„Printsess“ on selline riskantne raamat, mille osas ei armastata sõna võtta. Ei taha lõplikke otsuseid teha ka mina. Ta on teos, mis vajab settimisaega. Ja kuigi seda on veidi olnud, ei taha ma kõiki oma mõttekatkeid välja käia – need ei ole nagunii sedasorti mõttekatked, mis lugemiskontrolli hirmus värisevaid gümnasiste aitaks.
Alustan võrdlusest. Esikromaan „Piiririik“ on – kui stiil ja setting nimega ida-eurooplased-päris-Euroopas välja arvata – väga erinevad teosed. Peategelane on naine, tegelasi on rohkem, suhted on teistlaadi, mõtted on teistsugused. Vähem ühiskonnakriitikat, rohkem loodust ja lootust. Vähem hullust. Kahte raamatut seob eelkõige kaugel maal Eestis möödunud lapsepõlve meenutamine ja loomulikult Tode lummav stiil. Peategelasena ei ole Anna ilmselt nii lummav, ta on liiga tavaline inimene. Veidral kombel see aita samastuda. Võib-olla on see ainult minul nii. Tuleb veel lisada, et süžee on „rohkem olemas“ kui „Piiriigis“ ja seetõttu on „Printsessi“ ehk veidi lihtsam jälgida.
Olin laupäeva hommikuks jõudnud raamatuga poole peale, tõusin varakult, ajasin linnas asju ja maandusin siis ühte kohvikusse, lugesin ja jõin lattet. Sobis hästi. Pani inimesi jälgima ja mõtlema. Võib-olla peakski seda nii lugema, ise ka natuke argielust välja minnes, mööda tänavanurki ja kohvikuid konnates. Inspireerivalt mõjub igal juhul.
Asi, mis mulle Tode juures meeletult meeldib (ja paljudele teistele sama meeletult närvidele käib), on tema tegelaste keelevahetused. No nad on ju kõik polüglotid, rohkemal või vähemal määral. „Printsessis“ kohtab lisaks eesti keelele ka inglise, vene ja prantsuse keelt, kergelt käis läbi ka saksa keel (tegevus toimub valdavalt Saksamaal). Müstiliselt lummavaks teeb asja see, kuidas tegelased keelt kasutavad. Nagu relvana, või siis lihtsalt žestina. Erinev meeleolu, erinev teema – tähendab, erinev keel. Prantsuse keelega öeldakse kindalt sorti lauseid. Teist sorti laused on vene keeles. Rääkija on eestlane (tõsi küll, vestlus käib venelasega. Aga kes see seda enne kuulnud on, et venelane eesti keelt räägiks, eriti veel Saksamaal). Dialoogid on piisavalt lihtsad ja järgnevates lõikudes piisavalt kokku võetud, et tõlke puudumine on pigem pluss kui miinus. Õudust tekitas minus aga vene keele kirjutamine ladina tähtedega – selle dešifreerimiseks kulus palju rohkem aega, kui oma venekeeleriismete kokku kraapimiseks.
Ma soovitan seda raamatut lugeda siis, kui on tõesti aega. Ja mitte ehk kohe, talvel. Lugege seda augustis või septembris-oktoobris, millalgi, mil teil on aega ja võimalust seda kotis hoida. Printsess käekotis. Võtke ta kaasa, parki, kohvikusse, Raekoja platsi, maale vanaema juurde, Annelinna, Lasnamäele… Lugege. Ja kui silmad väsima hakkavad, siis vaadake ringi. Nii on vast kõige parem.
Minule väga meeldis.
