19. okt - Strugatskite "Suur ilmutus"




"Suur ilmutus" on triloogia kolmas osa. Muideks, esimest osa ma lugenud ei ole. Tuleb tunnistada, et minu arvates oli teine osa tugevam, kuigi mõlemi stiil on nauditav. Selles osas on Maksim vana mees, kes sisuliselt kirjutab dokumenteeritud memuaare sellekohta, kuidas uuriti Rändurite võimalikku progressorlust Maal ja kuidas Toivo Glumovist sai ljuuden (loe: inimese järgmine etapp). Ausalt öeldes on ta nüüd, nädalake pärast lugemist, mu peas teise raamatuga üpris segamini läinud ja eredalt mäletan vaid üksikuid detaile. Sellest võib järeldada, et ma tast palju ei pea. Sarja lõpp küll, aga lõpetab vähe ja sündmuseidki on vähe.

Palju küsimusi aga jääbki ilma vastuseta. Näiteks, kuskohast need ljudenid tulid või kus nendeks said? Kes olid nad Ränduritele? Kes Toivo Glumov tegelikult oli? Ja miks ei olnud lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi, mõningaid kohti olemas? Kelle võimed, kuidas ja miks need kustutasid? Mida see ülilahtine lõpp e das kandis või kas ta endas midagi kandis?
Võib-olla ei tahtnud Strugatskid lihtsalt võtta seda riski ega vastutust raamatu lõpetamiseks...

Kui ta käes on, siis lugeda on väga huvitav, aga mõtlema paneb teistest Strugatskite teostest vähem, emotsiooni annab samuti vähem. Jääb teosest "Miljard aastat enne maailma lõppu" pika puuga maha. Mis ei tähenda küll, et ta otse halb oleks.

28. Sept - Strugatskid - "Põrnikas sipelgapesas"


Vennad Boris Strugatski ja Arkadi Strugatski on ilmselt kuulsaimad NSVLi ulmekirjanikud. "Põrnikas sipelgapesas" ilmus 1980. Ma olen neilt ene lugenud 3-4 raamatut, millest mu lemmik oli „Miljard aastat enne maailmalõppu“, mis millegipärast ingliskeelses kultuuriruumis kannab nime „Definitely Maybe“. Venekeelne originaalpealkiri vastab eestikeelsele.

Kõik Strugatskite raamatud sisaldavad väga hästi ülesehitatud tegelasi ning on omal kombel inimloomust analüüsivad. Nii tekib teatav psühholoogiline analüüs, mis mulle meeldib, ning lisaks suudavad Strugatskit hoida pinget ka kõige pikema teose juures. Kuigi nad pidid omal ajal võitlema range tsensuuriga läks neil korda anda välja romaane, mis on täis kriitikat ühiskonna ja inimese loomuse vastu.

"Põrnikas sipelgapesas" räägib suures plaanis eelkõige õigest ja valest ning võimust. Mis on inimesele lubatud? Kui palju võib üks otsustada teise elu üle? Kas on õige ohverdada üks inimene ühiksonna turvalisuse nimel? Kes võib otsustada elu ja surma üle? Seda kõike Strugatskite kriitilises stiilis. Ma arvan, et see minu jaoks teine lemmikraamat neilt.

Jah, siin on kosmoserännud ja Maa-väline elu. Aga kui lasta ennast loost kaasa haarata, mitte lähenedes skeptiliselt kui "roheliste mehikeste ulmele", siis on tegmist suurepärase raamatuga!

25. Sept - J.M.G. Le Clezio – “See, kes pole kunagi näinud merd”


Le Clezio sündis aastal 1940, nii et ta on praegu 70-aastane. Ta on prantsuse kirjanik ja Nobeli laureaat. Selles raamatus oli 3 lugu, mis originaalis olid lastele suunatud ja räägivad eelkõige enseleidmisest, looduse jõust ning inimühiskonnast. Neis kõigis on oluliste kuigi tummade tegelastena nii mäed, tuuled kui meri, need on kõik natuke segadusseajavad, samaaegselt rõõmsad ja kurvad. Aga lummavad.