poleks armastuskirjad, kui nad ei oleks

natuke tobedad.

Ometi olen ka mina omal ajal armastuskirju kirjutanud,

nii nagu kõik teisedki, ikka

natuke tobedaid.

Armastuskirjad, kui on armastus

oeavadki olema

natuke tobedad.

Aga lõppkokkuvõtes

on ainult need, kes pole kirjutanud

ühtegi armastuskirja,

tegelikult

natuke tobedad.

Või olen ma hoopis märkamatult

jällegi jõudnud aega, kui kirjutasin

armastuskirju, muidugi

natuke tobedaid.

Tõde o aga see, et täna

on hoopis mu mälestused

neist armastuskirjadest

need, mis on

natuke tobedad.

(Kõik “natuke”-väljendid,

samuti kui “natuke”-tunded

on loomulikult natuke tobedad)

Fragmente:

Süütan sigareti, et ärasõitu edasi lükata,

et kõiki ärasõitusid edasi lükata,

et maailma kõigega tükkis edasi lükata.

Kakskümmend aastat tagasi!....

Mis ma olin siis! Noh, eks ma olnud teine...

Kakskümmend aastat on möödas ja majad ei tea midagi...

(Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid...

Ma kuulsin ainult muusikat, ja sedagi mitte eriti...

Kas sa mängisid ja rääkisid samal ajal?

Jah, mulle tundub, et sa mängisid ja rääkisid samal ajal...

Kellega?

Kellegagi, kelles kesk maailma und kõik jõuab lõpule...)

Minna!

Ma ei tule kunagi tagasi,

ma ei tule kunagi tagasi, sest kunagi ei tulda tagasi.

Koht, kuhu tullakse, on alati teine,

vaksal, kuhu naastakse, on teine.

Juba pole seal ei samu inimesi ega sama valgust ega sama filosoofiat.

Minna! Mu Jumal, minna! Ma kardan minna...

9. märts - Fernando Pessoa - "Autopsühhograafia"

Pessoa – "Autopsühhograafia" on ilmunud juba aastal 1973, Ain Kaalepi tõlkes. Kahtlemata on Pessoa tuntuim Portugali kirjanik siin kaugel põhjas, Eesti keeles on temalt saada ainult kolm teost (ühest kirjutan peagi veel), aga kuna ta tegi ka tõlketöid ja kirjutas prantsuse ning inglise keeles ka ise, siis inglise keeles on lugemist palju. Ja Pessoal on väga mõnus inglise keel, vanakooli akadeemiku keel. Ta oli läbi ja lõhki kirjandusinimene, pea-aegu sümbol ja tal oli õnne elada väga huvitaval ajal. Nagu veel nii mõnedelgi (Viiding, Üdi, Õnnepalu, Tode, Kierkegaard etc) oli tal posu pseudonüüme mis kadusid alter egodekski. Ja siis veel see õnnetu neljakümne seitsmes. Ka Pessoa suri 47-aastaselt, kuigi, tõsi küll, mitte otseselt enese käe läbi vaid maksatsirroosi kätte.

Huvitav, kui palju on seoseid, kui palju kilšeid. Aga miski ei tööta kultuuris paremini kui klišeed.

Tekste:

nimiluuletus:

Poeedil on petlik keel.

Ta petab nii hästi, et ta

ka tõelise valu veel

võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus

neid valusid mõlemaid,

lugeja värsside valus

üht tunneb – tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi

oma mängurööbastel

nii keerutab seda rongi

ja nimeks on süda sel.

On surm ainult maanteekäänd

ja sind ei näe selle takka,

kuid sammude kaik on jäänd .

Me olemine ei lakka.

Taevast on tehtud ka maa.

Ei vale näe pärijaid.

Kaduda keegi ei saa.

Kõik tõde ja tee on vaid.

On haigusi, mis hullemad kui haigus,

ja valusid, mis ei tee haiget, aga

on valusamad hinges kui kõik muu.

On unes nähtud tuska tõelisemat

kui see, mis elu toodud, erutusi,

mis ainult kujutlustest tuntud, meile

ent rohkem kuuluvad kui meie elu.

On palju asju, olematuid asju,

mis olemas on tasapisi siiski

ja tasapisi meile kuuluvad...

Jõe rohelise sumeduse kohal

on kajakate valged tsirkumfleksid.

See tühjus hinge kohal kõlgub, mida

ei ole, ei saa olla, mis on kõik.

Too viina veel, sest elu pole miski.

Esimene enne ülehomsest äikesest.

Esimesed valged pilved madalal kalbes taevas -

ons need siis ülehomne äike?

Olen selles kindel, ent kindlus on vale.

Olla kindel tähendab olla nägemata.

Ülehomset ei ole.

Mis on, on see:

sinine taevas, veidi tuunjas, mõned valged pilved silmapiiril,

altpoolt veidi määrdunud, nagu hakates muutuma mustaks.

See on, mis on täna.

Ja et täna on esialgu kõik, ongi see kõik.

Ehk olen ma surnud veel enne homset?

Kui ma suren enne homset, siis ülehomne äike

on teine äike, kui oleks see, mida ma elavana näeksin.

Tean hästi, et äike ei kao mu silmist,

ent kui mind maailmas ei ole,

siis on maailmgi teine,

minu koht on tühi

ja äike puhkeb teises maailmas ega ole seesama äike.

8. märts - Heiti Talvik - "Legendaarne"

Heiti Tavik on kah üks nendest luuletajatest, keda on nagu palju loetud, aga kelle peale ma pole kunagi ühtegi blogipostitust ega kirjatükki kulutanud. Ta tundub kuidagi nii elementaarne, nii tuntud, et mis tast ikka analüüsida - Arbujate Grand Old Man kelle tekste kõik on kusagil kuulnud. Kui mitte luulena, siis muusikas ikka. Teda on palju (ja hästi) viisistatud: Ruja, Vennaskond, Velikije Luki jne...

Just Talvik on mulle Arbujatest kõlama jäänud. Betti Alver seostub praeguseks eelkõige etlejatega, Bernard Kangro Võrumaa ja pagulusega, Uku Masing teoloogia, teaduse ja Tagorega, Paul Viidingut olen lugenud rohkem huvist Juhan Viidingu vastu ja no teised on üldse kuidagi häguselt meeles. Aga Talvik, tema on see klassikaline arbuja, see kõige ehedam näide neist - minu jaoks. Temas on seda vana eesti vaimu, põliseestlust, kui sellne asi on olemas. Või eesti kultuur.

Luulet:

Ah, ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

Elada nii kui enne
päev-päevalt saab võimatumaks.
Aegade lõpust enne
mulle on koidukumaks.

Seadste rebestand süle,
sõbrata jäänud ja vennata,
rebellil mis muud jääb üle
kui surra või – lennata?

Vabana kõigist patroonest
kinnisilmi ma sooritan hüppe
põlevast hoonest
siniste tuulte rüppe.

 Veel tuikab mu tarduv aort,
    veel tõmblevad väsinud veenid.
    Mu pää on kui mürgiretort,
    kus käärimas tusk ja migreenid.
    
    Mul' võõraks jäi emaste arm
    ja tundmatuiks tundmuste keerud.
    Mu kopsud sõi tubaka karm
    ning alkohol hävitas neerud.
    
    Must jäänud vaid kõle kompleks
    luuvaludes puusi ja reisi,
    mis edasi elab vaid seks,
    et vihata ennast ja teisi.

    Ma iial polnud eht,
    ei elus ega luules.
    Kui oksalt langend leht
    ma triivin igas tuules.
    
    Mu kude kuiv kui tuhk - 
    nii keerlen kodumaata.
    Mind iga tuulepuhk
    võib õhuvalda saata.
    
    Kuis hiilgab ilmaruum
    ja päiksetules leegib!
    Sääl minu tuhatuum
    end ruskeks kullaks pleegib.
    
    Kuid maa pääl silmapilk
    läks luhta nõiavägi
    ning ainult lapse pilk
    mus kullatükki nägi.

Midagi, mis meenutas mulle Visnapuud (tiu-tiu!):

Üks auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lilllist lõkkas.
Üks auto... Mootor surises...
Tuut-tuut! Org vastu rõkkas.

Nahkmütsid. Priske näoke.
Noor frant ja keegi kolmas.
Läks mootor – vurr... kui lõok!
Tsiuh... saba vaid veel tolmas.

Veel kumas kõrvus eke naer,
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! Veel eemalt kaikus.

Mind riivas vist üks kerge pilk,
siis tuulde raas kõik loorus.
Mind riivas vist üks kerge pilk.
Tsiuh... nõnda läks mu noorus.

Üks auto määda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm jäi vaid ta teele.

Jõuluööl (jällegi Allan Vainola viisistatud, Unenöopüüdjatega!)

 Külm juusteisse sul põimis härmalõngu
    ja jõululumme vaibus linna kära.
    Su rõivaist levis kannikeste hõngu
                ja tähesära.
    
    Nii südaööni sumpasime ringi
    ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
    Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
    sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.

    Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
    Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
    
    Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi, 
    peab kaua käima kohtamata teisi.
    
    Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
    see kergelt kaotab käest veel iseenda.
    
    Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
    nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
    
    Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
    see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
    
    Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
    Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
    
    Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
    neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
    
    Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
    Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
    
    ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
    siis nende mälestust ei leina keegi.

Jumalate hämaras (osaliselt viisistanud id_rev, aga ka Ultramelanhool)

Tühjuvas pargis ringi

ma tummalt astun kui vang.

Üle mu mahajäet pingi

lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis

pimeneb udularv.

Kus äsja veel kuldnokk toksis,

kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,

aimub kui surnuaed,

milles ju jäädavaks peatund

aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,

muutuste vaibub käik.

Mind aga piinab saatan,

silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi

raputab tuisusõel,

kuid igavest' pillub mind ringi

Kiusaja igiõel.

Ajudes mustad kaanid,

silmis neuralgia rusikad.

Hüvasti õilsad plaanid -

naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,

mis tõotas professuuri!

Vanemad, vend ja õde

mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,

kõik aated ma maha müüks

ja kogu maailma mõrvad

võtaksin oma süüks.

Ma pahvin paberossi, sest

saan uima imeõndsa.

Kuid iga tühjaksimet kest

käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops

pea suigutab me trotsi

ja maailm on ta tuhatops

täis paberossiotsi.