2.juuli – Tove Jansson – „Ohtlik jaanipäev“ (1969)

„Kas keegi tõi võrkkiige sisse?“ küsis papa järsku.

Kellelgi polnud meeles võrkkiike sisse tuua.

„Tühja sest,“ sõnas papa. „See oligi kohutavat värvi.“

„Kas ma sukeldun kohvile järele?“ küsis Muumitroll, kelle mõtted sama rada pidi käisid.

„Sa ei suuda iialgi hinge nii kaua kinni pidada, kallis laps,“ sõnas Muumimamma murelikult. 

Muumipapa vaatas neid. „Ma olen sageli mõelnud, et peaks oma tube mõnikord ka laest vaatama, selle asemel, et pidevalt põrandal olla.“

Muumimamma istus koos käekoti, õmbluskorvi, kohvikannu ja süles lebava fotoalbumiga katusel. Aeg-ajalt nihutas ta end tõusva vee eest kaugemale, kuna talle ei meeldinud, kui ta saba märjaks saab. Iseäranis siis, kui neil olid külalised.

„On nii palju asju, millest keegi midagi aru ei saa,“ pomises Muumimamma endamisi. „Aga miks peakski kõik olema nii, nagu just harjutud on?“ 

Korraga mõtles Muumitroll, et asi ei olegi vahest nii hull, kui ta paistab. 

„Nüüd sa enam ei nuta, eks, vaid sööd ilusti oma võileivad ära,“ ütles ta. „Me ronime läbi selle metsa edasi. Ja kammi ometi veidi oma juuksetukka, sest mulle meeldib, kui sa kena välja näed!“

Tükk aega uuris väike My kõike, mis korvis leidus ja lõikas rahumeelega puruks mõned lõngavihid. Seejärel tõmbus ta angooralõnga sisse kerra ning uinus.

Kogu oma elu oli Nuuskmõmmik igatsenud puruks rebida silte, mis keelasid kõike, mis talle meeldis, ja ta lausa värises innust ja ootusest. Ta alustas sildist „Suitsetamine keelatud“. Seejärel ründas ta plakatit „Murul istumine keelatud“. Ja siis lendasid ka „Naermine ja vilistamine keelatud“ ja „Hüppamine keelatud“ kõigi nelja tuule poole. 

„Aga ma ei ole üldsegi lastega harjunud!“ kurtis Nuuskmõmmik kartlikult. „Ma isegi ei tea, kas nad meeldivad mulle!“

„Tegelikult,“ lausus ta pikkamisi, „ei peaks ma sugulasi üldsegi siia kutsuma, kui ükski meist sellest rõõmu ei tunne, eks ju?“

Muumimamma vaatas välja. Oli hakanud vihma sadama. „Kui nad end ainult ei külmetaks,“ mõtles ta ning tõusis ettevaatlikult voodist. Ta oli tõesti sunnitud tegema seda ettevaatlikult, sest sellest ajast peale, kui nad külili kaldusid, oli põrand nii viltu, et Muumipapa pidi kogu mööbli kõvasti kinni naelutama. Halvim oli söögiaegadel – taldrikud kippusid alatasa põrandale libisema ja läksid peaaegu alati katki, kui ka neid püüti naelutada.“

„Jah,“ pahvatas Misa hõõguval põsil. „Mõelda vaid, kui  saab olla keegi teine, kui sa tegelikult oled! Keegi ei ütleks: „Näe, seal läheb üks Misa!“ Selle asemel ütleksid nad: „Vaadake toda õnnetut daami punases sametis… suurt primadonnat… Ta on kindlasti palju kannatanud…“

Väljas kasvasid imekaunid sõnajalad teiste lillede seas, aga Nuuskmõmmik soovis kibedalt, et nende asemel oleks pigem naerimaa laiutanud. „Selliseks siis muututaksegi, kui ollakse papa,“ mõtles ta. „Mida ma neile täna süüa annan? Väike My ei võtnud küll palju ube, aga need seal söövad ju minu tükkis kotiga ära!“ 

Hetkeks jäi kõik vaikseks. Siis tuli Nuuskmõmmik tagasi ning asetas põrandale püti ubadega. „Nüüd võite ube pugida, nii et lähete neljakandiliseks,“ ütles ta. „Sest me püsime siin veidike aega rahulikult paigal, kuni ma teie nimed pähe õpin. Toppige mu piip täis!“ 

„Kas nad hammustavad?“ sosistas pisike koduvana, kes ilmselgelt kujutas endast täiesti ebaõnnestunud näidet koduvanast.

Neil kummalgi polnud erilist isu rääkida. Veel mitte. Neil oli nüüd palju aega: ees ootas pikk ning paljutõotav suvi. Praeguseks oli nende dramaatiline kohtumine, öö ja põgenemise põnevus täiesti küllaldane ning seda ei tohtinud katkestada. Nii jätkasidki nad oma teekonda ranna poole.

Nuuskmõmmik istus ja tegi jõe ääres suitsu.
„On sul nüüd kõik, mida vajad?“ küsis Muumitroll.
Nuuskmõmmik noogutas. „Täpipealt,“ ütles ta.
Muumitroll nuusutas õhku. „Oled sa tubakamarki vahetanud?“ küsis ta. „Meenutab veidi vaarikat. On see ka väärt sort?“
„Ei,“ vastas Nuuskmõmmik. „Aga ma kasutan seda ainult pühapäeviti.“

1. juuli – Tove Jansson – „Sabatäht“ (1968)

Soomerootslane Tove Jansson on minu jaoks üks inspireerivamaid kirjanikke. Vaidlus selle üle, kas ta raamatud on lasteraamatud või mitte, kestab vist tänase päevani. Tean mitut inimest, kelle jaoks see raamat oli lapsena kas liiga raske või mõnel juhul liiga õudne. Kõige lummavamad tegelased on minu jaoks Nuuskmõmmik - anarhist, roheline, tarbimis- ja massikultuuri vastane üksiklane - ja Muumimamma - tõeline mamma. Nüüd, üle mitme aasta raamatuid üle lugedes, kirjutasin välja mõned tsitaadid.

„Jõgede ja teedega on veider lugu,“ juurdles Sniff. „Nad muudkui lähevad ja lähevad ühest kohast teise. Kui õige järgneks neile ja vaataks, kus nad ära lõpevad.“

 „Kõik teed viivad kuhugi,“ lausus Muumitroll elutargalt. „Siin on midagi valesti. See ei saa ometi niisamuti ära lõppeda.“

„Väike kassike,“ karjus ta. „Väike kiisumiisu, tule alla, ma tunnen end nii kole üksikuna!“

Sniff ohkas. „Nüüd olen ma hirmus näljane. Mõelda vaid, et keegi võib olla nii õnnelik, et sööminegi ära ununeb!“

 Oli kõvasti sadama hakanud, mis tõi endaga kaasa varajase videviku. Vihm hiilis üle katuse, sahises aias, mühises läbi metsa ning kusagil kaugel sadas sisse Sniffi koopasse.

„Ei või iial teada,“ pomises piisamrott. „Maailmaruum on nii suur ja Maa nii kohutavalt pisike ja armetu…“

Ta pöördus Muumitrolli mamma poole ja sõnas: „Me ajame selle asja joonde. Ole rahulik. Kuid ära unusta igal õhtul trepi juurde piimataldrikut panna niikaua, kui ma ära olen. Aga ma ei ütle mispärast, sest see on saladus.“

Kui kohv sai valmis, valas ta tassid täis ja ütles: „Sabatähtedest ei või iial teada. Nad tulevad ja lähevad nii nagu ise tahavad. Võib-olla see ei satugi siia kanti.“

Nuuskmõmmik istus tema kõrvale ning ütles sõbralikult: „Ma tean. Kõik muutub nii raskeks, kui tahetakse asju omada, neid kõikjal kaasas kanda ning kasutada. Mina ainult vaatan neid ja kui ma oma teed lähen, seisavad nad mul lihtsalt meeles ja nii on neid palju lõbusam tassida kui reisikohvris.“

 [---] ja ta hüüdis kõigest jõust, et ma ta ära päästaksin.“
„Ja kas sa siis tegid seda?“ küsis Sniff.
„Muidugi, mul polnud ju midagi erilist tema vastu,“ vastas Nuuskmõmmik. „Aga ma kõrvetasin end temaga ära. [---]

„Kahju,“ lausus eit. „Aga uut mütsi on sul küll tarvis.“ Nuuskmõmmik tõmbas oma vana rohelise mütsi üle kõrvade ja paistis üsna kartlik välja. „Suur tänu,“ ütles ta. „Aga mulle turgatas just praegu meelde, kui ohtlik on muretseda endale liiga palju asju.“

Kui ta oli nahka pistnud tervelt kolm piparkooki, tähendas ta: „Paistab, et proua poeg jookseb üle silla. Koos väga kireva seltskonnaga.“ „Muumitroll?!“ hüüatas mamma ning pillas tordilabida prügiämbrisse. Ja seda ütleb ta alles praegu! Ta sööstis välja mäekingule ja papa järgnes talle.

14. okt - Emmanuel Carrére - "Vaenlane"

Raamat kajastab ühe prantsuse mõrvari lugu. Nartssistist pereisa elab aastaid valedepuntras ja hetkel, mil ta saladused ähvardavad ilmsiks tulla, tapab ta ühel õhtul taignarulliga pekstes oma naise, järgmisel hommikul laseb maha oma seitsmeaastase tütre ja viieaastase poja, kes öistest sündmuste veel midagi ei tea ning seejärel sõidab oma lapsepõlvekoju, sööb koos oma vanematega lõunalauas ja pärast seda laseb üksteise järel maha oma isa, ema ja perekonna koera. Ta üritab tappa ka oma endist armuekest ning võib-olla on aastaid varem tapnud oma äia. Kogu see lugu on ta tuttavatele ja sõpradele täielik šokk. Kogu see lugu on tõestisündinud.

Mõrvar ei ole asotsiaal ega kuritegelik isik. Pere ja tuttavad teavad teda kui edukat arsti, kes töötab WHOs ja elab koos oma perekonnaga harmoonilist elu. Tema pisike poeg, kes veel kuigi palju kirjutada ei osanud, oskas kirjutada "Ma armastan sind." Nad olid õnnelik perekond, kelle lapsed käisid katoliiklikus koolis, pereisa teenis oma teadustööga hästi ja oli aktiivne ka ühiskondlikus elus, muuhulgas nt Greenpeace'i liige. Selle taga oli aga 17 aastat kestnud vale, mis algas ühele arstiteaduskonna eksamile mitte ilmumisest. Sellest alates elas ta salaelu, näidates ennast välja eduka tudengi ja hiljem eduka rsti ning teadlasena, kuid tegelikult ei viidud teda kunagi teiselt kursuselt edasi. Ta pole kunagi arstina töötanud. Ta suutis kõiki oma tuttvaid lollitada 17 aastat järjest - mängidess algult tudengit ja hiljem teadlast. On uskumatu, kuidas see kõik tal õnnestus, kuidas ta vahele ei jäänud. Ja see on päris elu, mitte ilukirjandus.

Autor üritab valgustada nii mõrvari enda kui tema sõprade vaatepunkte. Hämmastav on see, kuidas mõrvade vcahel elab mees täiesti normaalset elu. Ta ei tunnista nende toimumist endale või ei suuda neid lpuni tajuda. Nii magab ta pärast oma naise tapmist rahulikku ööund, hommikul ostab ajalehe, äratab lapsed ja vaatab nendega multikaid. Samal ajal lamab ülemisel korrusel tekiga kaetult tema naise surnukeha. Selliseid aspekte on veelgi ja need on ilmselt selle juhtumi juures kõige huvitavamad. Kuid ka kõige parema ahtmise juures ei suuda ei autor ega lugejad tegeleda loo objektiivse kõrvaltvaatamise ja hindamisega. See pole inimlikul tasandil võimalik ja siin ei olegi mingit objektiivset tõde olemas. Ja see teos ei ole siiski krimaaldokument vaid inimkogemus. Ka mõrvar ise rõhutab, et sotsiaalne elu oli vale, aga emotsionaalne oli tõeline, et ta oli küll valearst, aga õige mees ja isa ning armastas oma naist ja lapsi. Ning sealjuures siiski kaitseb ta ennast ajuvabalt, ei suuda olla reaalsusega silmitsi. Küsimustele vastamine meenutab Freudile meeldinud lugu pada laenanud mehest: kui väljalaenaja heidab talle ette, et ta on paja sisse augu teinud, vastab too, et esiteks ei olnud pajas veel auku, kui ta selle tagasi tõi; teiseks oli paja põhjas auk juba siis, kui ta selle laenas ja kolmandaks ei ole ta kunagi kelleltki ühtegi pada laenanud.

Võite seda võtta Camus' peategelaste päriselu versioonina.

11. okt Michel Houellebecq - „Võitlusvälja laienemine“

"Võitlusvälja laienemine" oli minu esimene kokkupuude Houellebecq'iga ja ma arvan, et see oli hea algus. Täpselt nagu ka Kristofi "Eile" juures suutis ka "Võitlusvälja laienemine" mulle ebasümpaatne tunduda vaid esimese peatüki juures - see on mingi kaasaja kirjanike komme, et esimene peatükk hakkab kusagilt õhust ja pole ülejäänud jutuga kuigivõrd seotud. Nii tekkis ka Houellebecqist mul esmamulje kui kergelt teismelistele suunatud "realistlikust kaasaegsest kirjandusest" - väljend, mida ma kasutan pigem hukkamõistuga asjade kohta nagu näiteks Teraviku sari. Otseloomulikult osutus see esmamulje täiesti petlikuks - mainin seda vaid seetõttu, et teised lugejad oleksid hoiatatud ja esimese peatüki põhjal kumbagi mainitud teostest käest ei viskaks.

Houellebecq'i puhul võib seda esimest peatükki nimetada õhkkonna loomiseks. Peategelase joomingul viibimine on hea algus sellele mõttelagedusele, millesse loovhing on mässitud - nimelt on ka siinkohal peategelane väikestviisi kirjanik - nagu ka mõni postitus tagapoololevas raamatus "Eile". Paralleelselt Kristofi "Eile"ga jooksevad ka loomalood-hullused, sarkasm ja ühsikonna kritiseerimine. Tõsi, kahte viimast on Houellebecq'il rohkem ja ka tema arutelud on pikemad, teoreetilisemad: prantslaslikumad. Mis siinkohal ei ole sünonüüm sõnale "kuiv". Pigem võib öelda, et "Võitlusvälja laienemine" ei ole tempokas sündmustejada, autoril on olnud julgust võtta vahel aeg maha ja arutleda ühe või teise nähtuse üle - väga ilusti sealjuures. Ohtralt sarkasmi ei lase aruteludel muutuda liiga filosoofiliseks ja omal kombel meenutab see ühiskonna kõrvaltvaatamine mulle jälle Õnnepalut - tõsi küll, millist teost ma ei oleks Õnnepaluga võrrelnud? Tunnistan oma kiiksu ja liigun edasi.

Houellebecqi juures võlusid mind eelkõige tema tegelaste eneseiroonia ja lähedussuhete käsitlus. Mõlemite juures näitas ta üles harudlast annet, mida igapäevaelus inimeste juures naljalt ei kohta - nii vastutustunnet kui võimet enese üle nalja heita. Samas on kogu selles inimelust mittehoolimises teatav Camus' "Võõra" efekt, midagi veidi kõhedusttekitavat. Tõsi, trööstitu see teos omal kombel on. Siiski jääb mulle mõistetamatuks, miks Houellebecqile nihilisti tiitlit külge kleebitakse - pigem midagi Sartre eksistensialismi ja Angst'i (Munch - "Karje") vahepealset.
Võib-olla kõlas see nüüd pedantlikult kirjandusteoreetiliselt. Tegelikult on mul üpris ükskõik, millist epiteeti autori kirjeldamiseks kasutatakse. Tahtsin jõuda lihtsalt selleni, et kogu Houellebecq'i maailmapõlguse ja tühisuse-tajumise juures ei ole ta antipaatne. Sul ei teki tahtmist peategelasele tellisega vastu pead virutada, et maailm paremaks kohaks saaks. Pigem tekib tahtmine maailmale tellisega virutada, sest minajutustajaga samastumine pole põrmugi võimatu. Ning kohti, kus kibe kommentaar oma tabavuses turtsatama paneb, on palju.

Kokkuvõtteks ütlen, et minu peas tekkis väga tugev paralleel Michel Houellebecq'i „Võitlusvälja laienemise" (1994) ja Agota Kristofi "Eile" (1995) vahel. Kes on neist ühte lugenud - tutvuge ka teisega. Ja andke teada, kas ma olen ainukene imelik. Minu jaoks jäi peamine erinevus lõpplahenduse juurde, pluss väikene ajastute nihe - „Võitlusvälja laienemise" tegevus toimub siiski paarkümmend aastat hilisemas ajas. (Nagu ka eluaastad: Agota Kristof: 30.10 1935 - 27.07 2011; Michel Houellebecq: 26.02.1958 - ...)

Väljavõtteid:

„Aeg-ajalt jääb tema pilk prillide taga minul peatuma. Ta oleks justkui nõiutud. See tuleb mulle tuttav ette; tundsin sama kaks aastat tagasi, vahetult pärast seda, kui olin Véronique’ist lahku läinud. Teile tundub, et võite põrandal püherdada, endal veenid läbi lõigata või metroos masturbeerida, keegi ei paneks seda tähele; mitte keegi ei liigutaks lillegi. Justkui oleksite maailmast eraldatud kilega, mis on läbipaistev, purunematu, ühegi praota. Muuseas, Tisserand ütleski mulle ühel päeval (ta oli joonud): „Mul on tunne, et ma olen kilesse pakitud kanakoib selvehalli riiulil.“

„Kuid voodi ostmine tekitab erinevalt teistest mööbliesemetest eriliselt ja erakordselt valulise probleemi. Kui soovitakse säilitada müüjate autust, ollakse sunnitud ostma kaheinimesevoodi, hoolimata sellest, kas selle järel on vajadust või mitte; või kas on kohta, kuhu see panna. Osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult, et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei kavatse sa seda elada.“

„Voodid peavad keskmiselt hulga kauem vastu kui abielud, see on liigagi tuntud tõde.“

„Véronique oli kogenud liiga palu diskoteeke ja armukesi; selline eluviis vaesustab inimest, tekita kahjustusi, mis võivad olla rasked, kuid igal juhul on need pöördumatud. Armastus kui süütus ja võime omada illusioone, koondada kogu vastassugupool ühteainsasse armastatud olendisse peab harva vastu aastasele, kuid kindlasti mitte kaheaastasele seksuaalsele ulaelule. Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse setimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järgult, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts.“

„Paneme ühe šimpansi liiga väikesesse puuri, millel on betoonist varvad. Loom läheb marru, viskub vastu seinu, katkub karvu, hammustab ennast ja 73% juhtudest ta tõepoolest tapab end ära. Teeme nüüd vaeseina sisse avause, mille taga on põhjatu kuristik. Meie vahva neljakäeline vaatlusalune läheb kuristiku servale, ta vaatab alla, seisab tükk aega serva peal, tuleb sinna üha uuesti tagasi, kuid enamasti ta ei visku alla; ja igal juhul on ta oluliselt vähem närviline.“

„Päev oli mahe, kuid pisut kurb nagu pühapäev Pariisis sageli, eriti siis, kui ei usuta Jumalat.“

„Kui ma uksest välja astusin, ütles ta: „Nägemiseni…“ Ma ei usu sellesse, ma olen üsna kindel, et me ei kohtu enam kunagi.“

„Tahtmine ei kao, vaid kasvab ja saab uue kuju. Sedakorda näeb minu plaan ette võtta käärid, torgata endale silma ja rebida. Täpsemalt öeldes just vasakusse silma, ühte kohta, mida ma nii väga hästi tean, sinna kus silm tundub silmakoopas nii nõgus.
Seejärel võtan ma rahusteid ja kõik saab korda. Kõik saab korda.“

„Võib-olla. Aga ma ei saa täiesti konkreetselt aru, kuidas inimesed suudavad elada. Mul on tunne, et kõik inimesed peaksid õnnetud olema; mõelge ise, me elame nii lihtsas maailmas. On olemas üks süsteem, mis põhineb domineerimisel, rahal ja hirmul – see on pigem mehelik süsteem, nimetagem seda Marsiks; ja on olemas naiselik süsteem, mis põhineb võrgutamisel ja seksil, nimetagem seda Veenuseks. Ja ongi kõik. Kas on tõesti võimalik elada ja uskuda, et rohkem polegi midagi olemas?“

„Tajun oma nahka piirina ja välist maailma lömastava survena. Eraldatuse tunne on totaalne; nüüdsest olen iseenda vang. Imeline sulandumine ei leia aset; elu on luhta läinud.
Kell on kaks pärastlõunal.“

9. okt – Bertolt Brecht – Kolmekrossiooper“

Esiteks asjassepuutumatu humoorikas seik: „Kolmekrossiooperi“ on eesti keelde tõlkinud ei keegi muu kui Jaan Kross.
Näidend ise on tempokas ja vahvate karakteritega, hoogne ja elav tükk, kust ei puudu ka omad õpetlikud momendid – eelkõige kapten Macheathi vabastamine lõpus. Tegemist on muidugi sellise klassikaga, mille puhul sisukokkuvõtteid on terve Internet täis, seega ei hakka mina siin pikalt seletama, vaid küsin hoopis, kas keegi teab sellest ka head filmiversiooni? (:

7. okt - Tammsaare - "Juudit"

Piiblis on Juuditi raamat üks apokrüüflistest raamatutest, mille otsene seos usutõdedega on pigem illustratiivne. Vaevalt on ka Tammsaare näident kantud sügavast religioossest sisust, pigem on see jutt võimust ja sõjast. Peategelaste psühholoogiline käsitlus on huvitav ja muudab nad „Muinasjututegelastest“ elavateks inimesteks, kuid näidendivorm teeb selle lugemise siiski raskeks. Ma ei saa öelda, et soovitaksin seda ajaviite- või meelelahutuslugemisena, kuid kindlasti on tegemist eesti näitekirjanduse ajaloo ühe tähtsaima teosega ja kuna sama lugu on ka mujal maailmas ohtralt näidenditeks kirjutatud, käib selle läbi lugemine pigem kultuurilise silmaringi arendamise alla.

Tammsaare Juudit ei ole läbinähtav ja vahetu, pigem on temas omajagu kvalust. Näiteks räägib ta alguses, et ilmutuses käsib tal minna vastaste juurde, et päästa oma kodumaa, aga juba siis läheb ta sinna teadlikult, sest on armunud vaenlase väejuhti Olovernesesse. Juuditi võimuiha väljendub soovis saada kuningannaks ja nii teeb ta ajaloos korduvalt kasutatud sammu ja üritab veenda oma armastatut - Olovernest - valitsejaks hakkama. Mees ei lähe aga magusa jutuga kaasa ning kibestunud Juudit tapab Olovernese une pealt. Kuna lisaks sellele on Juudit tapnud oma mehe, ootab teda hukkamine kividega surnuks pildumise läbi. Naise elu ripub juuksekarva otsas, kuid tänu vana Siimeoni abile antakse talle armu - kuigi tema nii paljudele ei andnud.

5. okt – Amélie Nothomb – „Jumala lapsepõlv“

„Jumala lapsepõlve“ originaalpealkiri oli „Las metaphysique des tubes“ – „Torude metafüüsika“. See räägib humoorikalt ja kaasahaaravalt lapse esimesest kolmest eluaastast – tema enese vaatepunktist. Lugu põhineb Nothombi enda lapsepõlvel – saadiku tütrena veetis ta esimesed eluaastad Jaapanis. Huvitavaid ideid on küllaga ja nagu lastega ikka, saab ka omajagu nalja. Võtame näiteks selle:

Pikemalt ootamata avasin suu ja tõin kuuldavale viis silpi: „Tolmuimeja!“ Pärast hetkelist jahmatust laskis ema toru kaelast lahti ja jooksis isale helistama:
„Ta ütles oma kolmanda sõna!“
„Mis see on?“
„Tolmuimeja!“
„Tore. Kasvatame temast tubli koduabilise.“
Ta oli vist natuke pettunud.

ja

Küsisin Nishio-sanilt, kes on Jeesus. Ta ütles, et ei tea päris hästi.
„Ma tean, et see on üks jumal,“ pakkus ta, „Tal olid pikad juuksed.“
„Kas sa usud temasse?“
„Ei.“
„Kas sa minusse usud?“
„Jah.“
„Mul on ka pikad juuksed.“
„Jah. Ja pealegi sind ma tunnen.“
Nishio-san oli hea inimene. Tal olid head argumendid.

ja

„Ainult grammatikud on piisavalt naiivsed, et arvata, et erand kinnitab reeglit.“

3. okt . Meelis Friedenthal – „Kuldne aeg“

2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha saavutanud teos, on ulmekas selle sõna klassikalises tähenduses. Ei mingeid rohelise peaga tulnukaid, pigem midagi Strugatskite-stiilis. Tulevikunägemus, „1984“ ja „Põrnikas sipelgapesas“ süntees kui üks võimalik variant.
Seal on pinget, on huvitavaid tegelasi ja ülimalt lahtine lõpp. On olemas kõik, mida üheks traditsiooniliseks ulmekaks vaja, ja see tõesti toimib. Lihtne keelekasutus ja minimalistlikud kirjeldused teevad selle kergesti loetavaks, pigem on infot puudu kui üle – kah ulmeromaanidele iseloomulik nähtus. Ette võiks heita just tavalisust – aasta aja pärast on see romaan ilmselt mu peas lootusetult läbi põimunud teiste analoogsetega ja pole midagi suurt, mis teda eristaks, esile tõstaks. Tõsi, on häid kultuurilisi vihjeid, Piiblile ja ajaloole, kuid ei mingit läbivat motiivi. Lisaks tekkis mul küsimus, et kas tõest peab igas kaasaegses raamatus olema vägistamisstseen (okei, läbikukkunud, aga sellegipoolest). Kas see tendents näitab meie kirjanike vaimset (nilbet) seisu või peegeldab kaasaegset ühiskonda? Või meie ühiskonna norme ja väärtushinnanguid? Okei, tunnistan, see jutt ei peaks olema antud autori all vaid kusagil üldisemas arutelus, aga see hakkab mind üha enam häirima.
„Kuldse aja“ kohta veel niipalju, et soovitan ulmekirjanduse austajatele, hea lugemine on. Laiemale üldsusele võib ta jääda veidi liiga „omas žanris“ olevaks ja vähekõnetavaks.

1. okt – Agota Kristof – „Eile“

„Eile“ on lugu põgenikust, kes otsib oma põhjust edasi elada. Oma Lined. Tegemist on kirjanikuga, kes on tänu kodumaalt lahkumisele sattunud üksindusse ja rutiini, millest pole väljapääsu ja mille sees tundlikul inimesel pole elulootust. Tehasetööline, kes juba kümme aastat järjest uuristab samasugust auku samasugusesse kelladetaili, ei saa ka kõige tuimema loomuse korral säilitada täit elujõudu ega tervet mõistust. Pärast pikka tööpäeva tehases jääb apilt aega käia poes, teha süüa ja minna magama, et hommikul jälle tööle jõuda. Elu ei mahu kuhugi. Seda pole ka kusagilt otsida. Isegi naine, kelle juures mees aeg-ajalt öid või õhtuid veetmas käib, on lihtsalt suvaline naeruväärne tegelane kümnesentimeetristel tikk-kontsadel. Suvaline aseaine, kelletaoliseid on maailmas miljoneid. Mitte Line.

Ja siis kohtab peategelane ootamatult oma lapsepõlve Lined. Laps süles, astub Caroline tavalisel hallil hommikul bussi, peatusest, kus kunagi kedagi peale ei tule, ja sõidab koos temaga tehasesse. Naine, keda ta mäletab väikese tüütu tüdrukuna hoopis ühelt teiselt maalt maalt, kust ta põgenes – on mingi väe läbi sattunud sinna samasse kellatehasesse.
Mida teha edasi?

Selles raamatus üllatab Kristof mind oma geniaalse sarkasmiga – stiil, mida „Kaustikus“ ja teistes ei leidunud. See muudab üdini rusuva ja tuima keskkonna elavamaks, paneb muigamagi, kuigi asi on naljast kaugel. Üldse on stiil tugevam, midagi nendes lõigu lõppu visatud poolikutes lausekatketes on väga õnnepalulikku.
Soovitan väga, eriti neile, kes juba armastavad Camus’d, Houellebecq’i või Kafkat – üks eksistentsialism kõik. Ja sealjuures isegi mitte nii häirivalt vägivaldne, millegipärast jääb üldmulje pigem rahulik ja üksikutel hetkedel lausa helge.
Nii, tsitaate vaid niipalju, et sisu ei reedaks:

Arst naerab. „Miks te siis temaga suhtlete?“
„Sest kedagi teist mu pole. Ja sellepärast, et ma ei taha, et midagi muutuks. Teatud ajal ma muutusin nii palju, et olen sellest väsinud. Niikuinii on kõik üks ja seesama, mõni Yolande või keelgi teine.“

„Ta naeris rumalalt, aga tema rumalus ei puutunud minusse. Minusse puutus ainult tema keha.“

„Teie, välismaalased, korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel.“ Vastan talle: „Eks igaüks lõbutseb, nagu oskab.“

„Koristan ära tagumise toa, kuhu mõtlesin panna kirjutuslaua, ja sean sinna sisse lastetoa, juhuks, kui Line peaks ootamatult minu juurde elama tulema.“